„Tänan — nii teen, kui leian kustki piibli. Aga mis te ütlesite — jätsite orava…?“
„Jah — kauni ja uhke loomakese seal kuusetihnikus. Hea küll, sellest kõneleme hiljem kunagi, kui… Nojah, teie ütlesite: üks preili ja noorhärra. Kes need on?“
„Preili Riis, preili Anna Riis — õigus, teie vist tunnete koguni preili Riisi? Tartust — majapidamiskoolist — teate?“
„Preili Riis… Hm — kas too, kes mineval aastal mehele läks? Ei, ei — see muidugi ei saa olla… Õigus, õigus, tunnen küll, see on selle õde. Miks ei tunne, heldeke, toosama preili, kes naerab nii imepeenelt ja lühikeste oktaavide kaupa: ihihii… Toosama?“
Lii naeris.
„Peaaegu, et seesama. Ilus tüdruk ja…“
Rander jäi äkki seisma ja tõmbas käega üle otsaesise.
„Ai, kuram, sellesse olen ma armunud!…“
„No mis siis, seda parem, teie vallatu! Siis paneme muudkui kiirust juurde, et rutem pärale jõuaksime.“
Nad naersid mõlemad ja lisasid sammu.
„Jah, see on mu salajasem armastus, mida ainult enesele südamepõhjas hellitan. Temal pole sest aimugi! Uskuge, uskuge, preili Lii, ma ei tee nalja. Ja teate, kuis teda armastama hakkasin? Nii imeliselt, et ei tahaks isegi uskuda. Puutusin kokku siin ja seal, ühes ja teises kohas, ja ikka see preili Riis, kui vähegi mahti sai, kilatas oma imesteldavat peent naeru, nii kõrges toonis, et otse silmad võttis märjaks. Võttis silmad esialgu märjaks, aga siis märkasin, kuis hakkas südamesse kinni jääma see hele lõkatus, muudkui tiirles rinnus too ihihii-lõõritus ja ühel päeval tundsin, et see pole muud midagi kui armastus. Just nii, armastus. Jumal hoidku, säärasele naerule ei saagi keegi ristiinimene vastu panna! Aga olgu peale, ma olen harjunud oma tundeid varjama — teie võite näha, kuis ma ennast preili Riisi juuresolekul kuidagi välja ei anna. — Aga, preili Lii,“ Rander lõi tooni äkki tõsiseks ja tasahiljuseks, „kes… on see noorhärra Tartust?“
„Sellesse olen jälle mina koledasti armunud, küll te näete! Ilus, tore poiss!“ naeris Lii ja ta silmaterad värisesid jällegi.
„Ah nii, noh siis on hea, kui peidmehed majas on…“
„Jah, ja siis… Oi, taevas, härra Rander, ma olen sootuks unustanud! Meile tuleb ju koguni üks härra, keda teie tunnete. Teda käisingi sealt Mõrtsukalt otsimas. Härra Smirnov, Peedra Smirnov! See… see… hõimumees!“
„Peedra? Kurivaim, tema on ka siin?“
„Siin jah. Ta elutseb Mõrtsukal. Juba tükk aega enne meid. Ema ajas ikka peale, et mine kutsu ometi see hõimumees ka sünnipäevale, saab teine veidikese ka lahutust. Ma siis läksin — ja ta lubas tulla. Rääkis küll vastu — ta on ju nii imelik mees, tõsine ja torssis, hingab enne kümme korda, kui sõna ütleb, aga siis lõpuks ei saanud kõrvale põigelda. — öelge õige, mis maalane ta on? Nad ikka räägivad: sordvalane või mordvalane või umbes nii…“
„Peedra on mordvalane. Hõimlane või hõimumees, nagu teie ütlete. Ta on jah nii tõsisevõitu natuke…“
Rander jäi mõttesse. Ta suured saapad lahmisid tolmus kui kaks näotut labidat, keerutades pilvi ette ja taha. Tihe lubja lõõsk lõi silmi ja ninna, tungis hingekõrrigi ja rinde alla. Ta võttis mütsi peast.
