Johannes Paulus II
Usk ja mõistus
Tõlkinud Toomas Help.
Keeleliselt toimetanud Aive Haljand.
Väljaannet on toetanud Renovabis.
Ilmub Katoliku Kiriku loal.
© 1998, Liberia Editrice Vaticana
© 2016, eestikeelne väljaanne Kirjastus Gallus
ISBN 978-9949-9805-3-6
e-ISBN 9789949668335
Õnnistus
Mu auväärt vennad piiskopid,
tervist ja apostellik õnnistus!
Usk ja mõistus on nagu kaks tiiba, millega inimvaim tõuseb tõe kaemusele. Ja Jumal on pannud inimsüdamesse soovi tunda tõde – see tähendab, tunda Teda –, nii et Jumalat tundes ja armastades saaks inimene jõuda täie tõeni ka iseenda kohta (vrd 2Ms 33:18; Ps 27:8–9, 63:2–3; Jh 14:8; 1Jh 3:2).
SISSEJUHATUS
„TUNNE ISEENNAST!“
1. Nii Idas kui ka Läänes võime jälgida teekonda, mis on läbi sajandite viinud inimese üha sügavamalt kohtuma tõega ja ennast sellega siduma. See on teekond, mis on kulgenud – nagu ongi vaja – isikliku eneseteadvuse vaateväljas: mida rohkem inimene tunneb tegelikkust ja maailma, seda rohkem tunneb ta ennast ja enda eripära ning küsimus, mida tähendavad asjad ja nende olemasolu, muutub seda pakilisemaks. Nõnda saab kõigest, mis on meie teadmise aines, meie elu osa. Delfi templi portaalile raiutud manitsus „Tunne iseennast!“ oli kui tunnistus põhilisest tõest, mis tuleb vähima piiranguna omaks võtta nendel, kes püüavad ennast muust loodust eristada kui „inimesed“, see tähendab need, kes „tunnevad iseennast“.
Lisaks näitab põgus pilguheit varasele ajaloole selgesti, et maailma eri paigus, millel on erinevad kultuurid, kerkivad ühel ja samal ajal esile inimelu läbistavad põhiküsimused: Kes ma olen? Kust ma tulen ja kuhu ma lähen? Miks on olemas kurjus? Mis tuleb pärast seda elu? Need küsimused leiame nii Iisraeli pühadest kirjadest kui ka Veda ja Avesta tekstidest, me leiame nad Konfutsiuse ja Laozi kirjutistest ning Tirthankara ja Buddha jutlustest; nad esinevad Homerose luules ja Euripidese ja Sophoklese tragöödiates ning samuti Platoni ja Aristotelese filosoofilistes teostes. Nende küsimuste ühine allikas on soov leida tähendus, mis on alati kannustanud inimese südant. Vastus, mis neile küsimustele antakse, määrab ära suuna, mis püütakse anda oma elule.
2. Kirik ei jää eemale sellest avastusretkest ja kuidas see võikski üldse juhtuda. Sellest hetkest, mil Kirik sai ülestõusmismüsteeriumi läbi endale inimese elu viimse tõe anni, on ta palverändurina käinud maailma teedel ja kuulutanud, et Jeesus Kristus on „tee, tõde ja elu“ (Jh 14:6). Kiriku kohus on teenida inimesi eri viisil, kuid üks neist paneb talle peale päris erilise vastutuse ja see on tõe diakoonia.1 See missioon teeb ühelt poolt usukogukonnast osalise inimkonna ühises võitluses tõele jõudmise eest,2 kuid teisalt paneb talle kohustuse kuulutada kindlaid asju, milleni ta on jõudnud, olles samas teadlik, et iga saavutatud tõde on üksnes samm tõe täiuse poole, mis saab ilmsiks lõplikus Jumala ilmumises: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti“ (1Kr 13:12).
3. Inimeste kasutuses on suur hulk vahendeid, millega suurendada tõe tundmist ja muuta nii oma elu inimväärsemaks. Nende hulgas on filosoofia, mis tegeleb otseselt elu tähenduse otsimise ja sellele küsimusele vastuse visandamisega. Filosoofia osutub nõnda üheks õilsamaks inimese ülesandeks. Termini „filosoofia“ kreekakeelne etümoloogia on „tarkuse armastus“. Filosoofia sündis ja kasvas, kui inimest hakkas huvitama asjade tähendus ja eesmärk, ning ta näitab eri viisil ja kujul, et tõeihalus kuulub otse inimese loomusesse. Inimese mõistuse kaasasündinud omadus on küsida, miks asjad on just nii, nagu nad on, ehkki ajapikku väljakujunevad vastused satuvad sellisesse vaatevälja, mis näitab, kuidas eri inimkultuurid üksteist täiendavad.
