„Sa oled nagu viksitud,” naeris Eino.
„Viksid mehed on kõik viksitud,” ütles Jull. „Aga kui oleks sinu isa ka raatsinud sulle niisugust kallist riiet osta kui ta mul seljas, siis istuks ka sinu ülikond rohkem saksa moodi. Siis oleks Jullil au olnud moodis vassongis ülikonda teha. Aga missugust vassongi annab niisugune omakoetud? Keisrilegi ei saa sellest saterkuube teha.”
Ta vaatles ka Killi ning Antoni ülikondi ja ütles: „See on juba teine asi, linnarõivas! Aga see sort kulub ruttu läbi… noh olgu, sakusmenti oli vaja, aga uks on kinni. Meie võiksime ju neljakesi selle maja ümber lükata, aga siis peaksime ta kinni maksma, ja nõnda palju raha meil ei ole. Ja siis hakka veel rusu seest saia otsima! Ei tasu vaeva. Läheme ringi!”
Tegi laia, kutsuva liigutuse kogu käsivarrega ja sammus ees. Kanad asusid kohe järele ja nõnda läksid Jull, kanakari ja kolm koolipoissi kringleid ostma.
Ei olnudki mingeid raskusi. Jull tundis sissekäiku. Tagumise ukse vöörusest läbi, siis veel ühest külmast pimedast ruumist läbi, kus oli petrooleumi, nahkade, vankrimäärde ja värnitsa lõhna, ja siis olidki nad poes.
Seal ei olnud kedagi, aga Jull asus kohe leti taha. Riiulil ühe kasti sees oli kuivanud kringleid ning ühe naela otsast rippusid vorstid alla. Ta andis poistele igaühele kaks kringlit ja hakkas vorste takseerima.
„Ei tea, kas võtame kuura vorsti või kraakovi oma, või teevorsti või vene vorsti, mis?”
„Noo omma ju kik üts sort,” ütles Eino.
„Üks sort on nad niikuinii,” kinnitas Jull, „aga nimi on tähtis. Kui ütled, et on see vorst, mis kõige uhkem on, siis maitseb ka kohe nõnda. Vaat’, ega peremeeski ei tea, missugune on see salaami või missugune sardell.”
Nende sõnadega pöördus ta kaupmehe poole, kes tuli alusriiete väel riiuli kõrvalt kambrist.
„Mis sa siin kolad, Jull, kui poeuks veel lahti ei ole! Mis vorsti sa tahad?” Poodnik vaatles, kuidas Jull vorsti nuusutas.
„Salaamit või sardelli. Sardell on aga ka kala ja on ka vorst. See siin on küüslauguga, ja see teine on ka küüslauguga, missugune on siin siis teevorst?”
„Võta oma vorst ja ära vigurda.”
„Ära uhkusta siin oma paari vorstijupiga. Siin taheti suuri tellimisi sisse anda, aga sul ei ole ju midagi. Siin taheti kalale minna ja moona kaasa võtta, aga kui Risti poes ei ole, siis peab sellega leppima. Tee õige oma ukseluuk lahti, et saaks otseteed välja Jumala õhu kätte. Ja too kolm pudelit vurtsi järgi.”
Ja kui nad kõik jälle väljas olid poe trepil, vangutas Jull kurvalt pead: „Vaene pood, vaene poodnik. Oli kord õnne, et tulid härrad ostma, aga tal ei ole midagi anda. Pean järvest toitu püüdma, aga kust ma õnge võtan?”
„Kaasa tuled või?” küsis Eino.
„Kaasa ikka.”
„Noojah,” ütles Eino ja vaatas võidurõõmsalt teistele otsa.
„Einoh-noojah-jahnohh-kaasa jah!” kiitis Jull järgi, lõikas vorsti ja jagas. „Teie ei taha õppida, mina ei taha õmmelda, ja mõlemad sõnad algavad õ-ga. Ja õngitsemine algab ka õ-ga, nii et asi on klaar, mis?”
Kill avas oma õngekarbi ja ulatas Jullile nööri, konksu ja tina. „See on mul alati tagavaraks.” Ta kobas taskus ja tõi ühe korgi välja. „Vibu lõikame järve ääres.”
„Aga kui suur haug ära viib?” Jull ei tahtnud teisele kahju teha.
„Viigu! Mul on veel!” Ja Kill näitas, et on. Õngekraami poolest oli ta alati rikas.
„Olgu siis! Viib siis viib! Siis ostan asemele. Näe sealt tulebki Madis ja toob mulle vara ja raha.”
