Sellest on tekkinud agnostitsismi ja relativismi erisugused vormid ning see on pannud filosoofiauuringud rajalt eksima laialt levima hakanud skeptitsismi vesiliiva. Viimasel ajal on näha keskseks tõusmas erinevaid õpetusi, mis kalduvad võtma väärtuse isegi nendelt tõdedelt, mida on ikka kindlaks peetud. Seisukohtade õiguspärane mitmekesisus on loovutanud koha vahetegemisest hoiduvale pluralismile, mis tugineb eeldusele, et võrdselt kehtivad kõik seisukohad. See on üks tänase päeva levinumaid sümptomeid selle kohta, et puudub kindlustunne tõe suhtes. Ka mõned Idast pärinevad elumõtestamised süvendavad seda kindluse puudumist, eitavad tõe kõike muud välistavat iseloomu ja eeldavad, et tõde avab ennast võrdselt erinevates õpetustes isegi siis, kui need on omavahel vastuolus. Sellises arusaamises taandub kõik arvamusele ning sellega käib kaasas eemaletriivimise aimdus. Ühest küljest on filosoofilisel mõtlemisel küll läinud korda läheneda inimese elamise ja selle väljendusvormide tegelikkusele, kuid samas on ta pigem tegelnud eksistentsiaalsete, hermeneutiliste tõlgendus- ja lingvistiliste keeleküsimustega, mis eiravad süvaküsimust isiku eksisteerimise, olemise ja Jumala tõe kohta. Nõnda ei näegi mitte ainult mõne filosoofi puhul, vaid meie aja inimeste hulgas üleüldse laialdast kahtlemist, kas inimese võime midagi teada ongi üldse suur. Võltsalandlikkuses jäädakse rahule osaliste ja visandlike tõdedega ega proovitagi enam küsida süvitsi minevaid küsimusi inimese, isiku ja ühiskonna eksistentsi tähendusest ja viimsest alusest. Lühidalt öeldes, ära kadumas on lootus, et filosoofia suudab anda nendele küsimustele selgeid vastuseid.
6. Kirik on kindel, et ta on Jeesuse Kristuse ilmutuse kandjana pädev uuesti üle kinnitama: tõe üle on vaja järele mõelda. Seepärast otsustasin pöörduda teie poole, mu auväärt vennad piiskopid. Mul on teiega sama missioon „esitada end tõe avaldamisega“ (vrd 2Kr 4:2). Samuti pöördun teoloogide ja filosoofide poole, kelle kohus on uurida tõe erinevaid aspekte, ja kõigi uurijate poole. Ma teen seda selleks, et pakkuda mõned mõttekäigud tõelise tarkuse poole viival teel, et tõe armastajad võiksid püsida kindlalt temani juhtival rajal ning nõnda leida puhkust oma tegemistest ja rõõmu oma vaimule.
Seda ülesannet ajendab mind ette võtma eelkõige Vatikani II Kirikukogu rõhuasetus, mille järgi on piiskopid „jumaliku ja katoliikliku tõe tunnistajad“3. Seega on tõest tunnistuse andmine piiskoppidele usaldatud ülesanne. Selle ülesande täitmisest loobumine tähendab saadud ametis ebaõnnestumist. Kui me kinnitame usu tõde, siis me niihästi anname kaasaja inimestele tagasi ehtsa eneseusalduse, et nad suudavadki asju teada, kui ka ärgitame filosoofiat leidma uuesti üles ja arendama omaenda täit väärikust.
Lisaks on veel üks põhjus, miks ma neid mõtisklusi kirja panen. Ringkirjas Veritatis Splendor juhtisin ma tähelepanu „mõnele katoliku doktriini põhitõele, mis on tänapäeva tingimustes ohus, et neid hakatakse moonutatama või eirama“.4 Selles ringkirjas siin tahan minna selle arutlusega edasi ning keskenduda otse tõe teemale ja tõe põhinemisele usul. Ei saa salata, et praegune kiire ja keerulise muutumise aeg võib jätta eriti nooremale põlvkonnale, kellele tulevik kuulub ja kellest see sõltub, tunde, et neil puuduvad paikapidavad lähtekohad. Isiku ja ühiselu alust on vaja seda tungivamalt, et me puutume praegusel ajal kokku vaateviisidega, milles kinnitatakse mittepüsivat kui väärtust ning seatakse kahtluse alla võimalus leida üles elu tegelik tähendus. Nõnda komberdab palju inimesi läbi elu, jõudes päris kuristiku servale, ilma et nad üldse teakski, kuhu nad lähevad. Tihti lähevad asjad nii seepärast, et need, kelle kutsumus on anda kultuuriline väljendus oma mõtlemisele, ei vaata enam tõe poole, vaid eelistavad elule väärtust andvate asjade kannatlikule uurimisele kiiret edu. Filosoofiat kannab pidev kutse otsida tõde ja tal on suur vastutus mõtte ja kultuuri vormimisel. Praegu peab ta otsustaval kombel uuesti üles leidma oma esialgse kutsumuse. Seepärast tundsingi ma niihästi vajadust kui ka kohustust selle teema juurde pöörduda, et inimesed võiksid kristliku ajastu kolmanda aastatuhande künnisel jõuda selgemale arusaamisele sellest suurest varamust, mis neile antakse, ning võiksid uuesti julgust saanuna pühenduda õndsusloole, mille üks osa on inimajalugu.
