Toimetanud Milvi Teesalu
Kaane kujundanud Piret Jürisoo
Autoriõigus: Marje Ernits ja OÜ Eesti Raamat, 2019
ISBN 978-9949-683-08-6
ISBN 978-9949-683-09-2 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
Trükitud Euroopa Liidus
Loojanguvärvides taevas oli imeline, kuid see oli kauge ja külm ning köitis vaid meeli, jättes reaalsed soovid saatuse hooleks – taevas täis tuld oli unistuste palang. Märksa tõelisem oli see tulekuma, mis põletas väikese Tiiu keha isegi läbi õlgadele asetatud teki, küttis palged veripunaseks ja pani kulmud ning oimukohtadel krussi tõmbunud juuksed kärssama. Ometi oli selles kuumuses miski, mis kutsus ja hõikas, sundides leekidele veelgi lähemale astuma ning kuigi keha poleks rohkem välja kannatanud, mõjus tule tõmme meeltele jahutavat. Seda tunnet ei suutnud Tiiu enam iial unustada ning vaatamata kõigele, mis oli olnud tema elus enne või tuli pärast, jäi kodutalu leegitsev loojangukuma alatiseks ta mõtteid kütma ja meeli jahutama.
„Tule nüüd ära, tüdruk,“ kuulis ta korraga tädi Ellenit hüüdmas ja tajus õlal kellegi tugevat kätt. „Kuhu sa hull laps trügid? Tahad ka tuleroaks saada … nagu neist vähe oli või.“
Ehk olekski Tiiu veel sammu või paar edasi astunud, kui tädi mees poleks teda tulekoldest eemale tarinud ning käest lahti laskmata leekides taluhoonest kaugemale jäetud sõidumasina juurde talutanud.
„Vii ta me poole koju! Ma tulen hiljem järele,“ sõnas tädi Ellen, sest tahtis ise päästekomando tegemisi jälgida. „Anna talle meega segatud sooja piima ning pane Liina kõrvale magama. Ja ära unusta tüdrukul jalgu pesta. Just sai asemele uued linad pandud. Ma vaatan, et mehed oma tööd korralikult teeks. Hommikul tuleb kindlustaja ja vaatab koha üle. Pean kindel olema, et … sa ju mäletad, kuidas Vanaküla suvemajaga läks? Ahervare peab maatasa olema, et kogu kindlustussummat kätte saada, aga tookord jäi korstnajalg püsti ja sellest tuli jama missugune.“
Tiiu kuulis täiskasvanute juttu, kuid ei mõelnud sellest, millest nemad kõnelesid.
„Ma tahan Intsu juurde!“ sõnas ta tasa ja tegi ootamatu liigutuse, et end onu Rauli käest lahti tõmmata ja tagasi kodumaja juurde joosta, ent jäi varrukat pidi tädi Ellenile pihku, kes ta väe ja võimuga auto tagaistmele surus ja sõnad peale luges.
„Kuhu nüüd?“ lausus ta oma karmil moel. „Sinna pole sul enam asja.“
„Aga Ints tuli koos minuga õue … ma ju tean! Ta tuli öösi mu juurde ja näugus nii haledalt, et pidin tõusma ja temaga õue minema, sest … sest emme oli väga väsinud ja magas Andi kõrval. Ints on seal kusagil ja ma tahan teda kaasa …“ seletas Tiiu nutuselt, kuigi teadis, et pidi suurte inimeste sõna kuulama ja tegema, nagu nemad käskisid.
„Meil omalgi kasse küllalt. Las Ints olla, kus tema on. Küll see kass ise teab, kus tal hea on, aga seda ma sulle ütlen, tüdruk, et sõna pead sa kuulama, muidu läheb su elu hapuks.“
„Mis sa nüüd kohe nii!“ sõnas onu Raul vahele ja tõstis poolenisti murule vajunud tekiserva Tiiule sülle ning lükkas autol ukse ettevaatlikult kinni.
Mida suured inimesed omavahel edasi rääkisid, see Tiiut ei huvitanud, aga ta oli kindel, et ühel päeval tuleb ta tagasi, leiab oma kassi üles ning siis on kõik jälle hästi.
„No siis ütled talle ise, kuidas asjade seis on, sest laps peab tõtt kuulma, olgu see kui karm tahes, muidu temast suurest peast elulooma ei saa,“ olid need viimased sõnad, millega Ellen oma abikaasa teele saatis ja ise tagasi tulekolde juurde suundus.
Mida lähemale tädi põlengu kohale jõudis, seda suuremaks muutus tulekuma taustal tema kujutis ning lõpuks näis Tiiule, et tädist oli saanud üks suur-suur harkis jalgadega puurist, mis lõpuks ka ise leegid külge võttis. Mis tulekahju kohas edasi toimus, sellest ei arvanud tüdruk midagi ja ega ta tahtnudki sellest midagi teada, sest mure maha jäänud kassi pärast oli suurem.