Maanteed mööda lähenes vana sulane ja naeratas juba kaugelt ja näitas pudelit.
„Saleikum! Saleikum! Kummi araabikum! Nõnda teretavad türklased,” seletas siis Jull poistele. „Nii nad teretavad, kui neil hea meel on ja kõik on hästi läinud.” Ja siis võttis ta pudeli ja ülejäänud raha vastu, andis Madisele kahekümneviie-sendilise ja ütles: „Tee aga kähku oma klahvid, meil ei ole aega, me läheme kalale.”
Poisid sõid oma vorsti ja kringleid, kuna Jull Madisega pudeli pooleni võtsid.
„Ja nüüd läki!” tõusis Jull üles, „päike juba kõrgel.”
Oligi nõnda kõrgel, et nüüd ei olnud enam juttugi linna tagasiminekust. Ja poisid olid kord otsustanud ning nüüd ei närinud südametunnistuski enam. Roheline lai maailm oli lahti nende ees ja varsti käänasid nad alla nurmede veerde, kust puude vahelt juba helendas järv.
„Suurt me vist täna ei saa,” arvas Anton, „liiga palju päikest.”
„Selle-eest on aga ka tuult — lainetusega ikka võtab,” lohutas Kill ja suur põnevus hakkas temas elama, kas kala võtab ja missugune võtab.
Kuidagi viisi paistis nüüd kogu kalaretkel rohkem kaalu olevat seeläbi, et Jull kaasa oli tulnud. Vana kogenud inimene — küll see juba teab, kuidas kalu välja võtta. Vähemalt jutustada teadis ta palju. Kuidas õngitsenud kord lootsikus ja tõmmanud särje välja, aga särjele hüpanud paati järgi havinolk. Ja kord vajunud kork tasa, üsna aegamööda vee alla, pea püstloodis, et judinad ajanud selga, missugune kala see võis olla. Tõmmanud siis ettevaatlikult ja siis tulnud välja ja sirutanud oma sõrgu ja peeni jalgu vähk! Ja et vähjalakk, mida kiidetakse kalade suur maiustoit olevat, ei ole ikka lihtsa vihmaussi vastu midagi. See olevat ka lorijutt, et ei tohtivat lootsikus kõnelda, muidu hirmuvat kalad. See on seepärast, missugune kala ja missugune ilm. Kui tahad saada särgi ja ahvenaid, siis aga peksa õngevibuga vesi vahutama ja kas või kisenda ja laula sinnajuurde ja vaata siis, kuidas ujuvad väiksemad kalad juurde, et näha, mis lahti on. Suured muidugi ei tule, need on targad ja kavalad, need juba teavad, et inimesega ei maksa tutvust teha. Aga ka suurele ahvenale ei tee müra midagi, ka mitte havile, kui on ilus lainetus. Siis võib neid tinast taliõngega suvel rohkem saada kui talvel, paadi põhi võib neid täis tõmmata, mõni turjapidi, teine kõhtupidi, nõnda nagu konks parve sisse lööb.
Kill teadis juba kõike seda, kuid kuulas hea meelega kui seniste kogemuste ja õpetuste kinnitamist. Anton ja Eino mõtlesid seda kõike tallele panna.
„Siin Ahtjärven omma kalla nõnda näljatse, et jooseva paljale konksulegi perrä,” tähendas Eino.
„Midagi ei ole nad näljasemad kui mujal,” ütles nüüd Kill. „Nad jooksevad järgi, tead, nagu koeradki jooksevad järgi, kui midagi pillud. Kaigast või kivi või muna või ketast. Või nagu kassid niidirulli järgi.”
Jull vaatas Killi tunnistades.
„Sa ju ikka tead ka midagi kaladest ja kassidest ja koertest, sa ju polegi linnasaks.”
Anton oli veidi haavunud, et tema on ainuke, kes on linnas kasvanud, ja ruttas seletama, et ta kooli vaheaegadel ikka on maal olnud onu talus. Ja mis linn õieti see ongi, alevikust tehtud kodulinn, seal ei ole õiget gümnaasiumigi!”
„Mis? Kus? Või ei ole gümnaasiumi?” ütles Jull, kes igal pool kodumaal oli õmmelnud, isegi Lätis. „Ma ju nägin seal kirju mütsiga noorrahvast küllalt.”
„See on ju ühisgümnaasium,” ütles Anton põlglikult. „Seal oled tüdrukutega segi.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».