Null K. Don DeLillo

siis ilmus keegi pardale ja juhatas mu teise lennuki juurde. Too mees oli umbes kahe meetri pikkune kiilaspäine sell, seljas tume ülikond ja kaelas keti otsas suur hõbedast medaljon.”

      „Sa olid Minskis.”

      „Minskis,” kordasin mina.

      „See on Valgevenes.”

      „Ei usu, et seal keegi oleks mu passi templi pannud. Lennuk oli teistsugune kui varasem.”

      „Rusjeti erilend.”

      „Väiksem, vähem mugavusi, ei ühtki teist reisijat. Valgevene,” ütlesin mina.

      „Sealt lendasid sa kagusse.”

      „Olin unine, juhm, poolsurnud. Ma pole kindel, kas edasi ka peatusime või ei peatunud. Pole kindel, kui mitu järku kogu reisil oli. Magasin, nägin und, nägemusi.”

      „Mida sa Bostonis tegid?”

      „Seal elab mu sõbratar.”

      „Sina ja su sõbratarid ei paista kunagi elavat ühes ja samas linnas. Miks nii?”

      „Nii on aeg kallim.”

      „Siin on asi sootuks teistmoodi.”

      „Tean. Olen sellest aru saanud. Siin aega ei ole.”

      „Või siis on aeg nii kõikehõlmav, et me ei taju selle möödumist harjunud viisil.”

      „Sa peidad end selle eest.”

      „Me anname sellele järele.”

      Nüüd oli minu kord toolis lamaskile vajuda. Tahtsin suitsu teha. Olin kaks korda suitsetamise maha jätnud, aga tahtsin nüüd jälle alustada ja siis maha jätta. Kujutlesin seda eluaegse tsüklina.

      „Kas küsida midagi või võtta olukord vaikimisi omaks? Tahaksin reegleid teada.”

      „Mida küsida?”

      „Kus me praegu oleme?”

      Isa noogutas asja vaagides aegamisi. Siis puhkes ta naerma.

      „Lähim suurlinn asub teispool piiri ja selle nimi on Biškek. See on Kõrgõzstani pealinn. Siis on veel Almatõ, suurem, kaugemal, Kasahstanis. Aga Almatõ ei ole pealinn. Varem oli. Nüüd on pealinn Astana, kus on kullast pilvelõhkujad ja kaubanduskeskused, kus inimesed võivad enne sukeldumist kunstlainetusega basseini lebada rannaliival. Kui tead kohalikke nimesid ja seda, kuidas neid kirjutada, tunned end vähem eemalolevalt.”

      „Ma ei jää siia nii kauaks.”

      „Tõsi,” vastas isa. „Aga hinnangutes Artise seisundile on toimunud muutus. Nende arvates juhtub see päev hiljem.”

      „Mina arvasin, et ajastus on ülitäpne.”

      „Ega sa ei pea siia jääma. Ta mõistab seda.”

      „Ma jään. Muidugi jään.”

      „Isegi kõige hoolikama abistamise puhul tikub keha mõningaid otsuseid mõjutama.”

      „Kas ta sureb loomulikku surma või tekitatakse viimane hingetõmme kunstlikult?”

      „Sa ju mõistad, et midagi jääb pärast viimast hingetõmmet alles. Ja sa mõistad, et see on ainult eelmäng millelegi suuremale, sellele, mis tuleb pärast.”

      „See kõik kõlab väga asjalikult.”

      „Tegelikult toimub kõik väga õrnalt.”

      „Õrnalt.”

      „Kiiresti, ohutult ja valutult.”

      „Ohutult.”

      „Neil on vaja, et kõik toimuks täielikus sünkroonis nende väljatöötatud peente võtetega. Mis sobivad tema kehale, tema haigusele kõige paremini. Ta võiks elada veel nädalaid, aga milleks?”

      Isa naaldus nüüd ettepoole, küünarnukid laual.

      Mina küsisin: „Aga miks siin?”

      „Laboratooriumid ja tehnilised keskused on olemas veel kahel maal. Aga see siin on baas, juhtimiskeskus.”

      „Aga miks asub see nii kaugel eraldi? Miks mitte Šveitsis? Miks mitte mõnes Houstoni eeslinnas?”

      „Seda, sellist eraldatust me just soovimegi. Meil on just see, mida vaja. Vastupidavad energiaallikad ja tugev mehhaniseeritud süsteem. Plahvatuskindlad seinad ja tugevdatud põrandad. Ehituskindlus. Tulekindlus. Turvapatrullid maal ja õhus. Põhjalik küberkaitse. Ja nii edasi.”

      Ehituskindlus. Talle meeldis seda öelda. Ta avas lauasahtli ja tõi lagedale pudeli Iiri viskit. Siis osutas ta kandikule, kus oli kaks klaasi, ja ma läksin toa teise otsa seda tooma. Laua juures tagasi, uurisin klaase, otsides neilt sinna märkamatult sattunud liiva- ja kruusaosakesi.

      „Ja inimesed kontorites. Peidus. Mida nad teevad?”

      „Nemad loovad tulevikku. Uut ettekujutust tulevikust. Mis on erinev eelmistest.”

      „Ja see peab toimuma siin.”

      „See on maa, millel tuhandeid aastaid rändasid nomaadid. Lambakarjused lagedal maal. Seda ei ole ajalugu mõjutanud ega kokku surunud. Ajalugu on siia maetud. Kolmkümmend aastat tagasi töötas Artis väljakaevamistel siit kusagil põhja ja ida pool, Hiina läheduses. Kalmetesse peidetud ajalugu. Oleme piiridest väljas. Unustame kõik, mida teadsime.”

      „Selles paigas võib oma nimegi unustada.”

      Isa tõstis klaasi ja jõi. See oli haruldast marki viski, kolm korda läbi aetud, mille toodang oli rangelt piiratud. Isa oli mulle sellest kõigest aastaid tagasi rääkinud.

      „Ja raha?”

      „Kelle raha?”

      „Sinu. Ilmselt on sul selles suur osalus.”

      „Mõtlesin ikka, et olen tõsine mees. Kõik see töö, mida tegin, jõupingutused, pühendumine. Siis, hiljem, tuli aeg, mil võisin pühenduda teistele asjadele, kunstile, eneseharimisele ideede, traditsioonide ja uuenduste alal. Hakkasin seda armastama,” ütles ta. „Kunstiteost, pilti seinal. Siis hakkasin tegelema haruldaste raamatutega. Veetsin tunde ja päevi raamatukogudes, piiratud ligipääsuga osakondades, ilma tarviduseta midagi omandada.”