Inimesed haletsesid mõistagi ikka esmalt tulle jäänud inimesi ja alles siis loomi, aga nad ei teadnud, et Tiiu talu tütrekese süda kuulus juba mõnda aega vanale Intsule, sest peale väikevenna Andi sündi oli kass ainuke, kes teda kui esmasündinut veel tähele pani, paitada ja sülle võtta lubas – vähemalt nii tundus Tiiule endale. Mis tulle jäänud emasse ja väikevenda puutus, siis selle kohta polnud Tiiu mälus ainsatki koledat pilti, sest tema lahkudes jäid nad rahulikult tuppa magama. Mis pärast seda juhtus, kui tema Intsuga välja läks, toimus kõik tema selja taga ja silmadele nägemata.
„Miks sa siin oled?“ küsis Liina hommikul, kui oli mõnda aega oma öist voodikaaslast varbaga müksinud.
Tiiu oli juba tükk aega ärkvel olnud ja võõra maja hääli kuulanud, või kas ta üldse sel ööl magas, aga oma täditütrele ei osanud ta midagi vastata.
„Kas sa jalad ikka pesid ära?“ jätkas teine küsimustega pommitamist ning Tiiu pidi lõpuks vastama.
„Ei usu, et pesid! Nägu on sul küll tahmane nagu Tuhkatriinul … või oledki?“ ei jäänud Liina vastusega rahule ja uuris aina edasi ning tegi omapoolseid oletusi.
„Võibolla sa käid öösel Tuhkatriinut jooksmas nagu libahundid käivad … kas su ema üldse teab, et sa meil oled? Jooksid kodunt ära või? Kas Andi karjus sul jälle kõrvad lukku või?“ kõneles Liina aina edasi ja müksis Tiiut seni, kuni tüdruk tõusis ja voodiservale istuma jäi.
„Ei!“ vastas ta lõpuks, andes ridamisi vastused kõigile täditütre poolt esitatud küsimustele, aga mis kõige tähtsam – sel moel sai ka tema ise aimu, mis öösel tegelikult juhtunud oli.
„Päriselt ka?“ imestas Liina ning istus oma sugulase kõrvale. „Siis polegi sul ju enam kodu, ema ja … ja sa võidki Tuhkatriinuks hakata! Vau! Äge! Siis sa tuled ju meile elama ja meil ongi päris oma Tuhkatriinu … küll kaksikud rõõmustavad!“
„Mille üle siin rõõmustada on?“ kostis tädi Elleni võimas hääl veel enne, kui ta tuppa sisenes ja maja välisukse enda järel sulges.
„Marss nüüd pesema ja lauda katma, laiskvorstid!“ lisas ta ämbreid käest pannes. „Mul lüps tehtud ja kõik loomad söödetud, aga teie muudkui põõnate. Pean isale ütlema – siis te veel saate! Hakkate jala koolis käima. Noh, marss-marss! Sina, Liina, mine liiguta kaksikud maast lahti.“
Selle jutu peale oli Liina voodist läinud nagu vedrust visatud ja varsti kostis ülemise korruse toast trummipõrinat ning mõni minut hiljem läks majas lahti tõeline mürgel. Kaksikud, Andrus ja Märt, vandusid kurja ja Liina kiljus ning põgenes naerdes nende eest ema selja taha. Tiiut märgates muutsid trepist alla tormanud poisid suunda ja valisid tema endale saakloomaks, kuid kuna tüdruk eest ära ei jooksnud, jäi see ettevõtmine soiku, aga mitte pikalt, sest WC-uks oli see järgmine objekt, mida tuli rünnata. Tiiu loidusest ja osavõtmatusest hoolimata tegid kõik majaelanikud seda, mis oli neile harjumuspärane või mida nad just teha tahtsid – oli see ju nende kodu.
„Nüüd on nii!“ kamandas tädi Ellen, kui kõik see pere oli avaras taluköögis laua ääres istet võtnud. „Kuulake ja jätke meelde, sest mul pole täna aega teiega jageleda. Ma pean lõunani valla volikogu istungil olema ja siis tuleb mul hakata kindlustuse ja matuste korraldamisega tegelema. Täna on isa teie ülemus ja kui kellelgi on ütlemist, siis …“
„Aga miks tema siin on?“ küsis üks kaksikutest ema juttu lõpuni kuulamata. „Kas kellelgi on täna sünnipäev või?“
„Vakka, pois’ke! Ei räägi täis suuga ja vanemate jutu vahele,“ sai ema kurjaks ja vaatas siis Tiiu suunas. „Tema on siin ja siia jääbki, sest Tiiu talu põles öösel maani maha.“
„Vauu!“ venitasid kaksikud kui ühest suust ja hüüdsid nördinult: „Miks meie sellest midagi ei tea … miks meid sinna ei kutsutud …“
„Vakka! Mida hullu te ajate?“ ütles tädi ja põrutas, kahvel püsti peos, rusikaga vastu lauda. „Mina räägin! Ja kahjutuli pole mingi poiste mäng vaid tõsine asi – seda enam, et