Megan Whalen Turner
Kuningate vandenõu. Sarja „Kuninganna varas“ neljas osa
See raamat on pühendatud Diana Wynne Jonesile.
Tänan lugude ja inspiratsiooni eest.
Megan Whalen Turner
A Conspiracy of Kings
Copyright © 2010 by Megan Whalen Turner
Tõlkinud © Tatjana Peetersoo, 2020
Kaanepilt © Meelis Krošetskin, 2020
Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts
Kirjastus Fantaasia
ISBN 978-9949-661-55-8
e-ISBN 9789949661565
Attolia kuningas sõitis läbi pealinna sadamasse, et tervitada äsja kohale jõudnud saadikuid maailma kaugetest maadest. Kuningas oli uustulnuk ja välismaalane, kuningaks saanud üksnes poliitilise abielu tõttu Attolia kuningannaga ning suuremale osale attollastest alles tundmatu. Nood rüselesid massiliselt Püha Tee ääres, et teda oma silmaga näha ja ühtlasi hõisata kuningannale, kes lahtises kaarikus tema kõrval istus. Eriti oli tarvis lähemale pääseda ühel isikul rahvasummas, noorel mehel, kelle murdunud nina ja armkoest viltu kiskunud huul ning räpased rõivad reetsid, et tegemist on vägivaldsete ja kuritegelike kommetega isikuga. Ta oli koos ühe vanema mehega, kes oli küll armideta, kuid mitte vähem narmendav, ning kes upitas nooremat üles kivist tänavamärgisele, mis tähistas Püha Tee ristumiskohta ühe suurima tänavaga.
«Tõsta paremat jalga veel paar tolli kõrgemale. Seal ulatub üks kivi nurgast välja. Jah, see ongi. Seisad kindlalt? Kas sa näed?»
«Jah, seisan kindlalt ja näen. Lõpeta tänitamine,» ütles noorem mees. Üks jalg kitsal serval ja teine toetumas eenduvale kivile, oli ta piisavalt kõrgel, et hõlpsasti näha üle tänavale kogunenud inimeste peade, ning ühe käe korralik haare jättis teise täiesti vabaks. Nad olid selle märgise valinud eelmisel päeval, sest sealt võis piki Püha Teed kaugele näha ja see andis piisavalt aega sihtimiseks.
Rahvamass tihenes. Kostis vali jutt, osa sellest moodustasid tavalised kurtmised toiduõli ja hea veini hindade üle ning tänapäeva nooruse käitumise pärast; osa käis uue kuninga kohta. Kõik panid pahaks tema Eddise päritolu, kuid mõned napisõnalised toetajad mainisid ka tema kasuks rääkivaid kuulujutte armastusest nende kuninganna vastu. Häälekamad tembeldasid selletaolised romantilised lood rumaluseks, kuid mõned näoilmed leebusid siiski. Hilinejad jõllitasid vaatekohta tänavamärgisel, kuid vanem mees kaitses sellele juurdepääsu ühe turske naise ja tema väikelaste karja tahtmatul kaasabil. Nad takistasid nende tüüpide lähenemist, kes paistsid arvavat, et võivad kõrget platsi jagada või sundida selle hõivajat oma asukohast loobuma. Ohtlikuks võisid saada vaid üks või kaks last, kes üles ronida üritasid. Noorem mees astus neile sõrmedele ja vabandas hajameelselt. Naine heitis talle tigeda pilgu, kuid tõmbas oma lapsed alla. Kui elevus eemal mäel kuningliku protsessiooni lähenemisest märku andis, trügis läbi rahvamassi kohale laste isa, nühkides käsi oma räpasesse kitlisse. Ta tõstis kaks väiksemat last õlgadele ning kõik nad jälgisid kuninga ja kuninganna kaariku lähenemist.
Noormees pistis vaba käe taskusse ja tõstis selle siis suu juurde. Ta langetas jälle käe ning võttis seekord all seisvalt vanamehelt peenikese toru.
Nüüd võis selgelt näha kuningat, kes istus sirgelt kuninganna kõrval kaarikus. Tänavamärgise külge klammerduv noormees sihtis, ootas õiget hetke ja tulistas siis tugeva õhupahvaku saatel.
Hernes tabas kuninga põske. Too ei reageerinud kuidagi ja väike tombuke kadus kuninga sülle pudenedes silmist. Kuningas kallutas pead, et pomiseda midagi oma naisele, kuningannale. Tulistaja lehvitas ja hüüdis kuninga nime nagu kõik teisedki rahvamassis tema ümber ja kui kuningas silmad tõstis, libises tema pilk peatumatult üle ründaja.
Kuninglik kaarik veeres mööda. Noormees pudenes sambalt alla.
«Kas said pihta?» küsis vanem mees.
