Kui Tenar oli kakskümmend viis aastat tagasi Re Albisse elama tulnud, ei olnud Sammal veel mitte vana, vaid noor nõid. Ta oli teinud niksu, kummardanud ja naeratanud „noorele daamile”, „Valgele Daamile”, Ogioni hoolealusele ja õpilasele, ning kõnetanud teda alati suure austusega. Tenar oli tundnud, et see austus oli võlts, et see oli mask, mis varjas kadedust, sallimatust ja umbusku, mis olid talle liigagi tuttavad naiste käitumisest, kellest ta oli kõrgemale positsioonile seatud, nende naiste käitumisest, kes pidasid ennast tavaliseks ja teda ebatavaliseks, privilegeerituks. Ükskõik kas Atuani haudade preestrinnana või Gonti Maagi hoolealusena, ikka oli ta erilises seisus, teistest kõrgemal. Mehed olid andnud talle võimu, mehed olid oma võimu temaga jaganud. Naised jälgisid teda kõrvalt, mõnikord rivaalitsevalt, tihti naeruvääristava varjundiga.
Ta oli tundnud ennast kõrvalejäetuna, väljatõugatuna. Ta oli põgenenud kõrbehaudade Vägede juurest ning jätnud seejärel maha teadmiste ja oskuste Väed, mida tema eestkostja Ogion oli talle pakkunud. Ta oli keeranud sellele kõigele selja, läinud teisele poole, teise maailma, kus elasid naised, ja saanud üheks neist. Naisena, talumehe naisena, emana, majapidajana oli ta otsustanud väe kasuks, milleks naine on sündinud, võimu kasuks, mille talle oli andnud inimkonna elukorraldus.
Ja seal Keskorus oli Ränikivi naine Goha naiste seas üldiselt teretulnud, muidugi oli ta võõramaalane, valge nahaga ja pisut veidra kõnega, aga tähelepanuväärne perenaine, suurepärane ketraja, tal olid hästi kasvatatud ja tugevad lapsed ning heal järjel talu; ta oli lugupeetud. Ja meeste silmis oli ta Ränikivi naine, kes tegi seda, mida naine tegema peab: magas mehega, sünnitas lapsi, tegi süüa, küpsetas, koristas, ketras, õmbles, teenis. Tubli naine. Mehed suhtusid temasse heakskiitvalt. Nad ütlesid, et Ränikivil on lõpuks ikkagi hästi läinud. Huvitav, missugune on valge naine, üleni valge, ütlesid nende pilgud, kui nad teda vaatasid, aga siis sai ta vanemaks ja nad ei pannud teda enam tähelegi.
Nüüd siin oli kõik muutunud, kõigest eelnevast polnud jälgegi. Sellest ajast saadik, kui tema ja Sammal olid koos Ogioni kõrval surnuvalvet pidanud, oli lausuja talle selgelt mõista andnud, et ta hakkab Tenari sõbraks, jüngriks, teenijaks või kelleks Tenar iganes tahab. Tenar ei olnud sugugi kindel, kellena ta Sambla-tädi näha tahtis, sest tema meelest oli lausuja ennustamatu käitumisega, teda ei saanud usaldada, temast oli raske aru saada, ta oli äge, rumal, salalik ja kasimatu. Aga Sammal sai põlenud lapsega hästi läbi. Võib-olla oli just Sammal Therrus selle muutuse tekitanud. Therru käitus temaga nagu kõigi teistega – ilmetult, tuimalt, kuulekalt, nagu on kuulekas mingi elutu asi, näiteks kivi. Aga vana naine ei jätnud teda rahule, pakkus talle maiustusi ja väikesi kingitusi, meelitas, nurus, lipitses. „Tule nüüd, kullake, Sambla-tädiga kaasa! Tule kaasa ja Sambla-tädi näitab sulle kõige ilusamat vaatepilti, mida sa kunagi näinud oled…”
Sambla nina ulatus üle tema hambutu suu ja kitsaste huulte, põsel oli kirsikivi suurune soolatüügas, juuksed kujutasid endast musta- ja hallisegust salkude ja nõiasõlmede sasi ning temast uhkas niisama vänget, ürgset, kõikehõlmavat ja mitmekihilist lehka nagu rebaseurust. „Tule koos minuga metsa, kullake!” kutsusid vanad nõiad lugudes, mida jutustati Gonti lastele. „Tule minuga kaasa ja ma näitan sulle midagi ilusat!” Ning siis pani nõid lapse ahju, küpsetas ta pruuniks ja sõi ära, või viskas ta kaevu, kus laps jäi igaveseks haledalt hüppama ja krooksuma, või uinutas ta suure kivi sees sajaks aastaks magama ja ootama, et tuleks Kuninga Poeg, Võluprints, lõhuks kivi üheainsa sõnaga, ärataks neidise suudlusega ja tapaks kurja nõia…
„Tule minuga kaasa, kullake!” Ja Sammal viis lapse niitudele ja näitas talle lõopesa rohelises heinas, või sohu pühalilli, piparmünti ja mustikaid korjama. Tal ei olnud vaja last ahju panna, teda koletiseks muuta ega kivisse aheldada. Seda kõike oli juba tehtud.