ESIMENE PEATÜKK
JUMALA TARKUSE ILMUTUS
Jeesus, Isa ilmutaja
7. Kogu Kiriku mõtlemine põhineb sellel, et ollakse teadlik endast kui otse Jumalalt pärineva teadaandmise kandjast (vrd 2Kr 4:1–2). Teadmine, mida Kirik inimesele pakub, ei tule mitte tema enda arutlemisest, kui kõrgelennuline see ka poleks, vaid Jumala sõnast, mille Kirik on võtnud vastu usus (vrd 1Ts 2:13). Usus elamise alguses on meil kohtumine, mis on täiesti omalaadne ja avab müsteeriumi, mis on olnud peidetud pikki aegu (vrd 1Kr 2:7; Rm 16:25–6) ja mida nüüd ilmutatakse: „Jumal otsustas oma headuses ja tarkuses ennast ilmutada ja teatada meile oma tahtmise peidetud eesmärgi (vrd Ef 1:9), mille järgi on inimesel Kristuse, lihaks saanud Sõna kaudu Pühas Vaimus juurdepääs Isale ning ta saab osa jumalikust loomusest.“5 See algatus tehakse jumalamuidu ja suundub Jumalalt inimesele, et tuua ta pääsemisele. Jumal on armastuse allikas, Ta soovib ennast tuttavaks teha, ning teadmine, mis inimesel on Jumalast, teeb täiuslikuks kõik, mida inimmõistus võib iganes teada elu mõtte kohta.
8. Vatikani II Kirikukogu konstitutsioon Dei Verbum võttis arvesse Trento Kirikukogul määratletud põhimõtted, kordas peaaegu sõna-sõnalt Vatikani I Kirikukogu konstitutsiooni Dei Filius ning jätkas igiammust usust arusaamise teekonda, arutledes Ilmutuse üle Pühakirja õpetuse ja kogu kirikuisade pärandi valguses. Vatikani I Kirikukogul rõhutasid kirikuisad Jumala ilmutuse inimloomuse ülest iseloomu. Selle aja ratsionalistlikud kriitikud ründasid usku ekslike ja väga laialt levinud väidete alusel ning välistasid võimaluse, et mingi teadmine võiks olla muu kui mõistuse loomupärase võimekuse vili. See sundis kirikukogu uuesti kindlalt üle kinnitama, et on olemas eriliselt usule omane teadmine, mis ületab inimmõistusele omase teadmise, ehkki ka see ise oma loomu poolest võib avastada Looja. Kõnealune teadmine väljendab tõde, mille aluseks on tõsiasi, et ennast ilmutav Jumal on olemas, ja see tõde on ülimalt kindel, kuna Jumal ei peta ega taha petta mitte kunagi.6
9. Nõnda õpetab Vatikani I Kirikukogu, et filosoofia saavutatud tõde ja Ilmutuse tõde ei ole ühesugused ega ka teineteist välistavad: „On olemas kaks teadmislaadi, mis ei erine mitte üksnes allika, vaid ka objekti poolest. Mis puutub allikasse, siis kuna ühe puhul teame me loomupärase mõistusega, aga teise puhul jumaliku usuga. Mis puutub objekti, siis kuna lisaks nendele asjadele, milleni võib jõuda loomupärane mõistus, pakutakse meie usule Jumalas peituvaid müsteeriume, mida ilma jumaliku ilmutuseta teada pole võimalik.“7 Usul, mille alus on Jumala tunnistus ja millel on loomuülene8 armu abi, on teistsugune laad kui filosoofilisel teadmisel, mis sõltub meeltetajust ja kogemusest ning mis edeneb ainuüksi mõistuse valgusel. Filosoofia ja teadused toimivad loomupärase mõistuse korra raames, kuid usk, mida valgustab ja juhib Vaim, peab teadaandmist pääsemisest „armu ja tõe täiuseks“ (vrd Jh 1:14), mida Jumal on tahtnud ilmutada ajaloos ja seda lõplikul kujul oma Pojas, Jeesuses Kristuses (vrd