Niklas punastab.
„Küsisin ainult, kas sa tegeled investeerimisäriga?”
„Ei, ma töötan riskide juhtimise alal. Põhiliselt avalikus sektoris.”
Niklas jääb talle küsivalt otsa vaatama ja ta taipab, et peab pikemalt seletama.
„Me hindame inimesi. Kas nad on palkamiseks või edutamiseks sobivad. Võib-olla oled sa kuulnud väljendit „skriining”?”
„Sa tahad öelda, et kontrollid karistusregistrit ja nii…?”
Ta märkab mehe toonist, et too ei saa aru, selles pole midagi imelikku. Tema eriala on pehmelt öeldes väga kitsapiiriline.
„Karistusregister on sellest ainult üks väike osa. Tahame saada inimesest täielikumat pilti. Kontrollime majanduslikku olukorda, perekondlikke suhteid, räägime vanade õpetajate, endiste tööandjate, kolleegidega. Kokku teeme üle saja erineva kontrolli ja mõnikord ka süvaintervjuusid.”
Ta jätab ütlemata, et just nimelt viimane on tema eriala, ta ei taha meest asjata hirmutada. Tegelikult on tal Niklase kohta põhiline või vähemalt kõige tähtsam juba teada. Ta ei kavatse mingil tingimusel mehega uuesti kohtuda, ükskõik, mida Steph ka ei ütleks.
„Kes teie kliendid on?”
Hea küsimus, selle eest tuleb meest tunnustada. Kui praegu oleks tegemist intervjuuga, joonistaks ta ankeedi servale väikese konksukese, mis tähendab, et mees on arukam kui välja paistab.
„Enamasti värbamisfirmad,” vastab ta. „Aga ka ettevõtted või ametkonnad, kes kavatsevad oma töötajaid juhtivatele kohtadele edutada. Mõnikord investeerijad, kes tahavad oma partnerite tausta teada.”
„Nagu näiteks Stephanie?”
„Just nimelt.”
Täpselt siis, kui Laura tahab viisakas olla ja Niklaselt tema töö kohta pärida, murrab teisel pool lauda istuv alfaisane nende vestlusesse sisse. Ta on umbes viiekümnene ja Laural pole mehe nime teada saamiseks vaja nimekaarti vaadatagi.
„Kas sa ütlesid, et tegeled juhtide palkamisega?”
Kogu laudkonna tähelepanu on alfaisasel, mistõttu kõik pilgud pöörduvad nüüd Laurale.
„Ei,” vastab Laura järsult, sest ta taipab juba, kuhu mees tüürib.
Aga loomulikult ei lase too end nii kergesti eemale peletada.
„Ma otsin praegu tegelikult uusi väljakutseid.”
Laura raputab pead.
„Nagu öeldud, ei tegele ma juhtivtöötajate värbamisega.”
Kuid alfaisane ei tee kuulmagi.
„Tavaliselt suurendan ma juba esimese aasta jooksul käivet vähemalt kümme protsenti,” ütleb ta. „Mõni nädal tagasi oli ärilehes minust artikkel, juhtusid ehk lugema?”
Laura pöörab end demonstratiivselt Niklase poole, aga alfaisane ei saa vihjest aru.
„Headhunter’id helistavad vähemalt korra nädalas,” jätkab ta. „Pakuvad mõnikord lausa unistuste palka. Aga ma otsin õiget väljakutset. Mis firmas sa töötasidki, Lena?”
Steph sekkub, enne kui Laura jõuab mehele midagi nähvata.
„Laura juhib omaenda firmat, Tobias. Ta koostab hinnanguid sellistele nagu sina, otsib üles teie nõrgad kohad. The skeletons in your closets. Vaata temaga parem ette!”
Kostab üksikuid naerupahvakuid ja kui Tobiasel oleks vähegi taipu, jätaks ta selle teema sinnapaika. Kuid selle asemel kummardab ta üle laua lähemale.
„Ah või nii. Mis hinnangu sa siis mulle annaksid, Laura? Millised on minu nõrkused?”
Ta naeratab äsja valgendatud hammaste särades laialt, mõned külalistest järgivad tema eeskuju.
Laura märkab Stephanie pilku, loomulikult peaks ta suu kinni hoidma, aga Alfa-Tobias on endaga nii metsikult rahul, nagu on omane ainult teatud kindlat sorti meestele. Ta lausa norib muhku.
