See muuseumivärk ei olnud väike asi. Sinsheimer oli maailmas ringi käinud ja tellinud töid kunstnikelt, kes olid viimase kümne aasta jooksul läbi murdnud. Ja kuigi muuseum polnud ametlikku nimekirja koostanud, räägiti rahva seas, et sellesse võiks kuuluda umbkaudu viiskümmend maalikunstnikku ja skulptorit. Mis tähendas, et Isaac oli välja valitud ühena kahekümne viiest tõusuteel olevast maalijast maailmas.
„Isaac,” ütlesin viimaks ja üritasin kindlalt kõlada. „Teeme ajurünnaku.”
„Pole tarviski, ma tean, kes selle juba teinud on.”
Napsasin tal raamatu käest ja lükkasin ta sülest maha. „Muuseumi töö tuleb osana sinu ajasarjast, jah?”
„Selline oli plaan.”
„Aga enam ei ole?”
„Nagu sa hästi tead, ei tulnud välja miski, mida proovisin.”
„Miks?”
Ta kehitas õlgu. „Kõik see on mage.”
„Miks?”
„Ära tee seda, Claire. See on tüütu. Tegelikult juhmistav.”
„Vasta lihtsalt küsimusele: miks see mage on?”
Ta pani käsivarred rinnal risti.
Ma ei saanud midagi parata: mu silmad täitusid pisaraist. „Oh, Saac.”
„Hea küll, hea küll,” ütles ta istuli tõustes. „Miks need on magedad? Miks need on magedad?” Ta pilk süüvis kaugusse. „Ma arvan, et need on magedad sellepärast, et on liiga sünged.”
„Värvid või teema?”
„Mõlemad.”
„Kaalume siis mingeid ideid, mis oleksid helged.”
„See on sünge valdkond.”
„Mitte tingimata.”
„Aeg neelab kõik asjad,” lausus ta rõhukalt, hääl sügav ja mõtlik. „Kui see möödub, inimesed surevad, ehitised varisevad, tsivilisatsioonid kaovad.”
„Kuidas oleks rõõmsama tõlgendusega? Sünd? Kevade tärkamine?”
„Raud roostetab. Hõbe tuhmub. Vask läheb roheliseks.”
„Aga ära tee siis ajamaali,” ütlesin. „Tee midagi muud.”
„Aeg-ajalt. Aeg ja koht.” Ta heitis käsivarred laiali. „Aeg elada, aeg surra, aeg kivisid pilduda.”
Oli raske tõsist nägu säilitada. „Aeg maalida?”
Isaac haaras mu oma käte vahele. „Minu tüdruk,” ütles ta.
„Kuidas oleks: aeg kui neljas mõõde?” küsisin laisalt, kui ta keelega mu kõrva noolis.
„Kõlab huvitavalt,” pomises ta, mööda kaela allapoole rännates.
Lükkasin ta eemale. „Kõlab või? Mismoodi huvitavalt? Mida sa näed?”
Isaac oigas. „Claire…”
„Mõtle koos minuga.” Hüppasin püsti ja astusin tühja molberti juurde. „On sul puhast lõuendit?”
„Ei.”
„Ära tee nalja.”
„Mul ei ole täna maalimistuju.”
Läksin ülemõõdulise sahtli juurde, mis asus seinatäie riiulite all – erinevalt minu ateljeest oli selle siin kavandanud arhitekt ja ehitanud meisterpuusepp – ja tõmbasin välja kõige suurema lõuendi. See oli krunditud ja valmis värvi vastu võtma, niisiis tõstsin selle molbertile. „Mis värvi sa näed?”
„Claire…”
„Aeg kui neljas mõõde,” ütlesin. „Voolav jõgi, tulevik ees, minevik seljataga, siiski eksisteerib kõik üheaegselt. Mis värvi tuleb alusmaaling?” Haarasin tärpentinipurgi ja hakkasin sorima tema värvituube. „Põletamata umbra? Sienna?”
Isaac raputas pead.
