Pombi ja Üdismärdi nõiad. Juhan Jaik

ära, olen ka haige, mis siis veel…”

      Isa Mudakurvits ei rutanud tõistre rahva poole minekuga, vaid ajas oma juttu edasi vanast Tõlla Kustast ja Kuperuse Peetrist, kes on nüüd surnud. Tuletas meelde, kuidas vana Tõlla Kusta juures nad sulatasid pigi selle Peetriga koos. Et pigi oli kõva, siis nad pistnud pigi ninna sulama, aga olnud tegemist, kuni saanud nina puhtaks. Tulnud siis paista nina tule juures ja tulise oraga kolada ninas ringi. Oli üks poisikeste temp. Kuperuse Peeter, kadunuke, jälle karjapoisi põlves õpetanud oina kurjaks. Viinud ta tuppa ja õrritanud siis väljast läbi akna. Vaat’ kui siis oinas võtnud toas hoogu ja hüpanud välja kõigi klaaside ja raamidega, tirinat ja lirinat kõik maailm täis. Oli üks hea sõber, see Peeter, kahju, et surnud…

      Selle jutu ajal tuli tuppa Parmunina peremees, kelle perenaisel lüpsik saanud lehmalt jalaga niisuguse löögi, et augud tekkinud uurdesse. Need augud oli tarvis kinni tinutada. Vanale Mudakurvitsale toodi jälle tööd, mida ta hakkaski tegema.

      „Kas sina, Parmunina peremees, mäletad ka seda vana Kuperuse Peetrit, kellega ma omal ajal koos õppisin vana Tõlla Kusta juures? Mäletad? No vaat’. Aga see kallis mees on läinud, surnud. Ei meie silmad teda enam näe.”

      „Või Kuperuse Peeter surnud? Sellep mul täna nina sügeles nii väga ja ma ise ka mõtlesin, et nüüd ehk kuuleb kustki surmasõnumit. Või Kuperuse Peeter surnud! Kes see rääkis?”

      „Kiri tuli. Näe seal ta ongi laua peal.”

      Parmunina peremees võttis laualt kirja.

      „Aga see ju alles lahti võtmata.”

      „Pole veel saanud mahti.”

      „Kust sa siis tead, mis seal sees?”

      „Mis seal siis muud võib olla. Meie eidega arutasime seda asja ja tulime otsusele, et ta on surnud.”