„Ja mis siis veel võis juhtuda kui mitte kuritegu?” küsis Edelman habet siludes.
„Fakt on see, et praeguse seisuga pole meil tegelikult midagi, mis osutaks kuriteole, ja nii nagu … vabandage, kuidas teie nimi oligi?” pöördus Furhage Fabiani poole.
„Fabian Risk.”
„Nii nagu Risk vihjas, on meil siin terve rida vastamata küsimusi. Küsimusi, millele me praegu püüamegi vastuseid leida. Igasuguste järelduste tegemine on minu arvates mõttetu. Muidugi teavitame teid jooksvalt.”
„Näha on. Te olete seda teadnud juba täna kella poole neljast ja informeerite meid alles nüüd. Kas see ongi teie jooksvalt teavitamine?”
„Ütleme siis nii: käesoleval hetkel ei ole meil ei laipa ega ka konkreetset ähvardust. Pole midagi, mis viitaks, et tegemist võiks olla terroriakti või millegi muu taolisega. Seevastu on aga üsna palju tunnistajaid, kes ütlevad, et minister on viimasel ajal olnud stressis ja hajevil, mis viitab sellele, et ta on kadunud omal vabal tahtel ja soovib lihtsalt, et teda rahule jäetakse.”
Edelman mühatas. „Kas te selle peale olete mõelnud, et võib-olla on see teie niinimetatud riskianalüüs puhas jama? Ehk püüate nüüd vaid enda meeskonnale pisut aega võita, et kõik oma läbikukkumise jäljed kustutada?”
„Herman, püüame ikka viisakuse piiridesse jääda,” sõnas Furhage, kes ei paistnud tegevat probleemi sellest, et Edelman teda ründas. „Keegi ei püüa siin midagi ära kustutada. Kui see nii oleks, siis me ei istuks siin praegu. Me tahame täpselt sama asja nagu teiegi – uurida välja, mis juhtus. Ja loomulikult on väga võimalik, et tegime oma riskianalüüsis vale hinnangu. Aga see ei muuda fakti, et see juurdlus jääb meile, kuni me saame kinnitada, et kuritegu on tõepoolest korda saadetud. Ma tahan toonitada, et me ei soovi teid sugugi sellest juurdlusest eemal hoida, vaid tahame kasutada eelist töötada vaikselt. Me mõlemad teame, Herman, et niipea kui sa oma masinavärgi tööle paned, on see iga kõmulehe esikaanel ja me ei saaks teha enam midagi muud, kui päevast päeva pressikonverentse pidada.”
„Ja kui ma sellega kaasa ei tule?”
„Küll sa tuled. Ja et sind liigsest peavalust säästa, olen ma selle Crimsoniga juba selgeks rääkinud.” Fabian jälgis Edelmani, kes istus vaikselt, nii et tema näos ei liikunud ainuski lihas. Tal oli just vaip jalge alt tõmmatud ja ta oli mängust väljas. Furhage oli ilma tema teadmata juba peadirektoriga ühendust võtnud ja saanud rohelise tule hoida riiklik kriminaaljuurdlusbüroo uurimisest eemal. Kõike arvestades said nad siin infot just Crimsoni korraldusel. Seda võis võrrelda vaid noa selga löömisega.
Tema ülemus istus, lastes sekunditel tiksuda, avaldamata, mis tema peas toimub. Ta võttis rahulikult ühe käega oma sigarillokarbist sigarillo, samal ajal kui teine käsi õngitses taskust päevi näinud Ronsoni tulemasina. Enne kui keegi sõnagi jõudis öelda, hõõgus tema sigarillo juba leekivpunaselt. Ei Furhage ega ka ükski lipsudest öelnud midagi. Alles pärast kaht sügavat mahvi kustutas Edelman oma sigarillo ühte klaasidest.
„Hästi, aga nüüd oleme siin lõpetanud. Jään siis ootama jooksvat informatsiooni selle kohta, kuidas kogu see asi areneb.”
„Muidugi.” Furhage sirutas käe. „Sa oled minu nimekirja eesotsas. Tead ju küll.”
Edelman ignoreeris väljasirutatud kätt ja pööras pilgu Fabiani poole, kes tõusis ja lahkus kuubikust, lubades endale, et ei võta kunagi juhtivat ametikohta vastu.
Tagasiteel läbi koridoride labürindi oli Edelman sama sõnaaher nagu saabudeski. Oli võimatu ära arvata, kas ta muretses selle pärast, et teda võidakse pealt kuulata, või oli ta rääkimiseks lihtsalt liiga vihane. Ka Fabian oli vait, kuigi lausa pakatas küsimustest.
