Carl ei olnud nii närviline, nagu ta oli olnud eelmisel kuul. Nicola oli veetnud öö koos temaga, kuid ta polnud naisele aprilliüüri hilinemisest midagi rääkinud. Lõppude lõpuks oli see tulnud ja kõik oli hästi olnud. Nicola oli 2. mail tööle läinud, enne kui Dermot majast lahkus, seega polnud teda seal, et näha, kuidas Carl kuulatas oma üürniku samme trepil, või üllatust Carli näol, kui eesuks sulgus Dermoti koputuseta köögiuksele. Arvatavasti tuleb üüriraha päeval hiljem ja tegelikult just nii juhtuski.
Nad kohtusid koridoris, kui Carl oli majast lahkumas, et minna toitu ostma, ja Dermot tuli lemmikloomakliinikust kella poole kuue ajal tagasi.
„Mul on sinu jaoks midagi,” ütles Dermot, ulatades talle ümbriku.
Carl pidas kummaliseks, et Dermot oli tuhat kahtsada naela sisaldavat ümbrikku terve päeva kaasas kandnud, kuid sellegipoolest, see polnud tähtis: ta oli oma raha kätte saanud. Ta ei pea tungima oma väga kasinatesse ja kahanevatesse säästudesse, selleks et Nicolaga nädalasele puhkusele minna. Nad pidid minema ainult Cornwalli, mitte kuhugi välismaale, ent Carl ootas nende puhkust Foweys.
Stacey oli jälle mõnetises ahastuses helistanud enne nende lahkumist, kuid seekord Carli mobiilile. Carl ütles talle, et ta sõidab ära, kuid Stacey peab teda vaatama tulema, kui ta tagasi jõuab. Nad läheksid välja sööma ja ta vaataks, mida ta saab teha, et Staceyt tema kaaluprobleemi puhul aidata. Miks ta oli seda öelnud? Kindlasti oli see DNP, mis talle pähe oli turgatanud. Ta heitis selle kõrvale. Ta ei saaks kellelgi aidata kaalust alla võtta.
Carl ja Nicola läksid Foweysse koos abielupaariga, kes oli neid tutvustanud ja olid osaliselt sel põhjusel ikka veel erilised sõbrad. Neil oli tore ja selleks ajaks, kui nad jõudsid tagasi Paddingtoni jaama, oli Carl palunud Nicolal Falcon Mewsi tulla. „Ma mõtlen, elama koos minuga,” ütles ta. „Alatiselt.” Ta tundis end koos Nicolaga hästi. Nad hoolisid samadest asjadest – raamatutest, muusikast, loodusest. Nicola armastas, et ta oli kirjanik. Carl armastas teda.
„Ma lähen tagasi oma korterisse ja räägin korterikaaslastele, kuid siis ma tulen. Ma tahan tulla. Kavatsesin sinult küsida, aga… nojah, ma olen kindlasti veidi vanamoeline. Mõtlesin, et see poleks õige, kui küsiksin mina ja mitte sina. Kuna ma olen naine, tahan öelda.”
Ta kolis sisse kolm päeva hiljem.
Päeval enne seda, kui Nicola sisse kolis, tuli sinna Stacey. Nad kavatsesid minna sööma ühte lähedasse restorani. Enne minekut kasutas Stacey Carli vannituba, et oma meiki uuendada. Võibolla tema näitlemise ja modelliks olemise pärast meikis ta end väga tugevasti, eriti silmade ümbert.
Mõne minuti pärast läks Carl üles, et võtta endale antihistamiinitablett oma heinapalaviku puhuks. Ta jättis vannitoa ukse poikvele. Stacey järgnes talle sisse. Ta oli neid inimesi, kes väitis alati, et ta kannatab sama probleemi käes, kui keegi rääkis talle mõnest kergest haigusest või probleemist. „Naljakas, et sa seda ütled, sest ka minul on heinapalavik.” Carl avas kapi ja leidis antihistamiinid ülemiselt riiulilt. Stacey seisis tema selja taga, rääkides oma sümptomitest ja vaadates üle ta õla.
„Kust kogu see kraam pärineb?” küsis ta. „Kas sa kasutad seda?”
„See oli mu papsi oma. Ma pärisin selle – tead, kui ma sain maja ja mööbli ja kõik.”
Carl pistis käe kappi ja võttis välja pakendi kollaste kapslitega. „See peaks panema sind kaalust alla võtma. Ma arvan, et ta sai selle Interneti kaudu.”
„Kas su paps kasutas seda?”
„Ta ei pidanud. Ta oli nii kõhn, et oli samahästi kui luukere.”
Stacey võttis tema käest pakendi ja vaatas seda. „DNP,” sõnas ta. „Dinitrofenool. Sada kapslit.” Siis luges ta instruktsiooni ja vaatas pakendile märgitud hinda. Sada naela.
Carl võttis temalt koti ja pani riiulile tagasi, kuid mitte päris taha.
