Ma lähen välja ja tähistan su sünnipäeva ilma sinuta. Kohtun tänavakohvikus paari sõbraga ja ülejäänud õhtu ja öö ei mõtle muule. Minu hea tuju on kadunud nagu tina tuhka. Ilma sinuta ei ole mul enam lõbus. Ja nüüd on oled sa kodus. Usun ma. Paistis, et sa rõõmustasid, et pääsed koju, rõõmustasid, et saad must eemale. Mul on tunne, et ühendust võtad sa alles homme. See teeb haiget.
OKTOOBER 2014
Sa lamad voodis ja ma silitan su põske. See ei ole nagu sina. See on üks keha, sinu keha, aga sina ei ole siin. Arst oleks nagu su nahatooni parandanud, võib-olla on sul puuder põskedel. Sinu silmad on nüüd kinni ja keha katab tekk. Jalutsist ei paista enam jalga. Sa lamad seal ja oled surnud ja ma mõistan, et mõte on selles, et minu viimane mälestus sinust oleks ilus, nagu sa siin rahulikult lamad. Ma tean ka seda, et see ei ole võimalik. Sa oled nüüd vaid keha. Üks keha, mille arst korda seadis, et meie saaksime hüvasti jätta.
Sa ei näe enam enda moodi välja. Sa näed välja nii, nagu kõik teised, keda ma olen surnuna näinud. Sa näed välja nagu mu isa ja vanaema, kui nemad surnud olid. Sa lamad seal, sile ja vaikne. Sirge, jahe, kahvatu ja … ära. Teadsin juba enne seda, kui su vend mu voodi juurde juhatas ja ma silmad avasin, et sa niimoodi välja näed. Ja ma tean, et ma ei mäleta sind surnuna sellisel moel. Ma olen sind surnuna juba näinud. Siis olime ainult sina, mina ja Ivan.
Ma tunnen sinust puudust sellisena, nagu sa nägid välja hommikul. Ma tunnen puudust sinu kortsus põsest, sinu poolavatud silmast, sinu jahedast pahkluust ja sinu imelikust otseti asendist vastu patja. Ma tunnen sinust puudust, nagu sa äsja välja nägid. Ma tunnen puudust sellest osast sinust, mis oli isiklik, viimasest silmapilgust, kus olime ainult meie.
Ma silitan sinu põske ja sosistan oma hüvastijätusõnad. Vaatan end kõrvalt, kui ma seda teen, ja häbenen, et ei ma rohkem ei nuta. Nüüd nutab sinu vanem vend, esimest korda pärast siia jõudmist nirisevad pisarad mööda tema põski. Ta hoiab pisaraid tagasi, kui sinuga räägib, aga hääl jääb nutuseks. Ta kummardab sinu poole. „Head aega, väikevend,“ ütleb ta. Suudleb sind laubale. „Minu väikevend,“ sosistab ta. Kallistab sind ettevaatlikult, ei tõsta tekki ega puuduta su käsi. Matab oma näo sinu näo kõrvale patja. „Mu kallis vennaraas,“ kostab padja seest.
Ma keeran pilgu ära, tunnen, et olen ees, nagu keegi, kes tükib intiimse hetke vahele. Ma tahan ära minna. Ma teadsin, et tunnen niimoodi. Ma tegin seda kohusetundest. Nüüd on see tehtud. Sinu vend silitab viimast korda su põske. Me astume toast välja ja see on viimane kord, kui ma sind näen.
JUUNI 2009
Me läheme üle aasa ja möödume hobusekoplist. Me oleksime nagu maal, aga sõitsime ainult kaheksateist minutit Gullmarsplani peatusest bussiga. Sa tahad mulle näidata oma lapsepõlvekodu ja räägid innukalt igast väikesest rohulapist, kraavist ja künkast, millest me möödume. „Selles majas elas imelik vanamees, kui me lapsed olime,“ räägid sa ja viipad varisemisohtliku ahervare poole kõrgendikul. „Seal ma magasin ükskord peolt koju tulles,“ näitad sa teeveerele, mille kõrval on sügav kraav. Teisel pool kraavi laiub hobusekoppel. Ma peatun, hüppan üle kraavi, seisatan elektrikarjuse juures ja meelitan hobust, kes eemal sööb. Hobune ei tule meie poole. On juuni algus ja rohi on heleroheline. Ükski hobune ei näe põhjust, miks tulla elektrikarjuse juurde, kus mina seisan ja hüüan. Ma olen pettunud. Oleks olnud tore hobuse nina nuhutada, pealegi tahan ma hinge tõmmata ja pikendada seda hetke, mis me täna kahekesi veedame. Varsti kohtun esimest korda sinu vanematega. Ma olen veidi närvis.