Lausuja oli Therru vastu hea, aga see oli mingi lipitsev headus, ja näis, et kui nad koos olid, rääkis ta lapsega üsna palju. Tenar ei teadnud, mida Sammal Therrule rääkis või õpetas, ega ka seda, kas ta oleks pidanud lubama lausujal lapsele oma suhtumisi sisendada. Nõder nagu naisterahva nõiavõim, nurjatu nagu naisterahva nõiavõim – neid ütlusi oli ta sadu kordi kuulnud. Ja ta oli tõesti näinud, et sääraste naiste nagu Sammal või Luuderohi nõiavõim oli sageli mingis mõttes nõder ja mõnikord kas tahtlikult või teadmatusest nurjatu. Kuigi külalausujad võisid teada palju nõiasõnu ja manasid ja mõnda kuulsat laulu, ei õpetatud neile kunagi Kõrgeid Kunste ega võlukunsti põhimõtteid. Sellist väljaõpet ei olnud saanud ükski naine. Võlukunst oli mehe amet, mehe oskus; võlukunsti olid loonud mehed. Naismaage polnud kunagi olemas olnud. Kuigi mõni oli nimetanud ennast võluriks või nõiatariks, oli nende vägi olnud välja arendamata, jõud ilma kunsti või teadmisteta, pooleldi kergekaaluline, pooleldi ohtlik.
Tavaline külalausuja nagu Sammal elas mõne Päris Keele sõna varal, mille olid talle suure aardena edasi andnud vanemad lausujad, või mille ta oli kalli hinna eest ostnud mõnelt nõialt, ning kasutas ka muid varusid, mis koosnesid tavalistest leidmis- ja parandamissõnadest, suurest hulgast mõttetutest rituaalidest, salapärasuse loomisest ja lobast, korralikust praktilisest ämmaemanda töö, luude paikapanemise ning loomade ja inimeste ravimise alasest väljaõppest, heast ravimtaimede tundmisest, millega segunes ka tublisti ebausku – see kõik rajanes neil sünnipärastel võimetel, mis lausujal võisid olla ravimise, laulmise, muutmise või sõnamise alal. Säärane segu võib olla hea või halb. Mõni lausuja oli tige ja kibestunud naine, valmis kurja tegema, sest ta ei teadnud mingit põhjust, miks ta ei oleks pidanud seda tegema. Enamik olid ämmaemandad ja ravitsejad, oskasid lisaks keeta armujooki, lausuda viljakusesõnu ja potentsiloitse ning suhtusid maailma tugeva ja rahuliku künismiga. Mõni, kellel oli küll tarkust, aga mitte haridust, kasutas oma annet ainult heategudeks, kuigi ta ei osanud oma tegusid põhjendada, nagu oskas iga võluri õpipoiss, kes võis lobiseda oma tegude või tegematajätmiste õigustuseks Tasakaalust ja Väe kulgemisest. „Ma käin oma südamehääle järgi,” oli üks niisugune naine öelnud Tenarile, kui Tenar oli veel Ogioni hoolealune ja õpilane. „Isand Ogion on vägev maag. Ta osutab sulle sind õpetades suurt au. Aga küll sa näed, laps, et kõik, mida ta on sulle õpetanud, tähendab lõpuks ikkagi seda, et sa pead käima oma südamehääle järgi.”
Tenar oli siis juba arvanud, et teadjanaisel on õigus, aga mitte päriselt, selles suhtumises oli millestki vajaka. Ja nii arvas ta ka nüüd.
Vaadates nüüd Sammalt ja Therrut, mõtles Tenar, et Sammal käib oma südamehääle järgi, aga see on sünge, metsik ja kummaline süda nagu vares, mis käib oma asju ajades oma rada. Ja ta mõtles, et võib-olla ei tõmmanud Sammalt Therru poole mitte ainult tema südameheadus, vaid ka Therru vigastused, see kuri, mida talle oli tehtud, vägivald ja tuli.
Therru aga ei näidanud ühegi sõna ega teoga, et ta on õppinud Sambla-tädilt midagi peale selle, kus pesitsevad lõokesed, kus kasvavad mustikad ja kuidas kududa ühe käega kassikangast. Therru parem käsi oli tules nii viga saanud, et see oli paranenud mingiks köndiks, pöialt sai kasutada nagu krabisõrga ainult millegi hoidmiseks. Aga Sambla-tädi teadis hämmastavalt palju kassikangaid neljale sõrmele ja pöidlale ning nendega kaasas käivaid salmikesi –
Keera, keera, veera nii!
Lõõska, lõõska, lõõma nii!
Tule, lohe, tule!
– ja niit moodustas neli kolmnurka, millest sai hetke jooksul ruut… Therru ei laulnud kunagi valjusti, aga Tenar oli kuulnud, kuidas ta üksi maagi maja trepil istudes ja neid kujundeid moodustades endamisi seda salmi sosistas.
Ja Tenar mõtles, mis see oli, mis peale haletsuse, peale pelga kohusetunde abitute suhtes teda selle lapsega sidus? Lõoke oleks lapse enda juurde jätnud, kui Tenar ei oleks teda oma