«Jah,» vastas noorem.
«Kas ta nägi sind?»
«Kui nägi, siis ei tundnud ära.»
Tema kaaslase ilme oli sünge. «Hakkame parem minema,» sõnas ta just siis, kui naisterahva hääl kordas valjemalt: «Mida ta tegi?»
Nad mõlemad pöördusid natuke liiga ruttu ja nägid lastekarja ema, käsi kõige pisema poisi õlal, kes tema seelikusabasse klammerdus. «Noh, kes tegi ja mida?» küsis isa väsinult. Kuid naine ei kurjustanud pojaga.
«Ta ütleb, et see mees – kes oli üleval posti otsas – tulistas midagi kuninga pihta ja tabas teda näkku,» teatas ema. Tema sõnad äratasid kuuldekaugusel olijate tähelepanu. Pead pöördusid nende poole.
«Ma ei…» Noormees üritas süüdistust tõrjuda, kuid naine ei teinud tema protesteerimisest väljagi ja eitamised katkestas kõlav kõrvakiil vanamehelt, kes seejärel haaras noormehel käsivarrest ja raputas teda nii, et hambad lõgisesid.
«Ma ei suuda seda uskuda!» karjus vanamees. «Ja mina küll ei tea, mida su ema selle peale ütleb.» Ta vandus mürgiselt ja vabandas siis lastekarja ema ees. «Mu õepoeg,» seletas ta, «ta murrab oma vaese ema südame.» Naine noogutas ettevaatlikult, üksnes osaliselt rahule jäädes.
«Ma poleks kunagi…» sõnas noormees pahuralt, kuid teda raputati jälle.
«Pea suu ja tule minuga koju,» lõrises tema kaaslane.
Nooruk laskis ennast pealtnägijate heakskiitva noogutamise saatel minema tirida, kurtes «onule» kibedalt, et pole midagi halba teinud. Kaks meest pöörasid kohe esimesel ristmikul ära ja hakkasid rahva silme alt pääsedes kiiremini kõndima, vanem mees tiris nooremat endiselt käsivarrest.
«Tead sa, ma ei usu, et tohiksid mind niiviisi kohelda,» märkis noormees mornilt. Vanem pahvatas naerma.
«Jumalad kaitsevad meid,» ütles ta, «võime ainult loota, et väike koletis ei jutusta neile just praegu, kuidas mina sulle puhkpüssi ulatasin.»
Mõlemad vaatasid tagasi. Nende järel pööras ümber nurga väike varjukujude salgake, mis päikesest valgustatud tänava taustal mustana paistis, nende seelikute ja töökitlite siluette oli hõlpus ära tunda.
«Ta jutustas,» sõnas noorem mees.
«Kiiremini,» ütles vanem ja nad pistsid jooksma. Hõigetest jälitatuna tormasid nad mööda tänavat edasi ja ümber järgmise nurga ning jäid seal äkki seisma, sattudes ninapidi kokku kuningliku ihukaitsesalgaga.
«Tagasi! Tagasi!» karjus vanem mees, paljastades ärevuses oma sounise aktsendi, mida oli varem suutnud varjata. Kuid taganemistee oli nende järel tulev rahvasumm juba ära lõiganud. Läbi selle massi saabus veel üks sõdurite rühm. Ihukaitsjaid nähes suurenes pomin käraks, iga uue edasirääkimisega kahe mehe süütegu aina kasvas. «See oli mürginõel, mille nad kuninga pihta lasksid!» kuulsid nad rahvahulgast üht häält röökivat.
Kahe elumaja vahele jäi kitsas käik, kuid see oli kõigest välisukse juurde viiv alkoov. Vanem mees lükkas noorema sinna sisse ja pöördus sõduritele vastu. Sounise aktsenti võis tema hääles nüüd selgelt kuulda, kui ta neid hoiatas: «Teie kuningas ei taha meid surnutena.»
Mitu tundi hiljem istusid nad luku taga pimedas kongis lossi all. Viimaks kuulsid nad kusagil ust kolksuga avanemas ja lähenema hakkasid kerged sammud, millele järgnes veel mitu sammupaari, kõik raskemad, kuid sama kiired. Noorem mees kargas jalule, kuid vanem, kes astus tema ja sissepääsu vahele, nägi esimesena Attolia kuninga nägu, kui uks avanes.
«Meil pole häda midagi,» kinnitas Sounise maag talle kiiresti.
«Jumalad olgu tänatud,» ütles kuningas. «Kartsin, et leian teid siniseks pekstuna.»
«Tegelikult kartsime ise sedasama,» sõnas maag. Ta vahetas oma kaaslasega pilgu, mis neid mõlemaid naerma ajas, ja haaras kuninga oma käte vahele vastastikuselt