„Ma näen liikumist,” jätkasin. „Paks värv voolab, alati voolab, iseenda pealt ja alt, edasi ja tagasi. Märg märjal. Kraapides läbi värvikihtide, et näha, mis on nende all, kraabid läbi ajakihtide. Kõik on seal, kuid üksteise peal ja all, mõned nähtaval, mõned peaaegu nähtaval, mõned järgmise ajakihi alla maetud ja peidus.”
Isaac tuli molberti juurde ja võttis tärpentini mul käest. „Köitev mõte, kuid teoks see ei saa. Sinul on tahtmist, aga minul ei ole.”
„Alustame selle koos ära,” anusin. „Teeme ainult alusmaalingu. Vaatame, kuidas läheb, mismoodi see sind mõjutab. Kui sa lased ennast kaasa kiskuda, hakkab asi ehk liikuma.”
Isaac suudles mind otsaette. „Mul pole tahtmist ka sinuga vaielda.”
Nii ma hakkasingi maalima, kasutades Isaaci pintsleid, Isaaci õlivärve, Isaaci sarja ja Isaaci stiili. Ta parandas mind aeg-ajalt. Näitas, kuidas kasutada tema impasto tehnikat, et panna paika pakse värvilademeid terve pintslitäiega. Kuidas kasutada laiu, võimsaid tõmbeid, kuidas kogu keha on selle taga. Kuidas panna märga värvi märja värvi peale ja siis kraapida läbi pealmiste kihtide, et paljastada kõige all olevad.
Väga mitmel viisil oli see vastupidine sellele, mida mina tegin, mismoodi mina maalisin, kuid mulle meeldis selle vabadus, meeldis koos Isaaciga töötada. Ise Isaac olla. Tegime seda koos peaaegu iga päev rohkem kui nädala, mina maalisin ja Isaac peamiselt luges või tukastas, andes mulle mõne juhusliku juhtnööri.
„Mis sa arvad, Saac,” küsisin ühel pärastlõunal, „kui lisaksime maalile ühe ajakihina veel ka stiili?”
Ta kehitas õlgu.
„Tead sa, nagu ülemineku klassikaliselt „märg kiht kuiva peale” tänapäevasele „märg kiht märja peale”? Ehk mõni esindav vool abstraktsusesse?” Viipasin pintsliga lõuendi poole. „Näiteks siin, nagu läbi kunstnike ajakihtide?”
Ta kehitas jälle õlgu.
Niisiis lahjendasin tema värvi tärpentiniga ja jätkasin rea õhukeste värvikihtide panemisega, kuivatades niiskuse iga korra vahel fööniga, mida hoidsin Isaaci vannitoas. Viimaks oli alumine parempoolne ruut täis kõrgläikelisi, iseloomulikke ja abstraheeritud liivakellade kuusirpe, mis triivisid läbi aja.
Kui maal sai valmis, kõõritas Isaac kuusirpide poole ja torises, et need on rohkem minu kui tema moodi. Siis signeeris ta pildi ja tegi järjekordse uinaku.
Neli
Mind ei üllata, kui mul sel ööl on raskusi magama jäämisega. Eriti pärast mu luupainajalikke unenägusid, kuidas ähvardavaid sulelisi Mardi Gras’ maske1 kandvad inimesed mind läbi kogu Markel G taga ajavad. Tagaruumi tormates imestan, kas galerii on New Orleansi kolinud, ja otsin väljapääsu, mida ei suuda leida. Märkasin, et kuigi kõik maalid seintel on minu omad, seisab väikestel valgetel kaartidel kellegi teise nimi. See ehmatas mind tunduvalt rohkem kui maskides marodöörid.
Umbes kell kolm hommikul loobun visklemisest ja tõusen üles. Keedan kannutäie kohvi ja vantsin arvuti juurde, et natuke pasjanssi laduda ja meile kontrollida. Kirjakastis hüppab esile teemarida: „ArtWorldi Trans-konkursi võitjad”. Mu süda peksab ja magu kisub krampi. Raisk. Ma tahan seda nii hirmsasti. Vajan seda nii hirmsasti. Käsi kõhkleb klaviatuuri kohal. Klõpsan ja pigistan silmad kinni.
Kui suudan end silmi lahti tegema sundida, uurin oma nime otsides ekraani. Rothi pole. Kerin allapoole, et näha, kas on veel mõni nimekiri.