Näis, et pelgalt kümne päevaga „muutub” ta nii, nagu „poleks iial võimalikuks pidanud”. Kavas olid paast, meditatsioon, jooga, loomingulised „emotsionaalse vabastamise harjutused”. Pole ei alkoholi, suhkrut, kofeiini, gluteeni ega piimatooteid – aga kuna ta oli just Four Seasonsi degustatsioonimenüüs pakutavat söönud, oli Frances tulvil alkoholi, suhkrut, kofeiini, gluteeni ja piimatooteid, nii et mõte neist loobumisele ei teinud erilist tuska. Toidud pidi „kohandatama” tema „ainulaadsetele vajadustele”.
Enne kui tema broneering „heaks kiideti”, pidi Frances vastama väga pikale ja üsna pealetükkivale online-küsimustikule oma suhete seisust, toiduvalikust, haigustest, eelmise nädala alkoholitarbimisest ja nii edasi. Ta valetas rõõmsalt kõigile küsimustele antud vastustes. See kõik polnud tõesti tolle asutuse asi. Ta pidi koguni viimase kahe nädala jooksul tehtud foto üles laadima. Frances saatis foto lõunasöögilt Four Seasonsis, kus ta käis koos Elleniga ja millel ta poseeris, Bellini-klaas käes.
Tuli teha linnukesed ruutudesse vastuseks sellele, mida ta loodab oma kümne päeva jooksul saavutada: kõik eluvaldkonnad, alustades „intensiivsest paarinõustamisest” ja lõpetades „olulise kaalualandamisega”. Frances tegi linnukesed üksnes hästi kõlava tekstiga ruutudesse, nagu näiteks „vaimutoit”.
TripAdvisori arvustused Tranquillum House’i kohta, mida Frances vaatas pärast tagastamatu tasu maksmist, olid seinast seina. See oli kas parim, kõige uskumatum elamus, mida inimesed olid iial kogenud, ja nad oleksid tahtnud sellele panna rohkem kui viis tärni, nad olid vaimustuses toidust, kuumaveeallikatest, personalist, või siis oli see elu kõige jubedam kogemus, räägiti asjale seadusliku käigu andmisest, posttraumaatilisest stressist ja esitati koletuid hoiatusi laadis „minge, kui julgete”.
Frances heitis taas pilgu armatuurlauale, lootes, et kell saab juba kolm.
Jäta see. Keskendu. Pilk teele, Frances. Sina juhid seda autot.
Miski välgatas tema perifeerses nägemisväljas ja ta võpatas, valmis kohutavaks põmakaks, kui känguru tema tuuleklaasi purustab.
Polnud midagi. Kõik need kujuteldavad kokkupõrked loomadega toimusid vaid tema peas. Kui see juhtub, siis juhtub. Ilmselt pole aega reageerida.
Talle meenus ammune automatk ühe kavaleriga. Nad sattusid surevale emule, kes oli keset maanteed auto alla jäänud. Frances oli jäänud kõrvalistmele nagu passiivne printsess, samal ajal kui kavaler välja läks ja vaese emu kiviga surnuks lõi. Üksainus terav löök pähe. Kui noormees juhiistmele naasis, oli ta higine ja elevil, linnapoiss, keda erutas tema enda inimlik pragmatism. Frances ei andnud talle seda higist elevust kunagi päriselt andeks. Poisile oli emu tapmine meeldinud.
Jumal küll. Talle tuli meelde, et see poiss on surnud. Oot-oot, kas ikka on? Jah, kindlasti surnud. Frances oli seda kõlakat mõni nädal tagasi kuulnud. Oletatavasti kopsupõletiku tüsistused. Gary oli külmetushaigusi alati rängalt põdenud. Frances polnud kunagi olnud kuigi kaastundlik.
Just sel hetkel hakkas tal nina kohutavalt tilkuma. Ideaalne ajastus. Frances hoidis rooli ühe käega ja pühkis nina teise käe seljaga. Vastik. Võib-olla pani kättemaksuhimuline Gary teisest ilmast tal nina vett jooksma. Üsna õiglane. Kord käisid nad automatkadel ja avaldasid armastust ja nüüd ei vaevunud Frances isegi meenutama, et mees on surnud.
Ta palus Garylt vabandust, ehkki kui mees tõesti suutis tema mõtteisse tungida, pidanuks ta teadma, et Frances polnud süüdi – kui Gary oleks selle vanuseni elanud, siis ta teaks, kui erakordselt uimaseks ja hajameelseks inimene muutub. Ta pole selline kogu aeg. Lihtsalt vahetevahel.
Mõnikord olen terane nagu naaskel, Gary.
Ta tõmbas jälle ninaga. Tundus, nagu oleks ta selle tõeliselt jubeda külmetuse käes kannatanud isegi kauem kui seljavalu käes. Kas ta polnud ninaga tõmmanud juba päeval, mil ta oma käsikirja üle andis? Kolm nädalat tagasi. Tema üheksateistkümnes romaan. Frances ootas ikka veel kirjastaja arvamust. Kunagi ammusel ajal, üheksakümnendate lõpus, tema loomeelu kõrgpunktis, oleks toimetaja saatnud kaks päeva pärast käsikirja üleandmist šampanjat ja lilli koos käsitsi kirjutatud kirjakesega: Järjekordne meistriteos!
Või lihtsalt sõbraliku sõnumi.
Kas või ergutava rea: Vabandust, pole veel jõudnud lugeda, kuid ootan pikisilmi! See olnuks viisakas.
Hirm, mida Frances keeldus tunnistamast, püüdis tema alateadvusest esile roomata. Ei. Ei. Kindlasti mitte.
Frances pigistas rooli ja püüdis hingamist rahustada. Ta oli neelanud nohu- ja gripiravimeid, püüdes nina klaarida, ja pseudoefedriin oli tal südame kloppima pannud, nagu peaks juhtuma midagi imelist või kohutavat. See meenutas talle tunnet, mida ta oli kogenud oma mõlemal laulatusel altari ette astudes.
Ilmselt oli ta nohu- ja gripiravimitest sõltuvuses. Frances sattus kergesti sõltuvusse. Meestest. Toidust. Veinist. Õigupoolest oleks ta praegu klaasi veini tahtnud, ja päike oli ikka veel kõrgel taevas. Ta oli viimasel ajal joonud võib-olla mitte ülemäära, aga kindlasti innukamalt kui varem. Ta oli libedal nõlval ning vuhises ravimi- ja alkoholisõltuvuse poole! Oli põnev teada, et ta võis ikka veel tähelepanuväärselt muutuda. Kodus kükitas kirjutuslaual kõigi (ainult koristaja) silme all jultunult poolik pudel Pinot Noir’i. Frances oli üks paganama Ernest Hemingway. Kas ka Hemingwayl polnud selg haige? Neil oli nii palju ühist.
Kui välja arvata see, et Francesel oli nõrkus omadus- ja määrsõnade vastu. Ilmselt puistas ta neid oma romaanides, nagu pilluks patju. Millist Mark Twaini tsitaati Sol tema käsikirju lugedes omaette pomiseski, just nii valjusti, et Frances kuuleks? Kui omadussõna kätte saad, löö see maha.
Sol oli tõeline mees, kellele omadussõnad ja patjade loopimine ei meeldinud. Frances kujutles Soli voodis, tema peal, naljakalt vandumas, kui ta naise kukla alt järjekordse padja võttis ja selle üle toa virutas, samal ajal kui Frances itsitas. Ta raputas pead, nagu tahaks mälupilti eemale peletada. Meeldivad seksuaalsed mälestused tekitasid tunde, nagu peaks ta oma esimest meest tunnustama.
Kui Francese elus oli kõik hästi, soovis ta oma mõlemale endisele mehele üksnes õnne ja oivalist erektsiooni. Praegu aga soovis ta, et nende halle päid tabaks rohutirtsunuhtlus.
Frances imes tillukest vastikut paberihaava parema pöidla otsas. Aeg-ajalt see tuikas, et talle meenutada: see võib küll olla tema pisim häda, ent suudab ikkagi päeva ära rikkuda.
Auto kaldus konarlikule teepervele ja Frances võttis pöidla suust ning klammerdus rooli külge. „Ups.”
Francesel olid üsna lühikesed jalad, sestap pidi ta istme roolile lähemale nihutama. Henry ütles ikka, et näib, nagu juhiks Frances väikest elektriautot. Ta ütles, et see on armas. Kuid umbes viie aasta pärast ei arvanud ta enam, et see on armas, ja vandus iga kord, kui pidi autosse istudes istet tagasi nihutama.
Francese meelest oli ka mehe unesrääkimine armas nii umbes viis aastat.
Keskendu!
Maastik lendas mööda. Viimaks ometi silt: Tere tulemast Jarribongi linna. Me oleme uhked, et meil on PUHAS LINN.
Frances aeglustas viiekümnekilomeetrise piirkiiruseni, mis tundus vaat et tobedalt aeglane.
Frances pööras linna uurides pead siia-sinna. Hiina restoran, uksel luitunud punakuldne draakon. Autotöökoda, mis näis suletud olevat. Punastest tellistest postkontor. Sissesõidu-alkopood, mis paistis lahti olevat. Politseijaoskond, mis näis täiesti tarbetu. Näha polnud ainsatki inimest. Linn võis ju puhas olla, kuid nägi välja nagu pärast maailmalõppu.
Frances mõtles oma viimasele käsikirjale. Tegevus toimus väikelinnas. See siin oli väikelinnade tõetruu kõle reaalsus! Mitte too võluv küla, mille tema oli loonud; see asus mägede rüpes, selle soe askeldav kohvik lõhnas kaneeli järele ja seal oli – kõige uskumatum – raamatupood, mis teenis oletatavasti kasumit.