Ma olin üllatunud, kui sa küsisid, et kas ma tahan kaasa tulla. Me ei ole nii kaua kohtunud. Niipalju kui mina tean, ei nimeta sa end veel minu poiss-sõbraks. Ega ka mind oma tüdrukuks. Ma olen keegi, kellega sa „koos hängid“, olen ma aru saanud. Ma „meeldin“ sulle. Sellegipoolest tahad sa mind oma vanemate juurde viia, mind neile tutvustada. See ajab mind segadusse. Mul on raske välja arvutada sinu investeeringut. Nimetustega oled kokkuhoidlik, aga vanematega pean kohe kohtuma. See kalkulatsioon ei klapi kokku, ma ei tea, mis värk meil on. Kahtlustan, et selle tõttu armun sinusse veel enam.
Muidu sa oma vanematest väga palju ei räägi. Teatad varakult, et lapsepõlvest sul traumasid ei ole, et selle kohta pole üldse eriti midagi öelda. Mõtlesin automaatselt, et kõige suurema trauma ongi pigem saanud need, kes niimoodi räägivad. Minul on küll hulk lapsepõlvetraumasid. Vanemad lahutasid, kui ma olin kaheksa, ja olin lohutamatu, kui ema kolis meie majast ära lähedale korterisse. Kui olin üheksane, armus isa mu kirjasõbra emasse ja sellepärast olin ka lohutamatu. Kui olin kaksteist, lahkusime uue peremudeliga Stockholmist ja kolisime Västmandlandis tallu. Teismelisena kaugenesin üha enam emast. Kui olin seitseteist, haigestus isa vähki ja suri, kui olin kaheksateist. Kui keegi on küsinud, siis olen oma lapsepõlvetraumasid tutvustanud uhkelt nagu Rootsi lauda. Ma kannan neid nagu väikseid ehteid, huvitav, miks sina nii ei tee. Kas võib tõsi olla, et sul tõesti ei olegi ühtegi lapsepõlvetraumat?
Sellest ajast peale olen proovinud õngitseda. Kust sa pärit oled? Kes sinu vanemad on? Kas nad on tõesti koos teismeeast peale ja said neli last nii, et esimese ja viimase vahele jääb 24 aastat? Kuidas nägi välja sinu teismeea mässumeelsus? Kas sa polnudki mässumeelne? Mida sa tegid vabal ajal? Kes sa olid algkoolis, põhikoolis, gümnaasiumis? Kes oli sulle õdedest-vendadest kõige lemmikum ja miks? Kes esimest korda su südame murdis? Kes sind kasvatas, kust sa pärit oled, mida te rääkisite õhtusöögilauas? Kuidas said sa selliseks, nagu sa oled?
Viimastel nädalatel olen üha tihedamini olnud sinu füüsilises läheduses ja tänu sellele olen teinud järelduse, et lähedasem oled sa oma emaga. Te helistate tihti, peaaegu iga päev. Temaga kõneledes oled sa järsk, peaaegu ebameeldiv. Ütled emale, et ärgu suitsetagu telefonitorusse, et jõuaks juba asja juurde ja sa juba tead, millest ta räägib. Mõnikord kõlab nii, nagu segaks ta sind, kuigi sa ise helistasid talle. Ma olen kuulnud, kuidas sa emale helistad ja juba minut hiljem saadad ta pikalt. Aga sa lõpetad kõne alati „musiga“ ja mõnikord ütled isegi „armastan sind“. Mõnikord helistad kohe tagasi, kui olete lõpetanud ja ütled, et vabandust, et ma pahaselt rääkisin. See kõik ajab mind segadusse. Sinu vanemad huvitavad mind väga. Nüüd saan varsti teada ja korraga tahan seda hetke hilisemaks tallele panna.
Veerandtunnise jalutuskäigu järel oleme kohal. Keerame väikesele metsateele ning meie ees suure aias on väike pruun neljakandiline maja. Hoone on kulunud, fassaadil on plekid ja katusel kasvab sammal. Maja juurde viib kruusatee, mõlemal pool murulapp. Ühel pool õunapuu. Teisel pool hiiglaslik vaarikamaa, suurim, mida ma kunagi olen näinud. Viis vagu, kümme meetrit pikad ja põõsad on üle sinu pea. Need peavad olema vähemalt kaks meetrit. Sa lased mu käe lahti ja lähed vaarikapõõsaid lähedalt uurima. Mina seisan kõrval, ütlen „oi“ ja „vau“. Korraga on siin sinu isa.
Paksud juuksed, kongus nina, prillid viltu, plekilised tööriided, küünealused mustad ja bassihääl, mis ei meenuta kuidagi sinu natuke heledat ja pehmet tooni, see kõik jätab temast mulje sellena, kes ta tegelikult ongi: õpetaja. Poiste käsitööõpetaja. Tema helesinised silmad vaatavad mulle otsa, ei pööra pilku ära, ta on uudishimulik ja sirutab tervituseks käe. Tema haare on tugev, minu käsi on tema omas nagu lapse oma. Kui ta kätt surub, siis teeb see natuke haiget. Ta hoiab mu kätt kaua. Ma proovin vastu suruda, aga see ei õnnestu. Minu käsi on seal sees muljutud.
Sinu isa tervitab mind ja läheb sinu juurde, sina vaatad vaarikapõõsaid. Siis järgneb pikk jutt sellest, millist saaki on tänavu oodata. „Google Earth näitab meie vaarikamaad,“ räägib su isa,