Ilus ja neetu. F. Scott Fitzgerald

otsimisele. Tema, kes ta polnud ealeski joonud ühe koosistumise käigus üle paari kokteili või veini, õpetas ennast jooma nii, nagu toimuks kreeka keele õppimine – nagu kreeka keelestki, nii saab ju ka joomisest värav uute aistingute küllusesse, psüühika uutesse seisunditesse, uutesse reageeringutesse nii rõõmus kui ka hädas.

      Tema elukombed olid esoteeriliste mõttespekulatsioonide teema. Ta kasutas Neljakümne Neljanda tänava poissmehekorteri kolme tuba, kuid sealt võis teda leida harva. Telefonineiu oli saanud kõige kindlamad juhtnöörid mitte anda kellegi käsutusse tema kõrva enne, kui taotleja on teatanud edastamiseks oma nime. Tal oli nimekiri poolest tosinast inimesest, kelle jaoks teda polnud ealeski kodus, ning nimekiri samast arvust inimestest, kelle jaoks ta oli alati kodus. Viimases paiknesid esikohal Anthony Patch ja Richard Caramel.

      Maury ema elas Philadelphias oma abielus poja juures; nädalalõppudel käis Maury tavaliselt seal ning seetõttu oli ühel laupäeva õhtul täielikku tüdimust põdenud ja mööda külmavõitu tänavaid luusinud Anthony rohkemgi kui rõõmus selle üle, et leidis Molton Armsi sisse astudes mister Noble’i kodust.

      Ta meeleolu kerkis liftist kiiremini. Viibida Maury juures selleks, et temaga juttu ajada, on ju nii tore, nii äärmiselt tore – Maury juures, kes on temaga kokkusaamise üle samavõrra õnnelik. Nad vaatavad teineteist otse silmapõhjas peituva sügava kiindumusega, mis on varjatud peenetundelise nöökamise taha. Olnuks praegu suvi, läinuks nad välja ning lipse lõdvale lastes ja mõne laisa augustikabaree mingil määral meeltki lahutavat etendust jälgides kahte suurt Tom Collinsit rüübanud. Aga väljas oli külm, piki kõrgete hoonete seinaääri tuiskas tuul ja detsember oli otse nurga taga, nii et hoopiski parem oli veeta õhtu üheskoos maheda lambivalguse paistel ja juua üks või ka kaks Bushmilli või sõrmkübaratäis Maury Grand Marnier’d, kusjuures seinu ehivad sellal säravate mustritena raamatud ning suure ja kassilikuna oma lemmiktugitoolis puhkavast Mauryst kiirgub jumalikku lodevust.

      Ja palun – siin ta nüüd ongi! Tuba sulgus Anthony ümber, soojendas teda. Tolle võimuka, veenva mõistuse kuma, too oma välises tuimuses peaaegu idamaine temperament soojendas Anthony püsimatut hinge ja tõi talle rahu, mida oli võimalik võrrelda ainult selle rahuga, mida annab rumal naine. Üks neist peab kõike mõistma ja teine kõik küsimata omaks võtma. Tiigri-, jumalasarnane Maury täitis tervet tuba. Väljas puhunud tuuled olid vaiki jäänud, kaminasimsil seisvad messingist küünlajalad õhetasid altariküünaldena.

      „Mis sind täna siin hoiab?“ Anthony sirutus järeleandlikule sohvale ja ehitas endale patjadest küünarnukitoe.

      „Olen olnud siin kõigest tund aega. Tantsuga teeõhtu – ja ma jäin nii hiljapeale, et ei jõudnud enam Philadelphia rongile.“

      „Imelik, et sa nii pikalt pidama jäid,“ kommenteeris Anthony uudishimulikult.

      „Üsnagi. Mida sina teinud oled?“

      „Geraldine. Keithi tillukene kohanäitaja. Ma rääkisin sulle temast.“

      „Oo!“

      „Tuli mulle kolme paiku külla ja jäi viieni. Kummaline hingeke – läheb mulle peale. Ta on nii lõputult rumal.“

      Maury oli vait.

      „Kui veider see ka paistab,“ jätkas Anthony, „aga minu suhtes ja üldse, nii palju kui ma tean, on Geraldine vooruse verstapost.“

      Anthony tundis teda, ilmetu välimuse ja rändurliku eluviisiga tütarlast, kuu aega. Keegi andis ta nagu muuseas üle Anthonyle, kes pidas teda naljakaks ning kellele olid nende tutvuse kolmandal õhtul taksoga läbi pargi sõitmise ajal kingitud karsked ja haldjalikud suudlused üsnagi meelt mööda. Naisel oli mingisugune ebamäärane perekond: varjutaoline tädi ja onu, kes jagasid temaga labürintlike sajandate tänavate piirkonnas paiknevat korterit. Ta pakkus tuttavlikku, kergelt omast ja rahustavat seltsi. Kaugemale ei söandanud Anthony eksperimenteerimisega minna – mitte kõlbelistel kaalutlustel, vaid soovimatusest lasta ükskõik millisel segadusel häirida seda, mida ta tunnetas oma elu kasvava selginemisena.