Talv Mallorcal. Жорж Санд

rääkigem esmalt maa andidest, sest ma olen kuulnud Esindajatekojas mõningaid (pehmelt öeldes ettevaatamatuid) vihjeid võimalusest, et prantslased vallutavad Mallorca; ja ma oletan, et kui käesolev raamat satuks mõne Prantsuse rahvaesindaja kätte, paeluksid teda saare loodusvarad märksa enam kui minu filosoofilised mõtisklused saareelanike vaimsest võimekusest.

* * *

      Pinnas on Mallorcal imetlusväärselt viljakas, ning selle praegusest tõhusam ja mõistlikum harimine võiks tõsta tootlikkuse kümnekordseks. Põhilised müügiartiklid on mandlid, apelsinid ja sealiha. Oh, te võrratud hesperiidide aiad, mida valvavad räpased draakonid – ei ole minu viga, et olen sunnitud mälestused teist seostama nonde kräämikute sigadega, kelle üle mallorcalane tunneb suuremat kiivust ja uhkust kui teie oma lõhnavate lillede ja kuldõunte üle! Kuid mallorcalane, kes teid kasvatab, ei ole sugugi luulelisema meelelaadiga kui mu raamatut lugev rahvaesindaja.

      Ent pöördugem tagasi sigade juurde. Need loomad, armas lugeja, on kauneimad tervel maakeral. Doktor Miguel de Vargas on siira imetlusega maalinud meile pildikese noorest põrsast, kes pooleteise aasta vanuselt kaalus oma 24 arroba’t, see on umbes 600 naela. Tollal ei olnud sigade kasvatamine Mallorcal tuluallikana küll sedavõrd suures aus kui tänapäeval. Elusloomadega kauplemist takistasid ahned vahendajad, kellele Hispaania valitsus usaldas – mis tähendab muidugi müüs – õiguse kanda hoolt toiduainetega varustamise eest. Saanud piiramatu voli, töötasid need sahkerdajad kariloomade ekspordi vastu ja haarasid endi kätte piiramatu sisseveo õigused.

      Tänu sellisele liigkasuvõtmisele loobusid põllumehed karjakasvatusest. Liha sai müüa võileivahinna eest ja kuna eksport oli keelatud, seisid nad silmitsi laostumisohuga, nii et lasksid oma veised looja karja. Kari suri kiiresti välja. Ajaloolane, kelle jutustusele ma ühtepuhku viitan, meenutab nukrusega aegu, mil Mallorca oli veel araablaste võimu all ja ainuüksi Artá mäel uitas piimaheldeid lehmi ja turskeid härgi rohkem kui nüüd kõigil Mallorca tasandikel kokku.

      Eelnenu ei olnud ainus seik, mistõttu maa loodusrikkustel lasti hukka minna. Sama autor pajatab, et mäed, eriti Torella ja Galatzo, olid kaetud maailma uhkeimate puudega. Ta mainib õlipuud, mille ümbermõõt oli 42 jalga ja läbimõõt 14 jalga; ent need hunnitud metsad rüüstati – laevapuusepad valmistasid neist hispaanlaste Alžiiri-sõjaretkeks terve flotilli jagu suurtükipaate. Metsaomanikel oli oma varandusest pärastpoolegi vaid tülinat, ja et nende kahjud korvati kitsilt, raiusid nad pigem oma puud endi tarbeks maha, kui et üritasid kasvatada uusi. Taimestik on aga veel tänapäevalgi niivõrd lopsakas ja kaunis, et selle pärast ei pea rändur möödunud aegu taga nutma; kuid nii Mallorcal kui mujalgi kogu Hispaanias on kord juba kätteõpitud äraostetavus paraku ikka veel tavaline nähtus. Sellegipoolest ei kuule võõrsilt tulnu kunagi kedagi kurtmas, sest ebaõiglase valitsuskorra võimule tulles vaikivad rõhutud hirmust, ja kui häda juba käes, siis harjumusest.

      Kuigi tarnijate türannia on nüüdseks kadunud, ei ole karjakasvatus Mallorcal madalseisust tõusnud ega ilmselgelt tee seda senikaua, kuni ekspordiload piirduvad üksnes põrsastega. Härgi ja lehmi näeb tasandikel väga vähe, ja mägedes üldsegi mitte. Liha on lahja ja sitke. Lambad on küll head tõugu, kuid toidetud ja hoolitsetud halvasti. Kitsed on Aafrika päritolu ega anna piima kümnendikkugi sellest, mida meie omad.

      Palma sadam ja katedraal (avaldanud J. Hetzel. Pariis, 1856).

      Maad ei väetata, ja vaatamata sellele, et mallorcalased on uhked oma maaharimisoskuste üle, arvan, et kasutatavad merivetikad on tõeliselt vilets väetis ning et sealsed põllud ei anna kaugeltki sellist saaki, mida võiks oodata sedavõrd armulise taeva all. Olen hoolikalt uurinud nisu, mis on nii kvaliteetne, et kohalikud ei pea end vääriliseks seda ise tarbima. See on täpselt sama sort, mida meil kasvatatakse maa keskosas ja mida meie talupojad nimetavad valgeks või siis Hispaania nisuks; ja meil on see niisama hea, vaatamata kehvemast ilmastikust. Ometi peaks see Mallorcal olema kvaliteedilt tublisti üle meie omast, mis suudetud kasvatada vaatamata rängale talvele ja muutlikule kevadele. Kummatigi on meie maaharimisviisid algelised ja ses suhtes oleks veel palju õppida; ent prantsuse põllumehes on energilisust ja sihikindlust, mida mallorcalane põlglikult läbematuseks nimetaks.

      Mallorcal kasvab rohkelt viigimarju, oliive, mandleid ja apelsine; kuid puuduliku teedevõrgu tõttu ei turustata neid nii palju kui võiks. Viitsadat apelsini võib kohapeal osta umbes kolme frangi eest, kuid sellise koorma vaevaline tarimine muula seljas saare keskmest rannikule maksab peaaegu teist sama palju. Seetõttu on saare keskosas ükskõiksus apelsinikasvatuse vastu ju mõistetav. Vaid Sólleri orus ja lahesoppide naabruses, kus meie väikesed laevad lastid peale võtavad, kasvab apelsinipuid külluses. Kahtlemata võiks neid edukalt istutada mujalegi: näiteks Valldemossa mägedes, mis on saare külmemaid paiku, saime me oivalisi sidruneid ja apelsine, kuigi need valmisid pisut hiljem kui Sólleris. Ühes mõisas La Granjas, teisel mäestikualal, korjasime inimpeasuurusi sidruneid. Mulle tundub, et Mallorca saar üksipäini võiks nende vaimustavate puuviljadega varustada kogu Prantsusmaad, ning seejuures sama hinnaga, mida me praegu maksame Hyèresi ja Genova randade suisa vastikutest viljadest. Järelikult – seda mallorcalaste paljukiidetud kaubandust, nagu kõike muudki, nurjab nende õnnis hooletus.