„Kuum on, preili Lii! Ma olen kui peerg, mis lõkendab kahest otsast korraga. Seesinane kotirisu kuumendab kui jaanituli turjal.“
„Palav on küll, kuid ma olen juba harjunud. Ei tunnegi peaaegu. Aga mis te seal kotis kannate?“
„Oi, siin on kogu mu varandus. Mu voodi, mu kirjutuslaud, mu raamatukogu ja mu köök. Just nii — kogu mööbel. Siis veel üks särk, üks paar pükse — andeks, preili Lii, aga inimesed on kord säärased jõledad, et kannavad siukesi asju —, siis üks pudelike valget krõbedat, pakk tubakat ja — Wiedemann.“
„Wiedemann?“
„Jah, ärge imetlege: mu parem sõber, härra Wiedemann. Kahjuks küll ainult raamatu kujul, aga selle eest nii paks, et ajab hirmu peale. Sõnaraamat — nagu meie harilikult kõneleme. Kõigi filoloogide lemmik ja ühine armastus.“
Lii astus maanteelt kõrvale. Rukis lõppes ja sealt samast algas kitsuke jalgtee üle heinamaa.
„Soo, varsti olemegi päral. Näete, maja juba paistab.“
Rander tunnistas maja, rukkipõldu, silmitses ümbrust. Ta lõi äkki kahtlevaks ja ebalevaks, miski tuttav ilmus lähemast minevikust ta mällu.
„Kas see… tont võtaks… kas see… on viimaks Räägu mõisa?“
„Räägu jah! Olete siin juba käinud?“
Rander pani mütsi pähe ja astus maanteele tagasi.
„Oo, ja kuidas veel! Olin kuu aega tagasi siin, tikkusin öömajale, ja siis aeti mind minema, öeldi — röövel! Ei, ei — siia ma küll ei julge tulla!“
„Noo, mis te nüüd, härra Rander! Ma ei tea, kuidas see võis juhtuda, kuid… Igatahes, selle paha teeme täna heaks. Täna ei pruugi te ju midagi karta!“
„Kurat, kuidas ta silmaterad hüplevad ja võppuvad,“ mõtles Rander ja astus teerajale.
„Hea küll, teie kalli kaitse all. Säärase ingliga lähen ma isegi Räägule.“
3
Omakordne paha eksitus tehti tõepoolest kõige kiiremas korras heaks. Rander suleti vabanduste ja komplimentide vahele, pandi vana Räägu peremehega lepitust jooma, ja enne kui suur õllekann tühjaks sai, oli röövelgi oma vimma ja eelarvused laiali paisanud.
„Pruusit, Rinaldo Rinaldiini!“ hõikas advokaat selle peale, ja tal oli tuline hea meel, et mõistis nii osavasti kogu situatsiooni kahte sõnna kokku võtta.
„Meie ajal olekski tarvis nood vanad röövlipealikud natukeseks ajaks lagedale tuua, oleks rohkem mõnu ja…“ Ta tahtis meeleldi veel midagi juurde lisada, mis sel puhul kõik oleks, kuid ei tulnud midagi vastavat pähe, ja ta leppis palja lõpuhõikega:
„Pruusit, härra magister!“
„Tervist, härra advokaat!“
See oli ainult esialgne õlleloputus, nagu advokaat nimetas, sissejuhatus pärispeole. Ilma eelnapsutuseta on pidu nagu mees särgita — see oli advokaadi filosoofiline veendumus ja sellest ei taganenud ta kurjemaski olukorras. Käesoleval juhul oli ta juba varakult jõudnud eeltööde kallale asuda ja ta kahtlase punaga uhkeldav pealagi andis mõista juba teatavaid tulemusi.
„Na, na, vanamehed — laske aga kann ringi käia! Mõrtsuka peremees, tõsta aga tõsta kärmemini, ei siin pole aega veenuskit mängida! Siin istub magistrisaks ja tahab kurjasti oma väsinud lõõre kupatada. Eks ole ju, röövlipealik? Või igatsete välja naisterahvaste manu tilberdama? Noh, küll jõuate nendegagi armusossu ajada — aega on, aega on, magistrihärra! Võtame nüüd siin meeste seas oma paras ports, siis ei ole nii näotu pidulauda astuda. Hohoo, vana vorstijõmm, kallis vröint, kas sellepärast ma sind siia kutsusingi, et sa seal vuntsidega kannuveert tupsutad, — rüüpa ometi, vana tõhk, ja pane põhi peale!“
„Vana vorstijõmm,“ ümeles Rander, „see ongi siis see „veel üks härra Tartust“! Nojah, kena peigmees, ei ole midagi öelda. Vuntsid ja paks kere ja suur nina keset miskit…“
„Tõmmake põhi peale jah, härra Preisbärk,“ hüüdis ta sealsamas ja viskas