Stephanie raputab pead, kuid Laura ei vaata tema poolegi.
„Kuule, ma olen sinusuguseid palju näinud,” läheb Tobias õhku täis. „Hobipsühholoogid, kes arvavad, et võivad ainult mingi kuradi testi järgi inimese üle otsustada. Kas nimetaksid oma kolm kõige suuremat nõrkust? Millist värvi sa oma isiksusega seostad? Kui sa oleksid auto, siis millist marki? Täielik jura!”
Mees naerab valjusti, mõned külalised, peamiselt mehed, liituvad temaga. Poolehoiust innustust saanuna nõjatub ta veelgi lähemale, sirutab ette kergelt kleepuva küünega nimetissõrme.
„Aga miks mitte, give me your best shot, Laura!”
„Hästi, aga pea meeles, et see oli sinu idee.”
Laura võtab lonksu vett, paneb siis klaasi lauale ja silmitseb Tobiast hoolikalt. Libistab pilgu roosatavast juuksepiirist mehe kätele. Laua ümber on täiesti vaikne.
„Sa oled abielus,” alustab ta. „Aga tema ei ole sinu naine.”
Ta noogutab veidi kaugemal istuva, Tobiasest kakskümmend aastat noorema kaaslase poole.
„Sa tulid siia oma autoga, et saaksid talle oma kallist autot näidata. Auto võiks olla Itaalia oma, aga nendega korralikult sõitma õppimine võtab aega ja sina pole kannatlik tüüp, nii et lepid kergemini manööverdatava Porschega.”
Tobias pilgutab silmi.
„Sa oled juba liiga palju joonud, aga kavatsed sellest hoolimata ise koju sõita, sest ei taha oma kallihinnalist autot tänavale parkima jätta. Mis tähendab, et sa ei hooli ohtudest ega tagajärgedest, ei iseendale ega teistele. Kuna sa tulid autoga, siis ei ela sa linnas, vaid kas Lidingöl või Djursholmis. Sinu peene hääldusega „i” järgi arvan, et Lidingöl, aga lausemeloodia vihjab, et oled sündinud ja üles kasvanud kuskil läänerannikul.”
Ta teeb pausi, laseb mehel mõne hetke piinelda ja väldib endiselt Stephi pilke. See on lausa liiga lihtne. Ja naljakas.
„Brioni ülikond, Rolexi kell, Fendi lips,” jätkab ta. „Loomulikult punane, sest lugesid kellegi biograafiast, et see on võimu värv. Biograafiad on muide ainsad raamatud, mida sa loed. Ja alles üsna hiljuti oled sa lasknud endale juukseid siirata.”
Ta toetab selja vastu seljatuge. Püüab oma rahulolu varjata.
„Kokkuvõttes, Tobias, kehastad sa kõndivat riskialdist keskeakriisi. Mis sa selle hinnangu kohta arvad?”
Laua ümber on endiselt hauavaikus. Tobias ahmib õhku, justkui hakkaks ta plahvatama.
Ette hoiatamata puhkeb Steph naerma. Vali ja nakatav naer haarab seltskonna kaasa ja peagi meeleolu paraneb.
„Ära ütle, et ma sind ei hoiatanud,” ütleb Stephanie, kui naer on üle läinud lõbusaks suminaks. „Laura on fucking eluohtlik.”
Tobias tühjendab veiniklaasi ühe sõõmuga.
„Kurat, kuidas sa seda kõike tead?”
Toon on solvunud, ent samas tunnustav.
„Kas sa tahad seda tõesti teada?” küsib Laura.
Sumin laua ümber lakkab. Laura vaatab mehele rahulikult otsa.
„Lugesin ärilehe artiklit sinu kohta. Seal oli juttu sinu päritolust ja elukohast, ning et sa oled juba aastaid abielus. Aga sinu kaaslasel ei ole laulatussõrmust.” Ta noogutab taas noorema naise poole, kelle käed on laual nähtaval. „Ajalehes oli sul pildi peal pealegi kõrgem laup.”
Ja sul on sõrmedel midagi kleepuvat, ma oletan, et see on Rogaine, juhuks, kui siirdamine ei õnnestunud, sest sa