1.
Kojamehe aken löödi lahti ja Ludvi pistis pea välja.
„Värdi!“ hõikas ta ärevalt.
Värdi istus uksepakul ja luges parajasti raamatut. Suvine päike kiirgas määrdunud lehekülgedel eredasti ja see tegi silmad valusaks. Aga oli just sattunud niisugune koht, kus kuulus röövel Rinaldo Rinaldiini oli tõmmanud mõõga tupest ja kisendanud tigedale rüütlile hirmsa häälega: „Värise, mu pruudi mõrtsukas!“ See oli nii hullusti põnev koht, et Värdi unustas silmavalu ja tõstis Ludvi hüüde peale pea ainult pooleldi raamatu kohalt.
„Mis tahad?“ küsis ta, mõtted kogu aeg Rinaldiini mõõga küljes.
Ludvi vaatas koheldi ringi, ja kui jõudis kindlale otsusele, et ümberringi on kõik hiljuvait, surus ta käed kõvasti aknalauale ja hüppas õue. Paari jooksusammuga oli ta Värdi juures ja istus uksepakule.
„Aed on päris tühi,“ sõnas ta ja viskas põlastava pilgu Värdi põlvedel lebavale raamatule. „Mis jutt see on?“ küsis ta siis torisedes.
„„Rinaldo Rinaldiini“,“ vastas Värdi.
„Ah see! Kehv jutt. Mul vanamees kord luges teist. Aga ei lugenud lõpuni. Ta ütles, et on vesine.“
„Vanamehele oli vesine, aga kui sina loeksid, siis alles näeksid. Vanamees ei saa aru.“
„Ma pärastpoole võin lugeda. Aga nüüd, tead…“
Ludvi nihutas enese Värdile õige lähedale. „Kõik on välja läinud,“ sosistas ta, piiludes aia poole. „Huugid läksid kogu lastekarjaga ja minu ema läks tädi Rosaalie poole. Aed on puha tühi. Kargame üle plangu, mis?“
„Mis seal teha?“
Ludvi tõmbas käega üle nina.
„Tola, kas sa siis aru ei saa? Kuningakingad, noh… Nende eest saab kopika puntra pealt. Igaüks ostab, kui minna Kaarli kiriku nukale.“
„Mine, kui tahad. Mina küll ei tule.“
„Kardad? Aga mina ei karda, kedagi pole ju kodus. Krapsti peos, ja kesse näeb. Sa oled jänespüks.“
Värdi lõi raamatu kinni ja tõukas küünarnukiga järsu hoobi Ludvile küljekontide vahele. Ta tumehallid silmad paisusid suureks ja siravaks.
„Ära siin lobise. Vaat kui annan ühe üle kukla,“ ähvardas ta.
Ludvile tuli see pisut ootamatult. Ta kargas püsti ja pistis käed püksivärvli vahele. Nii seisis ta viivu, silmad viha täis. Kuid siis mõtles ta ümber, tegi lahke näo ja sõnas sõbralikult:
„Kui ei tule, hea küll. Saan üksi ka hakkama. Aga seda teed ikka, et kui keegi juhtub tulema, siis vilistad. Tead nii, kolm korda — üüit, üüit, üüit. Vilistad, kas?“
„Näe, nüüd kardad ise ka!“ naeratas Värdi.
„Seda juba ei juhtu, ma põle niisuke! Aga sina oled pupujuku ja hirmu täis, ei julge vilistadagi. Kükita siis edasi, jänespüks!“
Ludvi keeras kähku ümber, tõmbas küüru selga, nagu oleks ilmatu koorem talle selga kukkunud, ja hiilis luurates aia poole. Plangu juures jäi ta pisut seisatama, vahtis ärevalt ümberringi, kuulatas, pea viltu ühele poole. Siis haaras mõlema käega plangu ülemisest äärest, vinnas enese sinna kõhuli üles, ja siputades hooguvõtvalt jalgadega, hüppas teisele poole.
Mütsti! kostis aiast tume mütsak. Siis sahisesid põõsad, raksus oksake jalge all ja uuesti oli kõik hiljuvalt.
