Mapuhi maja
Oma kohmakale välimusele vaatamata purjetas Aorai kerges briisis hästi, ja enne kui hoovata vastu tuult, juhtis kapten ta osavasti murdlainevööst välja.
Hikueru atoll lesis madalalt vee peal; see oli sada jardi lai, ringjoones aga kakskümmend miili pikk koralliliivast rõngas, mis tõusuveega ulatus kolm kuni viis jalga üle merepinna. Määratu suure kristallselge laguuni põhjas oli palju pärlikarpe, ja kuunari tekilt võis näha, kuidas teiselpool ahtakest atolliringi töötasid tuukrid.
Kuid laguuni polnud sissepääsu isegi väikestel purjekatel, — soodsa tuulega võisid läbi kitsa ja kääralise nõva sisse laveerida vaid kutterid. Kuunarid aga jäid välja ristlema, saates laguuni oma väikesed paadid.
Aorai’lt lasti paat kärmesti alla ja pool tosinat tõmmunahalisi meremehi, kelle ainsaks ülikonnaks olid sarlakpunased niuderätikud, kargasid sisse ja asusid aerudele. Paadipäras, tüürimehe kohal, seisis noor mees, kelle troopikalise valge rõivastuse järele võis arvata, et ta on eurooplane. Kuid seda polnud ta mitte täiesti. Äraandlik päikesekuld ta heledal nahal viitas Polüneesia päritolule. See oli Raoul, Aleksander Raoul, rikka kvadrooni ja mitme Aorai-sarnase kuunari omaniku Marie Raouli noorem poeg. Risti üle ookeanilinete, sukeldudes alla ja uuesti välja hüpates, läbi atolli suu ees kihiseva lainetepöörise rammis paat endale teed peegeltasase laguuni poole.
Raoul kargas paadist välja valgele liivale ja teretas kättpidi kedagi kõrgekasvulist pärismaalast. Mehe rind ja õlad olid suurepäraselt vormitud, kuid parema käevarre könt-, millest mõne tolli võrra välja ulatus pleekinud kont, tunnistas kohtamist haiga, kes oli tuukriametile lõpu teinud ja muutnud tolle mehe näruste almuste norijaks ja ilalakkuvaks intrigandiks.
— Kas tead, Alek? olid ta esimesed sõnad. Mapuhi leidis pärli — vaat niisuguse pärli! Hikuerul pole niisugust veel ealgi välja õngitsetud, ega terves Paumotus, ega terves maailmas. Osta ära ta käest. Pärl on praegu ta käes. Ja ära unusta, et ma esimesena sulle ütlesin. Mapuhi on tola, sa saad pärli odavalt kätte. Ega sul tubakat pole?
Raoul seadis sammud piki kallast otse onni poole pandaanipuu all. Ta oli oma ema superkargo; ta ülesandeks oli läbi sõeluda kogu Paumotu ja kokku noolida saartelt nende kopra-, pärlmutrikarbi- ja pärlidevara.
Ta oli noor superkargo, — selles kutses tegi ta alles teist reisu ning vähesed kogemused pärlide hindamisel valmistasid talle tihtipeale salajast hingepiina.
Siiski, — kui Mapuhi talle pärli silme ette seadis, suutis ta oma üllatusest jagu saada ja alal hoida ärimeheliku ükskõiksuse ilme, kuigi ta oli erutusest keeletu. Pärl oli kanamunasuurune, täiuslikult ümmarik, ja piimjasvalgel pinnal helendusid kõik vikerkaarivärvid. Pärl elas. Kunagi veel polnud Raoul näinud midagi sellesarnast. Kui Mapuhi pärli talle pihku libistas, oli ta hämmastunud selle raskusest. Kaal näitas, et see oli hea pärl. Uurides teda teravalt läbi taskuluubi ei leidnud Raoul ta pinnal vähematki viga või puudust. Pärli puhtus näis otsegu õhku ära sulavat. Varjus hiilgas ta pehme, õrna läikega nagu noorkuu. Kui Raoul ta veeklaasi pistis, andis otsida enne kui silm teda jälle seletama hakkas — nii selge ja läbipaistev oli pärl, ja nii ruttu oli ta vajunud põhja, et ehtsas kaalus ei jäänud enam mingit kahtlust.
— Mis sa tahad ta eest? küsis Raoul hooletult.
— Ma tahan, hakatas Mapuhi, ja kummalgi pool ta seljataga, raamides ta enda tõmmut nägu, noogutusid kahe naise ja plika tõmmud näod, väljendades täielikku solidaarsust kõige sellega, mida Mapuhi tahtis. Nende pead olid õieli sirutatud, nad olid erutatud allasurutud innust, nende silmad kilasid saagihimus.
— Ma tahan maja, algas Mapuhi. Majal peab olema tsinkplekist katus ja kaheksakandiline seinakell. Maja peab olema kuus sülda pikk ja ümber maja veranda. Keskel peab olema suur tuba ja keset tuba ümmargune laud ja seinal kaheksakandiline pendelkell. Majas peab olema veel neli magamistuba, — kaks kummalgi pool suurt tuba — ja igas magamistoas peab olema üks raudvoodi, kaks tooli ja pesulaud. Maja taga peab olema köök, hea köök ühes pottide, pannide ja koldega. Ja maja pead sa ehitama minu saarel, Fakaraval.
