„Kas te ei tahaks teda toas oodata?“ küsin ja ütlen uuesti, et Nick jõuab kohe koju.
Väljas on peaaegu kakskümmend üheksa kraadi sooja. On kahekümne kolmas juuni.
Mu küünarnukki puudutab kellegi käsi; mees hoiab oma mütsi käes. Ta siseneb mu koju, hoides minu lähedale, et saaks Felixit kaitsta, kui ma kukkuma peaksin.
„Proua, juhtus õnnetus,“ ütleb mees uuesti.
Hiina toit, mida me harilikult sööme, on pärit naaberlinnas asuvast väikesest toitu kaasa müüvast restoranist. Nickile meeldivad nende praetud pelmeenid, mulle munahüübesupp. Restoran asub kõige rohkem kaheksa kilomeetri kaugusel, kuid sinna pääseb mööda külateed, mida Nick eelistab kiirtee tiheda liikluse vältimiseks kasutada, eriti tipptunnil. Harvey Road on ühetasane ja lausik; siin ei ole mägesid. Tee on kitsas; kaks sõidurada tunduvad kahe auto jaoks kitsaks jäävat, eriti kurvis, mis on järsk üheksakümnekraadine L-tähte meenutav nurk; autod, mis pimesi U-kujulisse kurvi kihutavad, ei pane seda läbistavat kahekordset kollast joont tähelegi. Harvey Roadi ääres asuvad ridamisi hobusefarmid: suured, lippaedadest ümbritsetud nüüdisaegsed majad, mille juures peetakse täisverelisi või Ameerika veerandmiilihobuseid. Tegemist on maapiirkonna luksversiooniga, mis on end ära mahutanud kahe lumepallina kasvava, kaubamaju, kodupoode, bensiinijaamu ja hambaravikabinette ligi meelitava eeslinna vahele jäävasse soppi.
Päev on päikesepaisteline, sedalaadi imekaunis päev, mis hääbub hunnitusse päikeseloojangusse, muutes maailma kuldseks, nagu oleksid seda puudutanud kuningas Midase käed. Päike viivleb taeva kõhus nagu Hiina latern, kuldne ja särav, pimestades pendelrändajate silmi. See leiab tee autode tahavaatepeeglitesse ja meenutab oma valgusesse sõitvaid autojuhte pimestades, kes tegelikult maailma valitseb. Aga päike on vaid üks õnnetuse põhjustest. Oma osa on ka järsul kurvil ja Nicki suurel kiirusel, nagu ma peagi teada saan; need kolm asja ei klapi omavahel kokku, täpselt nagu valgendi ja äädikas.
Seda ta mulle räägibki, see kootud materjalist särgis ja pükstes mees, kes minu ees seisab, mind küünarnukist toetab ja mu kukkumist ootab. Näen, kuidas päike avatud eesukse vahelt läbi imbub ja mu majja siseneb, ümbritsedes trepi, vanutatud hikkoripuust põranda ja juuksed Felixi abitus peas kuldse kumaga.
Kõlavad sõnad ja väljendid, mis on niisama hoomamatud nagu õnnetus: liiga suur kiirus ja kokkupõrge puuga. „Kas kõik jäid terveks?“ küsin, teades, et Nick kipub kihutama, ja näen oma vaimusilmas, kuidas ta teise auto teelt välja surub ja too vastu puud sõidab.
Mu küünarnukki toetab käsi, tugev käsi, mis aitab mul püsti püsida. „Proua,“ ütleb mees uuesti. „Proua Solberg.“ Ta ütleb mulle, et seal ei olnud kedagi teist. Õnnetusel ei olnud pealtnägijaid, keegi ei näinud, kuidas Nick kiirusega kaheksakümmend kilomeetrit tunnis kurvi kihutas ja auto füüsikaseaduste mõjul lendu paiskus; kiirus ja Newtoni esimene seadus, mille kohaselt liikuv objekt jätkab liikumist, kuni saabub kokkupõrge tammepuuga.
Ütlen endale: kui ma oleksin tahtnud Mehhiko toitu, oleks Nick nüüd juba kodus.
Päevavalguslampide rida laes meenutab foori taga peatunud autode jada, ikka üks teise järel ja järgmine tema sabas. Valgus peegeldub koridori linoleumpõrandatel ja liigub minu poole mõlemast suunast täpselt nagu kõik muugi selle ühe, ainsa hetke jooksul mõlemast suunast mu poole tuleb: Felix oma äkilise ja otsusekindla vajadusega süüa; haiglavormi kandvad mehed ja naised; mööda vuhisevad kanderaamid; kellegi käsi mu käsivarrel; murelik naeratus; klaas jäist vett mu vabisevas käes; külm kõva tool; Maisie.
