Kuid see polnud mingi otsene viha, see oli rohkem kahetsus ja pettumus.
Nüüd paiskus värava vahele Ludvi, juuksed sassis, nägu punaseid plekke täis. Ta oli küürus ja kõveras, tegi järsu käänaku Värdi poole ja jooksis, silmad peaaegu kinni, üle õue, majast mööda, otse tänavale. Kõmm! põrutati õuevärav kolisedes kinni.
„Sina, poiss, seal!“ hõikas Liise aiaväravalt, nägu üleni veripunane, käed püsti kahele poole harkis, tanu viltu ühel kõrval. Ta hääl kähises ja kiiksus, ta tahtis veel midagi öelda, kuid ei saanud ja tatsatas kiirel sammul Värdi poole. Nüüd taarus ta veel rohkem kahele poole kui tavaliselt.
„Mis sa siin vahid?“ karjus ta, jäädes seisma otse Värdi nina alla. „Ah mõtled, ma ei saa aru? Või kahekesi vargile — üks käib röövimas ja teine passib peale! Küll ma teile, küll ma teile!“
Värdile lõi silmi kibe torge.
„Kuidas mina?“ kogeles ta.
„Ah et mitte sina! Kes siis vilistas, kes andis märku? Ah? Ära sa mulle tule valetama? Ja seda ma ütlen, et nüüd saate sauna, kogu see värk siin! Las ma ainult kõnelen prouale! Või niisugused sulid, niisugused massuurikud!“
Ta hääl muutus peaaegu kaeblevaks, viha ajas ta meeled sassi, silmad tõmbusid niiskeks. Ta rabistas veel hulga katkendlikke lauseid, raputas rusikaid ja pöördus siis tagasi häärberi poole, ise kogu aeg tänitades ja manades.
Värdi istus pikkamisi uksepakule. Tõstis mahalangenud raamatu sülle, jäi endamisi vahtima. Tundis, kuis kogu keha on nõrk ja süda taob kõvade löökidega.
2.
Alles õhtul ilmus Ludvi koju. Kuid ta polnud hoopiski seda nägu kui ennist üle õue lipates. Käed olid püksivärvli vahel, rinnas kollendas suur võilill ja nina oli uhkelt püsti.
„Kas minu mamm on kodus?“ küsis ta upsakalt Värdilt, kes mühistas koridoris priimuse kallal.
„Pole näinud,“ ümatas Värdi ja jäi siis tigedalt Ludvile otsa vahtima. „Mis sa seal aias ometi nii kohmerdasid, vana puks?“ lisandas ta.
„Ise sa kohmerdasid. Ma andsin Liisale paar nähvakat ja muud polnud kedagi. Aga ta sai alles. Ulguma pistis. Noh, egas ole ka naljaasi — andsin otse kaela pihta, näe, siia selle koha peale. See on kõige valusam koht.“
„Küll sa veel saad selle koha peale! Oota aga, kui su mamm koju tuleb ja vanamees.“
„Mis asja ma saan! Kas siis aias niisama kõndida ei või? Ütlen, et keegi karjus seal koleda häälega ja jooksin appi.“
„Kui valetad, saad veel rohkem. Ja Liise…“
Värdi tahtis hakata rääkima oma vilistamisest ja Liise ähvardusist, kuid jättis lause pooleli. Mis talle kõnelda ilmaaegu, niikuinii ei pane Ludvi seda millekski. Eks siis seleta, kui tuleb arutamine. Siis ta juba räägib, kuidas asi oli ja mis mees see Ludvi on.
„Kas kartsid vist koledasti, ah?“ viskas Ludvi narritava naeru näkku. „Võttis kohe vilistamise lahti? Kuulsin küll, et tiristasid, aga siis polnud enam aega. Ja mis sa ilmaaegu vilet tegid, ega ma sulle lilli niikuinii poleks andnud. Igale jänespüksile ma ei anna…“
Värdi oli parajasti veekastrulit priimusele seadmas.
Ludvi viimased sõnad lõikasid aga kui piitsahoobid keset turja. Kolinal kukkus kastrul koldele, vesi laksatas põrandale.
„Käkk niisugune!“ karjus Värdi, silmad purskuvat viha täis, ning sööstis Ludvi poole. Kuid see oli juba libisenud uksest välja ja lidus kogu hingest üle õue. Värdi tegi paar hüpet järele, kuid jõudes uksepakule, seisatas ta järsult, vahtis hingeldades viivu aega sibavat põgenikku ja pöördus tagasi.