— Ons kõik? päris Raoul umbusklikult.
— Majas peab olema õmblusmasin, võttis sõna Tefara, Mapuhi naine.
— Kaheksakandilist seinakella ei tohi unustada, lisandas Nauri, Mapuhi ema.
— Jah, see oleks kõik, ütles Mapuhi.
Raoul kukkus naerma. Ta naeris kaua ja kõigest südamest. Kuid samal ajal lahendas ta peastarvutuse keerdülesandeid. Eales polnud ta ehitanud ühtki maja ja ta teadmised sel alal olid udused. Naeru kestes kalkuleeris ta, mis maksaks reis Tahitisse materjali järele, siis materjal ise, reis tagasi Fakaravale, materjali mahalaadimine ja maja ehitamine. Kui arvestada veel ettenägematuid kulusid, tuleks oma neli tuhat prantsuse dollarit ja neli tuhat prantsuse dollarit võrdub kahekümne tuhande frangiga. Ei, täitsa võimatu! Ja pealegi, kust võis ta teada, mis õieti niisuguse pärli väärtus ongi. Kakskümmend tuhat franki on aga patsakas raha, pealegi tema ema raha.
— Mapuhi, — sõnas ta, — sa oled üks igavene tobu. Ütle, palju sa puhtas rahas tahad?
Kuid Mapuhi raputas pead ja ühes temaga raputasid ta seljataga kolm pead.
— Tahan maja, lausus ta. Maja peab olema kuus sülda pikk, ja ümberringi veranda —
— Jah, jah! segas Raoul vahele. Juba ma kuulsin su majast, aga see kaup ei klapi. Ma annan sulle tuhat dollarit.
Kõik neli pead eitasid tummalt.
— Ja saja tšiili dollari eest saad kaupa.
— Tahan maja, hakatas Mapuhi.
— Mis kasu on sul majast? küsis Raoul. Esimene orkaan pühib ta sul minema. Seda peaksid sa ju teadma. Kapten Raffy ütles, et ilm on praegugi seda nägu, nagu tuleks orkaan.
— Mitte Fakaraval, tähendas Mapuhi. Maa on seal palju kõrgem. Siin sellel saarel küll. Iga orkaan võib Hikueru minema pühkida. Ma tahan maja Fakaraval. See peab olema kuus sülda pikk ja ümberringi veranda —
Ja Raoul kuulas taas seda majajuttu. Ta raiskas mitu tundi, püüdes Mapuhil majamõtet peast välja taguda, kuid Mapuhi ema ja naine ja Ngakura, Mapuhi tütar, toetasid teda oma otsuses maja asjas. Kui Raoul parajasti kahekümnendat korda kuulas soovitava maja üksikasjalist kirjeldust, silmas ta läbi lahtise värava kuunari teist paati kaldale sõitvat. Madrused jäid aerudele — ilmselt oli neil tagasisõiduga rutt. Aorai esimene tüürimees hüppas kaldale, vahetas paar sõna ühekäelise pärismaalasega ja ruttas Raouli poole. Äkki läks ilm pimedaks, iilipilv varjas päikese. Laguunil märkas Raoul pahaendelist virvendust veel, mis osutas lähenevale paginale.
— Kapten Raffy laskis öelda, et te end siit kohe koristaksite, olid tüürimehe tervitussõnad. Kui siin pärlikarpe on, siis tuleb nad jätta pärastiseks, nii ütles kapten. Baromeeter kukub, praegu on kakskümmend üheksa seitsekümmend.
Äkiline tuuleiil loogestas nende peade kohal pandaanipuid ja kihutas palmide vahelt edasi, paisates tumeda mütsuga vastu maad pool tosinat valminud kookospähkleid. Tormikohinal lähenes vihm, valades alla, nii et vesi laguunis aina suitses. Juba krabisesid üleval lehtedes esimesed tugevad piisad, kui Raoul jalule kargas.
— Mapuhi, sa saad kohe peo peale tuhat tšiili dollarit sula rahas, ütles ta, — ja kahesaja tšiili dollari eest kaupa.
— Ma tahan maja, hakatas teine.
— Mapuhi! karjus Raoul, et teda tuulekohinas kuulda oleks. — Sa oled üks igavene juhm!
Raoul sööstis majast välja ja võideldes iga sammu pärast liikus ta ühes tüürimehega külg külje vastu piki kallast paadi poole. Paati nad ei näinud. Troopikavihma valing tuiskas nende ümber nii et nad nägid vaid liiva endi jalge all ja vihaselt liiva järele napsavaid lühikesi laineid.
Äkki kerkis selles uputuses miski kogu nende ette. See oli Huru-Huru, ühe käega mees.
— Kas said pärli? kisendas ta Raoulile kõrva.
— Mapuhi on juhm! käis lühike vastus ja järgmisel hetkel olid nad allavoolavas vees kadunud teineteise silmist.
Huru-Huru, kes atolli merepoolsel