Edasi. Talv 2019. Edasi

      monument. Raamatute väljaandmise lõpetas ta muide täpselt aastal 2000, on sihtasutusena endiselt olemas, kuid tegeleb siis võib-olla ka peh-mema, vähem materiaalse kultuuri-tööga. Millegi mitte nii riskantsega kui seda on kõvakaaneliste rikkali-kult kommenteeritud klassikateoste kirjastamine.

      Kuid tollal, üheksakümnendate alguses, usuti veel kaunis laialdaselt ideed, et vahepealne mahajäämus tuleb tasa teha ja eesti keeles välja anda kõik need maailmaklassika kuldteosed, mida seni ideoloogilistel või muudel põhjustel trükkida pole jõutud. Saagem ikkagi eurooplasteks, maailmakodanikeks jne. See viimane ideaal on ju muide tõesti teostunud – omal moel, aga kindlasti mitte nii-võrd kirjanduslikul. Euroopa ja maa-ilma enda tuuled hakkasid puhuma hoopis teisest suunast. Või mis siin Euroopast ja maailmast rääkida. Ma ei saa sellestki aru, mida mõeldakse selle jutuga eesti kultuuri tähtsusest,

      kui tänimaani pole olemas isegi “Tõe ja õiguse” kommenteeritud, alg-tekstile tagasi viidavat väljaannet, vaid heal juhul trükitakse uuesti ei tea mis omaaegseid redaktsioone, ilma mingi kommentaaripojatagi! Jutt eesti kultuuri tähtsusest on liht-salt üks tühi jutt, mille ajamises nende kolmekümne aastaga on küll kõrgem tase saavutatud. Ja kindlasti jätkub veel arenguruumi!

      Kuid Erkki Sivoneni tõlgitud “Wal-den” on päriselt kultuurne väljaanne. Kommentaarid on küll vaevalt kõik originaalsed, aga ei peagi olema, sest Waldeni ilmumisest (1854) möödunud aastakümnete jooksul on see mahult väike teos ingliskeelses (ja mitte ainult ingliskeelses!) kultuuriruumis viimse sõnani läbi ja veel ülegi kommentee-rida jõutud. Muuseas, vaatasin järele, raamat jõudis ilmuda siiski ka Nõu-kogude Liidus, 1962. aastal, Teaduste Akadeemia väljaandel ja vaid 13 000 eksemplaris, mis tegi temast tollal kohe harulduse. Nüüdsel ajal on teda vene keeles muidugi korduvalt taas välja antud, viimati alles läinud aastal.

      Raamatukene ise on õieti lihtne. Thoreaul (tema isa poolt vanaisa oli prantsuse, ema poolt šoti sisse-rändaja Ameerikas) sai alevielust ja oma ajastu seltskondlikest konvent-sioonidest villand ja ta läks “metsa” elama. Siin peavad tingimata olema jutumärgid, sest muidu võib inimene endale ei tea mida ette kujutada ja eks lugejate põlvkonnad olegi kujutanud. Too mets oli tollal küll veel täiesti mets oma punaoravatest, laanepüüdest ja öökullidest metsaelanikega, kuid asus Concordi alevist (Massachusetts) ja Thoreau sünnikodust vaevalt mii-li kaugusel, teispool äsja valminud raudteed. Maatükk Waldeni järve kal-dal kuulus Thoreau sõbrale, mentorile ja aitajale Ralph Waldo Emersonile, ning nii tohtiski Thoreau sinna oma kätega endale onni ehitada. Onn sai

      Jätkan siis selleski numbris oma väikest book rescue ehk raamatupääste missiooni. Erkki Sivoneni tõlgitud “Walden” on päriselt kultuurne väljaanne.

      Raamatukene ise on õieti lihtne.

      10

      EDASI. Nr 3, talv 2019

      13 ruutmeetrit suur ja selle mater-jali võttis Thoreau, nii palju kui sai, koha pealt, ning mida ei saanud, selle (nagu akna, ahju) tõi alevist: pruugi-tud kraam, mille ta ostis sentide eest. “Waldeni” ühed huvitavamad tükid ongi Thoreau “ettevõtte” finantsaru-anded: veerandsendi täpsusega on ta kirja pannud, kui palju läks maksma onniehitus, kui palju kulu ja tulu tõi endaga maapidamine. Thoreau eks-periment – sest seda see oli – kätkes endas nimelt ka võimalikult suurt autarkiat ehk isemajandamist ja nii haris ta üles ka paar aakrit raiesmik-ku (naabrist farmeri hobuabiga siiski) ja kasvatas seal ube, kartulit, maisi. Osa saagist müüs maha ja ettevõtmi-ne jäi isegi napilt plussi. Üldiselt peab Thoreau farmereid siiski rumalateks ahnepätsudeks, kes rühmavad vaid selleks, et oma kasumit suurendada, kuigi võiksid läbi tulla ka palju vähe-maga – ja palju vähema tööga! Milleks pidada ja sööta hobuseid, kui häda-vajaliku töö võiks ära teha ka kätejõul?

      Seda antisotsiaalset (ja muidugi anti-kapitalistlikku!) isetoimetuleku evan-geeliumit kuulutab Thoreau ka oma metsanaabritele. Sest teine mõjuv kiht “Waldenis”, peale iseenda eluolu kirjel-duse, ongi autori kohtumised tõeliste metsaelanike, nii loomade-lindude kui ka inimestega, eriti muidugi viimas-tega. Tõesti evangeelseks tegelaseks tõuseb prantsuse kanadalasest noor metsaraidur, absoluutselt ja täiesti liht-ne ning pretensioonitu, tugev ja hak-kaja noormees, kellel alati on hea tuju ja rõõmus meel. Sealjuures on ta isegi kirjaoskaja ja koguni kahes keeles! See helge sell on ilmne vastand ennast väga tõsiselt võtvale, enam või vähem hari-tud, jäigalt ja rumalalt piibliusklikule ning sealjuures orjapidamist poolda-vale Põhja-Ameerika paremale selts-konnale, kelle juurest Thoreau metsa minnes ära on jooksnudki.