„Ma saaksin mõned Internetist tellida,” ütles Stacey. „Kuid – noh, sul on need juba olemas. Kas sa müüksid mulle viiskümmend?”
Müüks need? Ta teadis, et peaks need lihtsalt Staceyle andma, aga hotell, kus tema ja Nicola Foweys olid peatunud, oli olnud kulukas, restoranid, mida nad mitmesugustes teistes Cornishi kuurortides olid külastanud, niisama kallid kui Londonis – seda laadi restoranid, kus nad Londonis kunagi ei käinud – ja puhkus, kuigi selle maksumust oli Nicolaga jagatud, läks kaugelt kallimaks, kui ta oli oodanud. Viiskümmend naela nende pillide eest ei olnud kuigi palju, ent sellest oleks abi. Ja Stacey saaks seda endale lubada, kindlasti lubaks, kui kaotaks selle kehakaalu ja saaks oma situatsioonikomöödia tööd jätkata.
„Olgu,” ütles ta, loendades viiskümmend pilli hambapesukruusi ja ulatades Staceyle koti sinna jäänud viiekümne kapsliga.
Ta läks alla, mõistes seda tehes, et Dermot sulges parajasti eesust teel välja. Kas ta võis pealt kuulda tema vestlust Staceyga, kui ta trepist alla tuli? Arvatavasti. Aga mis siis sellest, kui kuuliski?
Nüüdseks oli Stacey enda meikimise lõpetanud ja temaga liitunud. Nad pidid minema mööda tänavat Raouli restorani Clifton Roadil. Väljas kõnniteel ulatas Stacey talle viiskümmend naela.
Ta unustas selle tehingu ja seejuures polnud vähetähtis, et Nicola oli sisse kolinud ja ta imestas, miks nad nii kaua olid oodanud: sellest oli möödunud juba kaks aastat, kui Jonathan neid oli tutvustanud. Aga tema romaan ei edenenud hästi ja ta oli jõudnud staadiumi, kus pidi suurt vaeva nägema, et kaks või kolm lõiku päevas kirjutada. Nicola küsis selle kohta ja ta vastas alati, et kõik on korras. Tal polnud aimugi, miks see kirjutamistõrge oli tekkinud.
Mai oli Londonis ilus soe kuu ning kuna arvutiekraani põrnitsemine oli kasutu ja tulemusteta, oli Carlile harjumuseks saanud hilisel hommikul, kui Nicola oli tööl, välja minna ja võtta Evening Standardi eksemplar. Ta valis mistahes teiste päevalehtede hulgast pigem Standardi, sest see oli tasuta.
Ta silmitses tänase lehe esikülge. Seal oli kolmeveeruline värvifoto Staceyst. Stacey nägi välja ilus, naeratamata, kuid hingestatud poosis, tema pikad tihedad heledad juuksed olid teatraalses peapöördes ümber õlgade. Kirjeldus ütles, et kahekümne nelja aastane Stacey, kelle nägu on tuttav tema pearollist „Station Roadis”, on leitud surnult ta Primrose Hilli korterist sõbra poolt, kel oli võti. Politsei väitis, et kuritegu ei kahtlustata.
See ei saa olla – aga peab olema. Carl hakkas higistama. Kui ta majja läks, helises parajasti telefon. See oli tema ema Una.
„Oh, kallis, oled sa näinud uudist vaese Stacey kohta?”
„See on Standardis.”
„Ta oli nii armas enne seda, kui hakkas kaalus juurde võtma. Oli aeg, mil ma mõtlesin, et sa võid temaga abielluda.”
Tema ema kuulus generatsiooni, kus naised mõtlesid alati abiellumise terminites. Talle oli kasutu öelda, kuigi Carl tihti oli öelnud, et isegi tüdrukud mõtlevad tänapäeval abiellumisest harva. See teema kerkis üles, kui nad rasedaks jäid, ja sageli isegi siis mitte.
„Noh, ma ei saa temaga nüüd abielluda, ega ju? Ta on surnud.”
„Oh, kallis.”
„Me olime sõbrad,” ütles Carl. „See on kõik.”
Ema sõnad tungisid vaevu ta teadvusse, kui ta Staceyst mõtles. Ta ei suutnud uskuda, et Stacey on surnud. Ta oli söönud lohutuse otsimiseks, oletas Carl. Tema toidusõltuvus oli olnud anoreksia vastand. Kui ümber oli toitu, eriti võid ja juustu ja sinki ja puuviljakooki ja mida iganes rammusas kastmes, teatas ta, et ta ei tohi seda kraami puudutada, et talle ei tule pähegi seda puudutada, aga ta ei suutnud vastu panna. Ja kui Carl vaatas teda peaaegu silmanähtavalt üha suuremaks minemas, olles iga kord suurem, kui ta teda nägi, lakkas Carl temaga kohtumast, minnes vahetevahel ainult tema korterisse Pinetree Courtis Primrose Hillis, kui Stacey anus, et ta teda ei hülgaks, palun, palun tule. Ja siis tundus talle, et Stacey toppis tema ees toitu