Noor Serdjukov armastas Euroopa Liitu. Valikuvõimalusi oli palju, pealegi pakuti laialt ka EL rahasid, toetamaks ühist äritegevust. Miks mitte võtta kui pakutakse? Tagasi pole ju vaja maksta. Mihhail lasi oma raamatupidajal lausa Brüsselis kursustel käia. Seadusi tuli tunda, kuidas neist muidu mööda hiilida.
Vaba liikumisruum ja äritegevus, see oli midagi, millest juba tema isa oli unistanud, kui ta nõukaajal töölt koju tuli. Vana Serdjukov oli aastaid töötanud Narva Tarbijate Kooperatiivis varustajana. Tema oli ka see, kes ostis otsekohe mitu hektarit metsa, kui Eestist jälle vabariik sai ja kaval, nagu ta oli, ka pankrotti läinud puutööstuse. Pangad pakkusid ju laenu piiramatutes kogustes. Ole ainult mees ja mine küsi. Mihhaili isa polnud laisk. Ta küsis nii siit kui sealt ja pani aluse mitmele firmale.
Boriss Ivanovitš ostis ka koha, kus Mihhail Serdjukov praegu elas ja valitses. Suure betoonist majamüraka asemel oli toona seisnud tavaline, pooleldi lagunenud majake, kuid juba isa eluajal alustati selle ümber betooni ja klaasseinte monteerimist. Kapitaalset ümberehitust. Nii nimetati seda sisuliselt uue maja ehitust.
Kahjuks ei jõudnud isa uue, suure maja valmimist ära oodata. Mõned aastad tagasi oli ta sõbra matustel kokku kukkunud ning järgmiste matuste peategelane oli juba tema ise. Matused olid suursugused ja Mihhaili arvates täiesti väärilised isa sugusele mehele.
Boriss Ivanovitši mälestuseks kõrgus nüüd tema haual, Narva surnuaial, kahe ja poolemeetrine ülekullatud rist, millel ka mehe pilt. Sellist vaatamisväärsust käidi järjepanu uudistamas ning pead kuklasse ajades kuldset inglit risti tipus vaatamas. Vaatepilt oli nii mõjuv, et hauale viidi ka linna külastavaid turiste, kes siis ahhetasid ja ohhetasid, et ega rikkust patta panda ja kadestada pole siin midagi...
Sa pole jumal, kui sul pole ingleid, oli vanamees Boriss kunagi öelnud. Kaitseingleid, täpsustas ta muiates. Ja ära aja neid segamini Jeesuse jüngritega, me kõik teame, kuidas see lugu lõppes...
Pärast vana Serdjukovi surma selgus, et mees oli segaseid aegu ära kasutades ostnud ära ka aastaid suletud olnud Kova kaevanduse ning osa hooneid, enamus neist samuti aastaid kasutuseta seisnud.
Kes teab, milleks see hea on, arutles noorem Serdjukov. Et neid kunagi vaja läheb, selles ta ei kahelnud. Ja tal oli õigus, nagu paljuski muus. Eriti, mis äritegevusse puutus.
Isiklikus elus sattus Mihhail ainult rahaahnetele kerjustele. Nii ta arvas. „Kuid, kui ei vea armastuses, siis veab äris,“ tavatses ta öelda. Üldiselt too naistevärk talle muret ei teinud. Tal oli ju emakene, keda armastada, samuti tütar, kes tema kannatuse tihtipeale proovile pani. Ja alati mõni naine majas. Oligi parem neid kaagutajaid aeg-ajalt välja vahetada, arvas ta. Pealegi, naistepuudust ei paistnud kusagil olevat. Kas oli noori naisi üleliia palju või oli neid vähe, kuid neile kõigile meeldisid rahakad mehed. Nii et Mustikakuningas selle küsimuse üle pead ei murdnud. Tema võttis, mis talle meeldis ja kui mänguasi ära tüütas, võttis järgmise. „Naisi tuleb vahetada sama tihti kui autosid,“ kuulutas ta ühel koosolekul teda ammulisui vaatavatele ja kuulavatele alluvatele. „Nemadki kuluvad, kui neid pidevalt kasutada. Naeratus kaob, silmade sära tuhmub, sõnavara muutub... nad ei käitu enam nii nagu vaja! Te saate muidugi aru mida ma mõtlen...“
Ta oli kindel, et teadis, millest räägib. Autod kulusid, naised aga hakkasid kiunuma ja tahtma, tahtma ja tahtma. Küll hilpe, küll kulda ja teemanteid.
Serdjukovi oli see lõputu tahtmine hakanud pikapeale ära tüütama. Nii et tema arvates oli võrdlus kulda väärt. Mihhail oli endaga rahul. Kes veel oskaks nii täpseid ja tabavaid võrdlusi välja tuua kui tema?
Autodega oli siiski tunduvalt rahulikum. Ka nemad tahtsid küll õli ja küll kummide vahetust, kuid nad andsid asjast piiksudes teada ja ei mingit vingumist ja hädaldamist. Mihhailil oli mitu autot, eriti armastas ta sõita elegantse Opel Astra GTC-ga. Talle tundus, et selle auto roolis tulid alati head mõtted. Targad mõtted.