Alles siis, kui nad olid juba väljas, Polhemsgatanil möllavas lumetormis, tegi Edelman ettepaneku istuda Fabiani autosse, ehkki takso ootas teda juba. Nad ületasid tänava ja Fabian tegi uksed lukust lahti, istus autosse ja käivitas mootori, et soojendus sisse lülitada. Edelman istus kõrvalistmele, pilk suunatud otse ette lumega kaetud esiklaasile.
„Ma ei tea, kas sa oled sellest teadlik, aga Grimås on …” Edelman hingas sügavalt sisse. „Üks vana sõber, kellest ma siiani hoolin.”
Fabian noogutas. Ammu enne tema aega riiklikus kriminaaljuurdlusbüroos oli Grimås olnud Edelmani ülemus, enne kui ta politseiteenistuse sinnapaika jättis, et poliitikale pühenduda. Jaoskonnas teadsid kõik nende kahe viljakast koostööst ning Edelman ei jätnud kunagi kasutamata võimalust rääkida, mida tema ja Grimås omal ajal korda olid saatnud. Kuid see, et nad ikka veel suhtlesid, tuli Fabianile üllatusena.
„On sul mingitki aimu, mis võis juhtuda?” küsis Fabian.
Edelman raputas pead. „Aga ma kahtlustan halvimat. Ja sel põhjusel on ülimalt oluline, et me uurime välja nii palju kui võimalik, enne kui Säpo puhastuspatrullid liiga kaugele lähevad.”
„Nii et sa usud, et seda nad …”
„Ma ei usu midagi. Aga Furhage on küll viimane inimene, keda ma usaldan.”
„Seega peaksime uurimist alustama, kuigi Bertil Crimson …”
„Mitte meie. Sina,” katkestas Edelman, pöördudes Fabiani poole. „Luba, ma selgitan. Osakonnas pole mitte kedagi teist, kes oleks ligilähedaseltki pädev seda ette võtma. Ja me mõlemad teame seda väga hästi.”
„Aga kuidas ma iseseisvat juurdlust alustan, kui Bertil Crimson on selge sõnaga …”
„Ärme nimetame seda üldse juurdluseks. Ma pean silmas seda, et … kui meie tõde päevavalgele ei too, kes siis üldse? Säpo?”
Fabian noogutas. Edelmani jutus oli kindlasti iva sees.
„Seega hoidu silma paistmast. Seni, kuni me rohkem teada saame, raporteerid sa ainult mulle, mitte kellelegi teisele.” Edelman ronis autost välja ja lajatas ukse nii kõvasti kinni, et suurem osa lumest vajus akende pealt maha. Fabian lülitas sisse klaasipuhastid, mis pühkisid minema viimased lumejäänused, ning sõitis tänavale.
Ta püüdis liiklusele keskenduda, kuid tema mõtted hakkasid elama oma elu. Fabian oli püüdlustega toimunust aru saada sedavõrd hõivatud, et oli viimaks sunnitud Norr Mälarstrandil parklasse keerama, küljeakna alla laskma ja ahmima kopsudesse külma öist õhku.
Asi polnud üksnes selles, et justiitsminister oli saladuslikel asjaoludel kadunud, vaid et Edelman oli just teda salajast juurdlust juhtima valinud. Ning ta teadis täpselt, kust alustada ja kellega ühendust võtta.
4
Malin Rehnberg ei ihanud midagi rohkem kui üht klaasikest täidlase buketiga punast Zinfandelit, mis tundus tema taldrikul oleva biifsteegiga hästi kokku sobivat. Kodus Stockholmis polnud tal mingit probleemi alkoholist loobuda, kui ta rasedaks jäi. Vajadus oli täiesti iseenesest ära kadunud. Siin, Taani pealinnas, olid lood teised ning tema janu oli viimase vindini üles kruvitud. Või ehk oli selles süüdi hoopis Dunja Hougaard – tema uus kontaktisik Kopenhaageni mõrvarühmast –, kellel ei paistnud olevat mingit probleemi juua üksi ära terve pudel.
Nad olid teineteist leidnud juba konverentsi esimestel tundidel. Kahepäevasele intensiivsele konverentsile olid kogunenud mõrvauurijad kõikjalt Euroopast, et edendada rahvusvahelist koostööd. Sealsamas olid nad otsustanud saada üksteise kontaktisikuks. Nende kohtumine oli olnud nii meeldiv, et Malin tegi ettepaneku minna koos välja sööma.
Nüüd istusid nad Nyhavnis Barocki-nimelises restoranis ja Malin hakkas tasapisi aru saama, miks taani lapsed on kogu maailmas viimased, kes rääkima õpivad. Juba pärast esimest klaasi veini lahkus Dunja Hougaard turvalisest inglise keele sadamast ja lülitus taani keelele, millest arusaamine muutus järjest raskemaks, mida