Jooksku, ega ta niikuinii ei pääse!
Kastrulisse uut vett valades tundis ta, et viha hakkab surinal alanema. Teise arglik ja hirmu täis põgenemine tekitas kaunikese rahulduse, mis pani ta isegi endamisi muiatama. Noh, kui kõik oleksid niisugused vastased, siis saaks juba hakkama, pole viga!
„Toomi, kas makarone tahad?“ hüüdis ta õuel läve kõrval mängivale vennale.
See tuli vudinal koridori.
„Makaloni, makaloni!“ hüüdis ta ja mõlemad tumepruunid silmad sirasid põlevast rõõmust. Põsed oli ta enesel mullaga ära määrinud, lõual lipendas heleroheline rohulible.
„Siis saad varsti. Mine aga nüüd tuppa ja kiiguta Kadrit. Ta juba piriseb, hakkab vist üles ärkama. Tegime siin koledat müra.“
„Ludi sai kele peale!“ sõnas Toomi uhkelt ja kõndis siis aeglasel sammul tuppa, kust varsti hakkas kostma kiige äge kägin.
Läbi ukse lõikusid vajuva päikese nooled koridori. Kirendasid seinal, mänglesid põrandal ja paar vallatumat punajutti tungis koguni leelõukani, värvides kastruli ühe külje punalaiguliseks.
Õhtu on käes, varsti peaks tulema ema.
Ta jääb täna küll hiljemaks kui muidu, sest on kaugelt tulla. Reebenid elavad teisel pool linna ääres, Kalamaja kandis, ja pealegi on nende juures alati nii suur pesu, et ei jõua teinekord päikeseloojangukski valmis. Vahel on Värdi oodanud kuni keskööni ja kord jäi koguni magama, ärkas alles siis, kui ema oli juba toas ja ütles, et võta riidest lahti, nii ei saa magama jääda.
Täna ta ei uinu mingil tingimusel. Peab kohe õhtul ära rääkima, mis on ähvardamas ja kuidas täna see asi nii hullusti läks. Teab, kuidas see Liise veel seal seletab, ja siis…
Kes teda käskis ometi vilistada!
Makaronid olid kastrulis pehmed. Värdi valas vee ära ja puistas auravad torukesed taldrikule. Võttis siis panni ja sulatas pisut rasva. See oli viimane rasvaraas, oli küll hoidnud ja talletanud, aga ära kadus. Kuid homseks jääb ema vist koju, küll ta siis ise juba muretseb ja seab.
Rasva makaronidele valanud, kustutas Värdi priimuse, võttis taldriku ja sammus tuppa. Istusid kahekesi Toomiga laua taha ja tühjad kõhud ei saanud veel õieti rõõmustama hakatagi, kui taldrik oli juba tühi.
„Veel,“ sõnas Toomi, kahvel peos püsti.
„Nüüd lähed magama. Homme hommikul saad jälle. Ema toob kaasa leiba ja vorsti.“
„Eile ei toonud volssi,“ nurises väikemees.
„Aga täna toob.“
„Anna seda pudlu…“
„Seda ei saa, see on Kadrile. Ta ärkab varsti üles ja tal on kõht tühi.“
„Kadlil ei ole kõht tühi.“
„On küll. Mine aga nüüd magama.“
Toomi tõusis vindumisi ja puiklevalt. Jäi keset põrandat seisma, tihkus nagu nutma hakata, kuid ainult alumine huul tõmbus pisut vinekile —siis sai ta enesest võitu ja tatsutas voodisse. Kui ema toob „volssi“, eks siis või pealegi natuke oodata! Püksikesed seati ilusasti toolile, pluusike kah ja varsti näitas korrapärane hingamine, et kange mees magab magusat und.
Värdi koristas laua ja sammus õue. Istus uksepakule ja vahtis õhtutaevasse, kust puude tagant õhkus punast kulda. Kojamehe pool oli kuulda kõmisevaid hääli, nähtavasti oli rahvas koju tulnud. Värdi teritas kõrvu — ei, täna on kojamees kaine, kõneleb vaikselt ja alandlikult. Muidu on ta oma müüritöölt tulles enamasti viinaga segamini ja siis on sealpool hoopis teised noodid. Siis on vanamees vihane ja raksatab ragiseva häälega.
Ka Andermannide juures oli täna vaikne. Nähtavasti oli nendegi ema veel alles töölt tulemata ja Andi — õigus küll, kogu pärastlõuna pole teda näha olnud. Läks viimaks jalgpalli lööma? Aga siis oleks ta öelnud,