Kõik, mida soovime. Marybeth Mayhew Whalen

naerma puhkenud ja vastanud, et kolkimisteenust pole tarvis. Föderaalvalitsus sai karistamisega ise suurepäraselt hakkama.

      „Võta teatavaks, et oleme olemas, kui sa meid vajad,“ oli isa öelnud. Tema lahke hääletoon oli Jenceyle pisarad silmadesse toonud. See meenutas Jenceyle isa pakutud toetust ajal, mil kõikjale olid hakanud ilmuma südamed, ja tal polnud muud valikut kui minna kuhugi, kust „austaja“ teda ei leiaks. Just isa oli sõidutanud Jencey põhjaosariiki, kolledžisse, millest nad kellelegi ei hinganud, sest neil polnud aimugi, kes oli teda jälitanud. Nad ei võinud lubada, et vale inimene saab teada ja leiab ta uuesti üles. Sõit oli olnud pikk ja vaikne, raadio hääl maha keeratud ja meeleolu autos mõtlik, täpselt nagu aastaid hiljem koju sõites.

      „Ma ei suuda uskuda, et ema mulle sinu tagasitulekust ei rääkinud!“ ütles Bryte, kelle tähelepanu oli koondunud pigem Christopherile, ja nii oligi parem.

      „Arvatavasti ta ei teadnud,“ kohmas Jencey.

      „Ei teadnud?“ imestas Bryte. Ta kiikas sinises taevalaotuses kihutava lennuki poole ja noogutas vastuseks Christopheri – lõpututele – küsimustele.

      „Ma palusin neil vaikida, et ma siin olen.“

      „Oi, kas midagi on juhtunud?“ Bryte’i näol peegeldus siiras murelikkus, kuid Jencey ei saanud talle tõtt rääkida. Oli näha, et Bryte üritab temaga sõprust sobitada, kuid nii mõnelgi põhjusel polnud nende side endine.

      Jencey rehmas tõrjuvalt käega ja manas näole naeratuse. „Ma ei tahtnud oma tulekust suurt numbrit korraldada. Tead küll, nii palju aega on möödas.“