Qafi mõistatus. Alberto Mussa. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Alberto Mussa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789985348499
Скачать книгу
uppunud metselajad on sibulajuured, langenud puud on piprapulber, kaigub Imru’ al-Qaysi kõige kaunim värss:

      Taymasse ei jäänud palmitüvegi, kiviehitiste vahel on vaid kaljurünkad

      Nendest lõikudest on võimalik mõista, et al-Qays oli suur üksiklane. Asjata püüti mõistatada, kas ei leidu naist, ühtainukestki, keda ta oleks veidigi sügavamalt armastanud.

      Sellestsamast ülesriputatud poeemist otsiti vihjeid, et panna kokku portreed beduiinitarist, kelle selga kaunistab must juuksepahmakas, mis on kui datlikobarad lookas palmipuul, kelle taljejoon on peenike köis, kelle sääred on üle mülka asetatud papüürusekepid, kelle sõrmed on liikudes valged ussid või peened oksaraod.

      Aga mina küsin: millised veel siis on ilusad naised kõrbes kui mitte sellised?

      Usun, et maailma kauneimad luuleread on need, mida omistatakse al-Qaysile:

      Kui Plejaadide tähtkuju ilmus taevasse nagu sätendav pärlikee, astusin ootamatult telki ja tema võttis kardina ees riided seljast, kõik peale kõige salajasema ihukatte …

      Ja ma tõmbasin ta enda vastu – ja seelikusaba langes maha, et pühkida meie järelt jäljed

      Olen ikka veel ainus inimene maamunal, kes kahtleb nende värsside ehtsuses. Juba ongi väidetud, et see on minu vimm, et püüan al-Qaysiga teha sedasama, mida teised tegid al-Ġaṭašiga. See kõik on vale puha. Tunnen al-Qaysi iseloomu hästi. Ma ei usu, et ta oleks lasknud naisterahva jalajälgi ära pühkida, isegi kui tal oleks tulnud riskida sellega, et tütarlapse hõimlased saavad neile jälile. Ütlesin juba, et ta armastas kirglikult vormi. Ta armastas pigem liivale jäänud kehajälge kui naist, kes oli seal lamanud.

      ج

      džīm

      5. täht

      numbrina 3

      järgnevuses kolmas

       Armastan naisi, kes alasti ei ole kunagi täiesti paljad.

       (Imru’ al-Qays)

      Ġurābi poegade silmad ei vaadanud mind armulikult, kui hüppasin kaameli seljast maha, kloppisin oma valgelt tuunikalt tolmu ja nõudsin neilt kõrbe külalislahkust. Loore näo ette tõmmates kiirustasid naised nagu lõvide2 eest põgenevad gasellid haaremi punutud jõhvkardinate taha. Mehed ei liikunud oma mattidelt.

      „Tõuske üles, araablased! Olen al-Ġaṭaš Lawba hõimust. Üksteist päeva olen ajanud üksinda taga selle looma jälgi.”

      Kividki ei oleks nii tummad. Vaid tuul söandas tuunikaid lehvitada ja telkides sahistada. Ja mõned puhtaimast Araabia tõust märad, Ġurābi rikkuse allikad, hirnatasid minu suunas.

      „Maksan ükskõik millist hinda mõne sellise looma eest!”

      Ja ma suundusin laagri poole, otsekui oleksid mehed rohutuustid kuivanud jõe ääres. Kui esimesele loomale lähenesin, sööstis hõimu pealik al-Muṯannī mulle vastu, mõõk löögivalmis:

      „Mitte ükski võõras ei rüveta Ġurābi tütarde au!”

      Sest tallesid imetavate märade vahelt astus välja üks hõimu naistest. Ja pisut tugevam tuuleiil puhus loori ta näolt.

      Olin Ġurābi märadest lummatud – mustad lakad, täidlased huuled, laiad puusad. Mitte ükski neist polnud võrreldav tütarlapsega, kellesse olin silmapilkselt armunud.

      „Ġurābi pealik, ma võtan kõige kaunima mära, kes on sinu enese telgis kasvanud!”

      Al-Muṯannī naeratas, sest ma olin taibanud ära tunda pealiku tütre. Kuid meie selja tagant, mõõk mõlemas käes, urahtas keegi:

      „Mis hõimust see varas oligi, kes söandab tulla nõudma Ḏū Suyūfi tulevast?”

      Pöördusin põlglikult ümber:

      „Mina olen al-Ġaṭaš ja see on minu saabel. Need, kes on meie hõimu meelelaadi tunda saanud, mädanevad nüüd mulla all.”

      Tema vastus läks kaduma, selle summutas märade hirnumine.

      Ekskurss

       MA’RIBI TAMM

      Paljudes raamatutes väidetakse, et araablased on pärit kõrbest. See ei ole tõsi. Enne kui nad asusid elama põuastele liivadele, kus nii mõnigi kord tuli juua allikate sogast vett ja seedida vaid piima, et säästa vett kaamelite tarbeks, elasid araablased linnades. Nad eelistasid soodsamaid elupaiku ja piirdusid poolsaare lõunaosaga, kus nad õppisid jõgede voolu suunama ja tamme ehitama.

      Kummalisel kombel hakkasid jõukatest linnakodanikest pärit hõimud ajaloolisel ajal nomaadideks ning läksid Süüria ja Iraagi aladele ekslema. Sellest rändest pajatab üks legend.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEB AQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgIC AgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wAARCAM2Ak8DAREA AhEBAxEB/8QAHgAAAQMFAQEAAAAAAAAAAAAAAAIDBAEFBgcICQr/xABaEAACAQMDAgUCAgYHBQYB ARkBAgMEBREABhIHIQgTIjFBMlEUYQkVI0JxgRZSU5GSodEkM2KxwRcYQ3Lh8CUmgqLxNAo2Y7LC RFS2NTc4RVZkc3Z3eIOT0v/EAB4BAAEEAwEBAQAAAAAAAAAAAAABAgMEBQYIBwkK/8QAaBEAAgED AgMEBAgKBgcEBQEZAQIDAAQRBRIGISIHEzEyQUJRUggUI2FicXLwFTOBgpGSoaKxsgkWJMHR4UNT Y3PC0uI0RIPxFyVUdJOj8iY1ZLO0GHWElMMnNjektUVGVVZlhZWl0//aAAwDAQACEQMRAD8A9IIb TKWZJpYezeXyPIRc/bOR8dvf89fNmbU2kk+TBWu/kiHgeqr5S2iljgqxK45GnijKDjg4qI+64P3z jWNbUbsrLz58v5lqSS0WMxnO7G7+Fax3HSQwvKkcQ4t5aj94hUPJjkjI1JDd3JAdmI51SmhwcYrC LQacbr28vlgx/rqm4txyxb9p2H3+NbEbpo7d97dTIf5TWPNsO+iI9Lr/ABrfJjhZHMY454E9uJIz khQfY4x76xMdy47s53K4rYGRmcY8PL9/mp3yVkVvSMFf2fIH3BHcf1dXGuk6B6fWoZCAN3MerVGz wPlrxZ2Y5jTuiL2Y549vV/PVpNsuzFLjBz6AKVzkWMEqxhBA5soHqGMk5/PUUUG97hR0sDUEkgGC PCkvUIAhZh9wA4747dznUq2bkMM7N1PkmAXPmFO/j6d0kU8AzABMOWxjBb49yPjR8XSIHvCGqv3u SO7