Värdi avas uuesti raamatu, kuid ere päikesevalgus mõjus nüüd juba segavalt. Lugemistuju oli kadunud. Jänespüks! mõtles ta endamisi. Aga ise on vargapoiss. Hiilib sakste lilli varastama, aga pärast — siis suudleb nende vonnide käsi, isegi Ottol ja Uunol musutab sõrmi. Ühes kojanaisega mõlemad. Nagu ema, nii poeg. Nonoh, tulgu ta sealt tagasi, küllap küsin järele, keda siin pupujukuks kutsuti!
Värdi toetas küünarnukid põlvile ja pea peopesade vahele. Ta silmad ringlesid üle õue sakste suure kahekordse häärberi poole, üle plangu, mis piiras puie- ja lillerikast aeda — von Huugi pärusmaad —, kuhu väikese õue teises servas asetseva maja elanikke eluilmaski ei lastud.
Nii see on, mõtles Värdi, neil on uhked toad, pehmed toolid, siidkardinad, või, juust ja kõiksugu praed iga päev laual. Tore aed peale selle, ilusa muruga, lõhnavate lilledega, kohisevate puudega. Aga siin on ainult madalad pimedad toad aukliku põrandaga, koridori põrand koguni savist ja mullast. Väike majake, ühekordne, peaaegu viltu vajumas vastu tänavat, aga kolme rahvast peab uluall — kojarahvas, Värdi ühes venna, õdede ja emaga ning teisel pool Andermanni naine pojaga. Kõik peavad ära mahtuma ja mahuvadki. Ainult tilluke õueke on vahel, aga kuis on seal ja kuis siin!
Värdi mõtles sageli selle üle. Oli emalegi ühel õhtul seletanud, et kuidas see nii on, et ühed elavad niiviisi, kõike on küllalt, aga teised… Ema nägu oli siis tõsiseks läinud ja ta oli öelnud: „Nad on parunid, sellepärast. Meie aga oleme vaesed eestlased, kel pole pealegi isa. Aga ära sellepärast nende parunipoistega kiskuma mine, hoia selle eest. Ajavad meid siit välja ja siis jääme hoopis taeva alla.“
Nii oli ema öelnud ja ta nägu oli nii tõsine, et peaaegu oleks hakanud nutma. Suunurgis värises kaks soonekest tuksadi-tuksadi ja siis jäi Värdi kohe vait. Ta ei suutnud kannatada, kui ema nuttis, aga kui suunurgad nii tuksuma hakkasid, siis polnud nutt enam kaugel. Seda Värdi teadis.
Ja ta oli enesele lubanud, et ta ei lähe Uuno ega Ottoga kunagi kisklema. Muidugi, küll oleks tahtnud teinekord virutada mõlemale mõned head võmmud, kui nad siin plangu taga vahel õrritasid ja narritasid. Aga mis teha, kui nad majast välja ajavad. Peab pigistama rusikad taskusse.
Tahtmatult tõmbusid Värdi käed praegugi rusikasse, aga ta märkas kohe, et praegu pole selleks põhjust, et kõik on ümberringi vait, pole Uunot, ega Ottot, ainult Ludvi rabistab seal kuskil kuningakingade kallal. Ja ta laskis peod uuesti avali. Kuid südame all nigritses endiselt, oli niisugune tunne, nagu pureks keegi rinde all tasahilju, aga järelejätmatult ja valusalt.
Nüüd kriiksus häärberi köögiuks ja kivitrepile ilmus tüdruk helevalges põlles, tanuke peas. See oli Liise, sakste toatüdruk, punaste pungil põskedega, ninaots kahe kühmukese vahel kui nööp. Ta astus mööda treppi alla ja seadis sammud otse Värdi poole.
Poiss laskis käed kukkuda põlvedele ja viskas areldi pilgu aia poole. Kui ta nüüd aeda läheb, siis… See tüdruk tõstab juba kisa ja Ludvi-poisil… nojaa, halvasti tal läheb, väga halvasti.
Liise astus tatsudes keset õue. Ta kallutas oma matsakat keha kahele poole, nagu liiguks maapind ta jalge all. Helepunased tuhvlid vilkusid päikesesäras nagu kaks verevat lille, mis seotud jalgade külge. