Siiski olin ta kaaslane ja tema minu oma ning kui Malatesta mind peksis, läksin Hyacinthi juurde kaastunnet otsima. Oh jaa, olin kasvult Malatestast pikem ja juba ammu piisavalt vana, et mind meheks pidada, kuid õpetaja nähvas mulle endiselt vastu peopesi, jättes sinna valusaid ville. Ja mina peitsin endiselt viha- ja alandusepisaraid nagu suur titt. Eriti siis, kui sain siraka kinnituse eest, et roigas ei riimu sõnaga heeringas, või siis, kui ma ei suutnud leida, millega jagub 31 või 43. Malatestal oli kombeks öelda asju, mida ta ka ise teadis valed olevat, ning siis mind rahulolevalt jälgida, kui need kõrvust mööda lasksin, liiga ära hirmutatud, et talle vastu vaielda.
Sel ajal, kui mina oma pisikeste probleemidega toime ei tulnud, tegeles mu onu, kes oli Sounise kuningas, hoopis suurematega. Kui tema laevastik oli tema enda sadamas ära põletatud, viskus ta kõhklematult sõtta Attoliaga. Maag oleks talle teistsugust nõu andnud, kuid maag, nagu teate, oli ära näpsatud enne, kui ta oleks jõudnud üldse mingit nõu anda. Siis avastas Sounis, et see oli hoopis Eddis, kes nii laevade hävitamise kui ka väärtusliku nõuandja kadumise eest vastutas, ning alustas pikemalt mõtlemata uut sõda. Arvan, et ta oli kindel võidus Eddise ja Attolia üle lausa nii kaua, kuni maailm kuulis, et Eddise Varas on röövinud Attolia kuninganna ja kavatseb temaga abielluda.
Kui tähed nii ootamatu kombinatsiooni moodustasid, jäi onu kaotajaks. Koos olid Attolia ja Eddis palju tugevamad kui ühekaupa. Onu oli alla jäänud ja kõik teadsid seda. Iga päev liikus üha rohkem kuulujutte. Teenijatüdrukud korjasid uudiseid üles ei tea kust ning rääkisid Inale ja Eurydice’ile, kes need siis ema ja minuni tõid. Ema tõreles nendega keelepeksu kuulamise pärast, kuid ei nõudnud kunagi, et nad seda enam ei teeks.
Ühel hommikul lausus Ina hommikusöögilauas: «Meie onu nõustus abielluma Eddise kuninganna nõoga.»
«Sinu onu, kes on Sounis?» ütles ema, tuletades Inale leebelt meelde aupaklik olla.
«Tema jah,» ütles Ina, puudutamata üldteada tõde, et onudest oli ellu jäänud ainult üks, praegune Sounise kuningas. «Räägitakse, et naise nimi on Agape.»
Oleksin pidanud rõõmustama, et see võis tähendada rahu kolme riigi vahel, kuid mu heameel oli isekam. Onu oli loobunud Eddise tagaajamisest. Ta võib abielluda kellegi teisega ja varsti pärija saada. Ema hoiatas mind, et ma ei usuks kuulujutte, kuid olin siiski üsna lootusrikas.
Kirjutasin isale nii viisakalt, kui suutsin, ja teatasin, et mu mõõgakäsitsemise oskus on paranenud ja et mul on luulest isu täis (Malatesta luulest vähemalt küll). Arvestades kavandatavat abielu kuninganna nõo Agapega on varsti minu asemel palju sobivam pärija olemas ja palun, kas ma võiksin mandrile tagasi tulla? Palvetasin kodujumaluste poole, et nad päästaksid mind veel ühest päevast Letnosel. Samal päeval, kui kirja ära saatsin, saingi ma seda, mida olin palunud, nagu lollike vananaiste juttudes.
Läksin üle villa eesõue ja äkki paistis, nagu oleks üks Terve õppetundidest tegelikkuseks muutunud. Ta oleks võinud sama hästi ka ise kohal olla, karjudes: «Sind ründavad ootamatult viisteist meest, mida sa teed?» Ainult et need polnud Terve kujutlusvõime vili; need olid päris mehed, kes lõid maha valvurid peavärava juures ja tungisid villa õuele.
Järgmisena küsis Terve: «Kus su relv on?» Mõõk oli muidugi minu toas, peamaja tagaosa ülemisel korrusel, ja minu jaoks sama kasutu, nagu oleks see olnud Kuul. Mehed pudenesid üle õue laiali kõikide sissepääsude juurde ning selleks ajaks, kui ma oma tuppa mõõka tooma jõuaksin, oleks juba liiga hilja sellega midagi teha. Olin peaaegu kindel, et Terve mõõk vedeleb ikka veel mu kabinetis sohva all, kuhu isa oli selle õpetaja seisundit nähes vastikusega visanud. Malatesta oli hõivanud mu kabineti ja raamatud, lubades mind sisse üksnes oma tuimadeks õppetundideks; ta ei teadnud, et mõõk seal on, ja ma kahtlesin, kas teenrid oleksid seda puudutanud. Ükski üle õue jooksvatest relvastatud meestest ei suundunud kabineti poole, mis asus just selle koha vastas, kus ma seisin, uks pärani lahti.
