Mees juhatas Smithid välja ja lubas veel kord järgmisel hommikul kommuunis käia. Mis tal muud üle jäi, kui see nende enesetunnet tõstis.
„Probleemid?“
Zach vaatas Henry poole. See mees oli Clear Springsi politseijaoskonnas töötanud alates ajast, mil Zach oli teismeline, aga šerifi ametiposti vabaks jäädes ei tahtnud vana Henry sellest midagi kuulda. Talle meeldis esimese asetäitja roll ning vastutuse lisandumine nüüd, mil pensionini olid jäänud vaid mõned lühikesed aastad, ei pakkunud talle huvi.
Zach pöördus lääne poole vaatama. Elysiat ei olnud siit näha, kuid ta teadis täpselt, kus see asub. Mõnikord tundus, et selle kuradima sekti heidetud vari kattis enda alla kogu linna.
Mees masseeris oma kukalt. „Smithide tüdruk võib kadunud olla.“
„Kindel see. Tõenäoliselt on ta kadunud Augustasse või isegi Great Fallsi kanti. See tüdruk jõuab igale poole.“
Mees läkitas Henry suunas pahakspaneva pilgu. Polnud oluline, mida emb-kumb neist Neveah Smithi kohta arvas. Oluline oli kuni tüdruku linna tagasijõudmiseni tema vanematele meelerahu anda. „Nad arvavad, et Martha Collins on kuidagimoodi asjaga seotud.“
„Seda Julie Smithi küll.“ Henry turtsatas. „Winchesteridel läks möödunud nädalal terve ports leiba ootamatult kõvaks kätte ja mis sa arvad, keda Julie arvas selle taga olevat? Martha Collinsit. Minu pea muidugi ei võta, kuidas too naine pidanuks tema meelest sellega toime tulema, aga Julied ei saa nüüd küll kuidagimoodi erapooletuks osapooleks pidada.“
„Ma tean.“ Oli ta ju ise täpselt sedasama mõelnud? „Aga me peame sellegipoolest asja kontrollima.“
„Selge see.“ Henry napsas nagist võtmed. „Mina juhin.“
Zachile selline lahendus sobis. See andis talle mõtlemisaega. Ta astus politseiauto juurde ja istus ette juhi kõrvalistmele. Ta küll ei tahtnud Smithide hirme kuidagi alavääristada, kuid arvas sellele vaatamata, et Henryl oli õigus – Neveah Smith ilmub varem või hiljem välja ja tema äraolekul ei ole Elysiaga mitte mingit pistmist.
Sõiduks kulus tubli kolmkümmend minutit, kuid üksnes seetõttu, et teed jätsid kõvasti soovida. Kitsas asfalteeritud riba oli täis löökauke ja ebaühtlase sügavusega vagusid, mis muutsid kiiremini kui viiskümmend kilomeetrit tunnis sõitmise tervistkahjustavaks tegevuseks. Elysiasse ei viinud maanteelt otseteed – ja mees oletas miskipärast, et see oli meelega niimoodi korraldatud.
Kommuunini pääsemiseks pidi inimene seda tõsiselt soovima.
Maastik oli siinkandis riukalik ja vahekaugused sageli petlikud. Just seetõttu kerkis mägi, kus asus Elysia põhiasum, nagu eikuskilt nende ette. Mees muidugi teadis seda, kuid sellele vaatamata tõstis temas pead kummaline instinkt, mis nõudis valvele võtmist ja tähelepanelik olemist.
Selle kuramuse sekti juures oli kõik puhas petuvärk, aga mees oli esimesena valmis tunnistama, kui ohtlikult ahvatlevad Martha ja tema järgijad olla võisid. Ta oli noorest peast paar korda nende sõnavõtte kuulama juhtunud, oli paras mässaja ning selline looduslähedane eluviis meeldis tallegi. Ta poleks nendega üldse oma pead vaevanud, kui asja iva oleks üksnes selles olnud.
Aga ei olnud.
Nad nõudsid kuulekust sama palju kui kõike muud – tegelikult rohkemgi – ja kui mitte keegi ei suutnud mehele nende usu või kommuunis elamisega kaasneva kohta selgeid vastuseid anda, tegi mees enda jaoks paremuselt järgmise valiku ja läks merejalaväkke.
See oli osutunud tema tehtud valikutest parimaks.
Või vähemalt selle väitega lohutas ta end neil öödel, mil õudusunenäod teda lämmatama kippusid.