Filosoofia võimas mõju Lääne kultuuride tekkimisele ja arenemisele ei tohi hägustada seda mõju, mis tal on olnud ka olemise mõistmise viisidele Idas. Igal rahval on olemas eriomane ja viljastav tarkus, mis on tõeline kultuuriväärtus ja mis kaldub endale leidma väljendust ja arenema ehtsates filosoofilistes vormides. Üks näide selle kohta on see filosoofilise teadmise põhivorm, mis tänapäeval ilmneb nendes postulaatides, millele toetudes suunatakse ühiskonnaelu eri riikide ja rahvusvahelistes õigussüsteemides.
4. Samas on siiski tõsi, et ühe termini taga on mitmeid tähendusi. Sellest tuleb vajadus alustada selgitusega. Inimest juhib soov avastada olemise viimne tõde ja ta püüab omandada neid teadmise üldosiseid, mis võimaldavad endast paremini aru saada ning edendada eneseteostust. Need teadmise põhielemendid voolavad välja imestusest, mis temas tärkab, kui heita loodule kaemuslik pilk: inimest paneb imestama, kui ta avastab, et ta on maailma osa, et ta on suhtes endasarnastega ja et kõigil on üks ühine saatus. Sellest algabki teekond, mis viib avastama üha uut teadmist üha laiemalt. Ilma imestamiseta satuks inimene rutiini tapvasse võrku ja kaotaks vähehaaval võime elada tõeliselt isikupärast elu.
Filosoofilise töö kaudu annab inimmõistusele omane arutlusvõime range mõtteviisi ja see omakorda tehtud väidete loogilise seostatuse ja nende sisu tervikliku ühtsuse kaudu süsteemse teadmise kogumi. Eri kultuurikontekstides ja eri aegadel on see protsess andnud tulemusi, millest pärinevad ehtsad mõttesüsteemid. Samas on see ajaloos tihti endaga kaasa toonud kiusatuse hakata ühte mõttevoolu pidama kogu filosoofiaks. Neil puhkudel on meil selgelt tegemist „filosoofilise upsakusega“, mille puhul püütakse oma osaliselt kehtivat ja ebatäiuslikku vaateviisi esitada tegelikkuse täieliku tõlgendusena. Reaalselt tuleb igat filosoofiasüsteemi küll alati tunnistada kui tervikut ja jätta ta millegi vahendiks muutmata, kuid esmakohale tuleb siiski seada filosoofiline uurimine ise, millest need süsteemid pärinevad ja mida nad peaksid ustavalt teenima.
Ehkki ajad vahelduvad ja teadmine lisandub, on mõtteloos kui tervikus siiski võimalik tuvastada filosoofilise arusaamise tuuma. Näiteks võib tuua vasturääkivuse vältimise, järelduslikkuse ja põhjuslikkuse printsiibid, arusaamise isikust kui vabast ja mõistusega subjektist, kellel on võime tunda Jumalat, tõde ja head. Samuti võib välja tuua mõned põhilised kõigi poolt tunnustatavad kõlblusnormid. Muu hulgas osutavad need kõik sellele, et erinevate mõttekoolkondade taga on olemas teadmised, mida võib lugeda omal moel kogu inimkonna vaimsesse pärandisse kuuluvaks. Me justkui jõuaksime selgelt väljendamata filosoofiani, mille tulemusena kõik tunnevad, et need põhimõtted kuuluvadki neile, ehkki üldiselt ja ilma et nende peale täpselt mõeldaks. Just seepärast, et seda teadmist peavad mingil määral enda omaks kõik, peaks see olema omamoodi lähtekoht eri filosoofiakoolkondadele. Kui mõistusel õnnestub edukalt ära aimata ja sõnastada olemise esmased üldkehtivad põhimõtted ning teha nendest õiged järeldused, mis on sidusad nii loogika kui eetika osas, siis saabki seda kutsuda õigeks mõistuseks, mille kohta vanasti öeldi orthós logos, recta ratio.
5. Omalt poolt väärtustab Kirik kõrgelt mõistuse püüdu saavutada eesmärgid, mis teevad inimese elu väärtuslikumaks. Ta näeb filosoofiat kui teed, mida pidi pääseb inimese elu kohta käivate põhitõdede teadmiseni. Samas peab Kirik filosoofiat asendamatuks abivahendiks usu sügavamal mõistmisel ja Evangeeliumi tõe vahendamisel nendele, kes seda veel ei tunne.
Seepärast soovin ma oma eelkäijate seda tüüpi ettevõtmisi jätkates mõtiskleda selle inimmõistuse erilise tegevuse üle. Seda pean ma hädavajalikuks,