Felix kaob mu käte vahelt ja ma tunnen end sekundi murdosa jooksul eksinuna. Nüüd on mu isa kohal, ta seisab mu ees ja hoiab süles Felixit ning ma surun end tema vastu ja ta hoiab mindki. Mu isa on kõhn, kuid sitke. Ta juustest on alles vaid üksikud hallid viirud muidu siledal, vanusest maksaplekilisel peanahal. „Oi, isa,“ ütlen ja alles siis, oma isa käte vahel, luban ma reaalsusel pärale jõuda, faktil, et mu abikaasa Nick lebab elutuna lõikuslaual; ta on ajusurmas, kuid masinad hoiavad teda kuni organite vajajate kokkukutsumiseni elus: kes saab endale mu abikaasa silmad, ta neeru, ta naha? Tema eest hingab masin, kuna Nicki ajul pole enam võimet kopsudele hingamiseks käsku anda. Ajutegevus puudub ja ka veri ei liigu enam. Seda kõike räägib mulle minu ees seisev arst; isa seisab mu selja taga, nad on kahekesi nagu mind püsti hoidvad raamatutoed.
„Ma ei saa aru,“ ütlen ma arstile, kuigi asi pole arusaamises, vaid pigem selles, et ma keeldun kuuldut uskumast, ning ta juhib mu tooli juurde ja soovitab istet võtta. Seejärel seletab ta kõike mulle otsast peale, sellal kui mina tema pruunidesse, distsiplineeritud silmadesse vaatan.
„Teie abikaasal on traumaatiline ajukahjustus. See omakorda põhjustas ajuturse ja -verejooksu,“ ütleb mees käsivarsi oma kõhna keha ette vaheliti põimides. „Ajuverejooks. Veri on üle ajupinna laiali valgunud.“ Ja mingil hetkel kaob mul järg käest, kuna ma suudan endale ette kujutada vaid liivasele rannale voogavat punast vereookeani, mis liiva fuksiaroosaks värvib. Ma ei suuda enam ta sõnu jälgida, kuigi ta pingutab kõigest väest, et asju mulle selgitada, valides sedamööda, kuidas ilme mu näol juhmimaks ja segasemaks muutub, aina lihtsamaid ja algelisemaid sõnu. Meie juures peatub keegi naine, kes palub allkirja organite annetamise blanketile, selgitades mulle sellal, kui ma lohakalt oma pookstavid paberile vean, millele ma alla kirjutan.
Mind lubatakse traumakeskusesse vaatama, kuidas teine arst, seekord naisterahvas, sooritab täpselt kõik needsamad kontrolltoimingud, mis meesarst värskelt läbi viis, kontrollides, kas Nicki pupillid laienevad, kas ta refleksid töötavad. Nicki pead pööratakse paremale ja vasakule, sellal kui tohter seda oma terassiniste silmadega jälgib. Arsti silmad on ranged, ta ilme muutub mornimaks. Kompuutertomograafi pilti vaadatakse üha uuesti ja uuesti ja ma kuulen, kuidas ruumi libisevad sõnad: ajustruktuuride nihe ja koljusisene verejooks ning soovin, et nad plaasterdaksid haava kinni ja me saaksime kõik koju minna. Sunnin Nicki mõttes silmi avama, häält tegema, arste tegema seda kõike, mida neilt oodatakse. Anun Nicki, et ta köhataks, et ta pupillid laieneksid ja ta end kanderaamil istukile ajaks ja rääkima hakkaks. Ta küsiks „Hiina või Mehhiko toitu?“ ja seekord valiksin ma Mehhiko toidu.
Ma ei söö enam mitte kunagi Hiina toitu.
Ma jätan hüvasti. Seisan Nicki endiselt elus, kuid tegelikult juba surnud keha kõrval ja jätan hüvasti. Aga midagi muud ma ei ütle. Asetan oma käe käele, mis kunagi minu oma peos hoidis, mis vaid mõne päeva eest mu niiskeks tõmbunud juukseid silitas, sellal kui mina last oma kehast välja pressisin. Kätt, mis vaid mõne tunni eest hoidis kinni Maisie väikesest käest, kui nad koos uksest välja keksisid – tüdruk kahvaturoosas trikoos ja tüllseelikus, isa samades riietes, mida nüüd katavad verepritsmed ja mille mõne õe kiirustavad käed on ta keha ümbert lahti lõiganud nagu poe sooduskupongid –, nemad läksid balletitundi, sellal kui mina jäin koju, Felix süles. Libistan tõmbleva käe üle ta juuste. Puudutan näole tekkinud habemetüügast. Tõmban keelega üle pöidla ja pühin ära vedelikutilga silma kohal. Surun oma huuled ta otsaesisele ja nutan.
Ma ei taha teda mäletada sellisena, lamamas siin, aseptilisel voodil, voolikud käsivarte, kõri ja nina külge teibitud; kleeplinditükid näole kinnitumas; masina kähedad piiksud meenutamas, et nendeta oleks Nick juba surnud. Tema nägu on muutunud ja korraga taipan, et see polegi minu Nick. Tehtud on kohutav viga. Mu süda teeb rinnus hüppe. Selle mehe nägu siin on kaetud muljumisjälgedega ja paistes ning pole enam äratuntav, mitte mulle, mitte ta õnnetule abikaasale, teisele naisele, kellele peagi ta mehe surmast teada antakse. Nad on siia ruumi toonud mingi teise mehe – pidades teda ekslikult Nickiks – ja tema naine, selle vaese mehe naine, uitab parasjagu haigla ühetoonilistes koridorides, küsides endalt, kus ta mees olla võiks. Ehk on temagi nimi Nick, aga minu Nick on koos Maisiega kuskil mujal. Silmitsen enda ees lamavat tundetut keha, vereplekilisi