Henry peatas auto umbes saja meetri kaugusel Elysia väravatest. Kahes suunas kulges kahe ja poole meetri kõrgune lubjatud tara, mis ümbritses peahooneid ja pakkus teravat kontrasti ülejäänud kinnistut piiravale aiale, mis meenutas pigem karjafarmi ümbritsevat piiret. See tähistas territooriumi, kuid kindla tahtmise korral polnud sellest läbilipsamine kuigi keeruline. Millegi sellisega tegelemine oli viimasel ajal kujunenud Clear Springsi teismeliste jaoks omamoodi üleminekurituaaliks ning Elysia elanikud näisid sellesse suhtuvat võrdlemisi rahulikult, kutsudes šerifi kohale üksnes siis, kui mõni jõnglastest nende majapidamistele liiga lähedale sattus.
Täna olid hiiglaslikud väravad suletud ja pakkusid mehele võimalust nende keerulise kujunduse silmitsemiseks. Kogu see paganama krempel oli valmistatud paksust plangust, tubli kolme meetri kõrgune ja kaetud nikerdistega, mida mehe silm nii kaugelt ei seletanud. Ta muidugi teadis, mida väraval on kujutatud – naist, keda lohistatakse läbi hiiglasliku maapinnas avaneva prao, ning teist naist, kes maapinnal seistes tema poole küünitab, mõlema nägudel peegeldumas hirm ja otsusekindlus. Mitte just tuju tõstev stseen.
Zach väljus autost ja silmitses kahte värava ees seisvat meest. Neist vanem hoidis käes püssi, tehes seda kergusega, mis andis mõista, et ta oskab seda kasutada, ning teise näol säras naeratus, niisama võlts kui kõik muugi selles kohas. Šerif tõstis tervituseks käe. „Abraham, Joseph.“
Joseph astus ettepoole, ta naeratus isegi ei värahtanud. Martha paremas käes oli midagi väga viltu. Üksnes tema pilgu alla sattudes ärkasid Zachis ellu ja ajasid kõrvad kikki ta enda arvates ammu suikunud instinktid.
„Terekest, šerif. Mida me tänasel pärastlõunal teie heaks teha saame?“
Joseph polnud talle kunagi meeldinud. Mees oli ühevõrra nägus ja võlts ning tal oli vastik komme läbi Clear Springsi vuhiseda ja abielunaistele häirivalt palju tähelepanu pöörata. Zachi teada ei olnud keegi siiski üle piiri läinud – ja isegi kui oleksid, ei kuulunud üleaisa panevate abikaasade üle korrapidamine tema ampluaasse –, aga selline käitumine lihtsalt ei meeldinud talle. Ta oli alati arvanud, et Martha hoidis seda väikest sitavarest oma pundis tänu tolle välimusele, mis meenutas igas detailis, kuni lühikeste blondide juuste ja konkreetse lõuajooneni välja, Abercrombie modelli. Aga samas võis praegu endast märku anda lihtsalt Zachi isiklik vastumeelsus mehe vastu.
Ta osutas peaga väravate suunas. „Me tahame Marthaga rääkida.“
„Andeks, aga see ei ole võimalik.“ Josephi pruunide silmad pilk liikus vilamisi politseiauto poole ja siis tagasi; silmad olid ainus osa temast, mille valetama sundimisega ta ei viitsinud vaeva näha. Ta võis ju endast laheda ja ladna mulje jätta, kuid sellele vaatamata oli ta endale asja selgeks teinud hetkel, mil Zach kohale jõudis. „Ta on sügavas meditatsioonis.“
Kuraditki, või meditatsioonis. Mees põimis käed rinnale vaheliti. „Asi on oluline.“
„Ei tule kõne alla.“ Josephi naeratus venis veelgi laiemaks. „Aga ma olen suurima heameelega nõus tegelema asjadega, mis teid meie kanti tõid. Mõistagi koostöövalmidusele viitava hea tahte avaldusena.“
Mõistagi.
Zach ja Henry vahetasid pilke. Siin varjati midagi. Selles polnud midagi uut, kuid reeglina pingutasid Martha ja tema sisemine ringkond kõigest väest ning lasid politseinikel ringi vaadata, üritades neid veenda, et tegemist ei ole sektiga. Ta isegi ei mäletanud, millal olid väravad talle viimati suletuks jäänud. Mees oli enam-vähem kindel, et seda polnud kunagi varem juhtunud.
Põrguvärk, kas Juliel oli tõepoolest õigus?
Mees nõjatus vastu politseiautot, üritades kõigest väest võimalikult muretu ja vabana mõjuda. „Neveah Smithi teate?“
Joseph kehitas õlgu. „Ikka. Ta on mõned korrad siin käinud.“
Šerif pilgutas silmi. Ta poleks uskunud, et mees seda tunnistab.
Ja sa vana saadanas, Joseph sai sellest aru. Ta naeris. „Mis selles ikka hullu on, kui plika mõnel teenistusel käib. Kui ta ei tohiks siin käia, siis rääkige sellest