Mu jalad hakkasid sinnapoole liikuma veel enne, kui pea oli jõudnud mingi otsuse langetada. Kabinetil olid uks ja aken. Ma hüppasin avatud aknast sisse, sest nii sai kiiremini, ja kukkusin kivipõrandale kõhuli, kobades sohva all tolmus, kuni käsi jäigast nahkrihmast haaras. Tõmbasin mõningaste raskustega mõõga tupest välja ja pöördusin ikka veel põlvili olles, sest üks mees täitis ukseava. Valgusest hämarusse astudes vaatas ta otse enda ette, mitte alla minu poole. Kargasin jalule ja mu torge tabas teda rinda, kui jalgade jõudu kasutades mõõga ülespoole surusin. Kuigi mõõk oli roostes, libises see temast läbi ja ma avastasin esimest korda, kui kerge on inimest tappa.
Jahmunult tõmbasin mõõga vabaks ja torkasin otsekohe tema taga seisvasse mehesse, keda tabasin sama ootamatult kui ta kaaslastki. Seekord põrkas see vastu konti, kuid mehe liikumishoog ajas tera sügavamale. Nüüd oli mõõka välja tõmmata raskem, kuid ma kiskusin kõvasti, soovides meeleheitlikult seda vabaks saada.
Terve järgmine küsimus oli: «Mida sa kavatsed relvaga teha?» Ma teadsin, mida tahan: kaitsta ema ja õdesid.
Letnose villa oli tüüpiline, õue ümbritsesid kolmest küljest ühekorruselised hooned – ühes küljes oli minu kabinet, peamaja lähedal. Isa kabinet oli minu oma vastas. Nende vahel, akendega õue poole, olid magalad, tallid ja köök, samuti majandus- ja vahtkonnaülema kabinetid.
Õue neljandas küljes seisis peamaja, mille etikult viis trepp ülakorrusele naiste ruumidesse. Seinas olid ka astmed, mis viisid madalamate ehitiste katustele, ja vihmaveerenn, millest sai kinni võtta, kui katuselt terrassile ronisid. Olin seda teed kasutanud varemgi, kui isa mind otsis ja ma teda vältisin. Arvasin, et kui kähku teeksin, siis jõuaksin ette meestest, kes olid juba villas ja võib-olla majas trepist üles rühkisid. Jooksin üle õue, mis oli nüüd tühi, ja ronisin astmeid mööda katusele, kõik selle plaani kohaselt, mille olin kunagi koostanud, tehes üht Terve pealtnäha kasutut harjutust.
Miks pidi keegi ründama üht tähtsusetut villat, olin tookord küsinud, ja kui see on ründamiseks piisavalt tähtis, miks seda siis ei kaitsta? Lihtsalt kujuta endale ette, oli Terve vastanud.
Läksin üles ja ronisin üle etikut ümbritseva käsipuu, trampides seejuures varikatte otsas ja torgates jala korraks sellest läbi – mis ei kuulunud mu plaanidesse. Kui ma uksest ema tubadesse tormasin, pistsid teenijatüdrukud kriiskama. Pidin karjuma üle kära, mida nad tegid, ja kuigi ma ei tea, kas Ina mind kuulis või mitte, jätkus tal oidu kinni lükata suur puust uks, millest pääses tubadesse. Väljast koridorist vajutas keegi linki ja uks hakkas avanema, kuid ma jooksin täie hooga vastu ust ja lükkasin selle jälle kinni. Teiselt poolt kostis valukarje ja mürtsatus, kui keha vastu ust põrkas. Ina haaras lingist, et takistada selle liikumist, ning kui tema väike käsi lingist pidas, hoidis luku metallist keel ukse suletuna. Uks vappus oma piitade vahel, kuid see oli tugev ja meile jäi just nii palju aega, kui lukukeel andis.
Eurydice ja ema olid toas, samuti kaks teenijatüdrukut. Jooksin ukse juurde, mis ühendas ema tuba riietusruumide ja magamiskambritega. Koridorist tõid magamiskambritesse veel eraldi uksed ja ma kartsin, et näen ründajaid neist sisse tungimas, kuid riietusruum oli tühi. Sööstsin tuppa ja haarasin alusel lebavad juukseharjad, siis lõin selle ukse kinni ja kiilusin riivi vahele harja käepideme. Pöördusin tagasi Ina juurde. Kui ta kätt kergitas, surusin kiiresti teise harja käepideme ka selle riivi vahele. Kõik läks täpselt nii, nagu sai koos Tervega mitme kuu eest ühel tegevusetul pärastlõunal plaanitud.
Eurydice kükitas põrandal. Ta oli leidnud kiilu, mida kasutati ukse alla torkamiseks, kui taheti, et uks lahti seisaks, ning surus kiilu nüüd paika, et see praegu aitaks ust kinni hoida. Kui see oli tehtud, vaatasin ringi. Sissetungijad ei saanud meid rünnata etikult. Rõdu oli üksnes mu ema vastuvõturuumil, et oleks vanamoelisel viisil kindel, et ükski peretütar ei pääse all