Aastaid tagasi oli Mihhailil olnud ka mitu suurt kaubaautot. Aeg näitas, et nende omamine ning pidamine oli üsna tülikas ja ka kulukas. Mitte ainult selle tõttu, et autod nõudsid hooldust. Serdjukov pidi palgale võtma ka mitmeid autojuhte, lausa mitu igale autole, kõik pidi käima Euroopa Liidu nõudmiste ja tahtmise järgi. Oli vaja suurt garaaži, mehaanikuid, autode ja juhtide kindlustusi, rääkimata autojuhtide tervisetõenditest, autode ülevaatustest ja marjade laboris testimisest.
Mees muutis taktikat. Ta müüs suured autod maha ja ostis nende asemele kümme väiksemat veoautot. Nüüd jätkus juhtidest, sõidud toimusid vaid lähiümbruses ja kiiresti. Kaugemateks sõitudeks palkas ta sealsed, kohalikud firmad.
Kohe, kui tuli teade, et kastid marjadega on olemas, saatis Mihhail auto järele. Ta võttis tööle ka logistiku. Nüüd jäi tal endal aega üle, et planeerida ja mõtiskleda. Mõelda tulevikule. Näiteks hoida pilku peal börsil. Kui palju on neid firmasid ja ettevõtteid, kes marju kokku ostavad. Mitte Eestis. Ei. Ikka kaugemal. Seal, kus on olnud kuiv suvi, marju vähe ja hinnad korralikud. Sest Mihhail teadis ja kordas pidevalt äri põhitõde, osta odavalt, müü kallilt. Ja selle vahel, jah, kahjuks oli ka kulutusi. Neid püüdiski ta vähendada. Ja üsna mugav oli üürida nii külmutusruumid kui ka terved vagunid marjade teele saatmiseks. Seda enam, et siis sai iga väiksemagi äparduse eest nõuda sisse kahjutasu palgatud firma kindlustuselt.
Need välismaised firmad, jah... Serdjukov uuris juba tuttavaid veebilehti ja marjade turuhindu. Ikka osteti. Külmutatud marjad läksid hästi. Ja jogurtid ning smuutid olid ju super moevärk, super IN, see sobis. See sobis isegi väga hästi! Jah...
Mihhail avas silmad ja vaatas ringi. Mis... oli ta vahepeal tukkunud? Oh... tööd on palju, pole aega korralikult puhatagi. Ta võttis taas mobiili ja lülitas selle sisse. Nii, marjatööstuste aktsiad...
Korraga haarati teda käest nii, et Michael, kes hetkel Lichtensteini joguritööstuse aktsiate tõusu ja langust uuris, mobiili käest pillas. Ta ei märganudki, et see tema alla patjade vahele kadus. Tigedalt vaatas mees segaja poole... ja naeratas.
„Marusjakene!“
Seitsmeteistkümne aastane tütar oli tema silmarõõm. Polnud midagi, mida mees tütrele keelanuks. Ja neiu teadis hästi, millistele nuppudele vajutada, eriti siis, kui tal isa tähelepanu saamiseks tuli võistelda uue kasuemaga. Neid oli aja jooksul olnud nii tumeda- kui heledapäiseid. Neid, kes olid isast pool meetrit pikemad, kuid neid, kes olid tema tütrest vaid mõned aastad vanemad. Kuid oli üks asi, mis neid ühendas. Armastus raha vastu.
Loomulikult oli ka Marusjakesele kunagi loetud lugusid Tuhkatriinust ja Lumivalgekesest ning nende rollis neiu end nüüd nägigi. Muinasjututegelasi kasutas ta tihtipeale argumentidena, kui midagi tahtis ning isale mõjus see alati. Tütar oli ju vaesekene, kellel oli vaid järjekordne lollakas, õigemini täielik idioodist kasuema.
Oma ema Marusjakene ei mäletanud. Ta oli ju olnud beebi, kui ema ootamatult ja segastel asjaoludel kadus.
„Paps, kuule...“
„Mis on, kullake?“
„Nii igav on siin... hulluks võib minna!“
„Kuidas siis nii, kullake? Sul on ju sõbrad?“
„Sõbrad? Häh... sa kah! Mis sõbrad need on, kes ainult otsa vahivad, oi kui ilus sa oled, Marusjake, oi, kui tark sa oled Marusjake. Kõrini mul neist sõpradest. Tead paps, mida ma mõtlesin?“
„Mida siis, mu kullatükk?“
„Mõtlesime Ljusjaga, et kui tõmbaks õige Peterburi, sinna pole ju midagi sõita, mõni tund ainult... ehk sa helistaksid sinna sellele, tead küll, mis ta nimi nüüd oligi, Narva piiripunktis, et meid kohe läbi lastaks. Ei viitsi seal passima hakata... Eks? Issikene...“ tütar naeratas mesimagusalt ja pani käed paluvalt kokku.
„Miks te ei taha siis Tallinna lõbutsema minna, kui Narva kohad enam ei kõlba?“ uuris isa.
„Tallinna?“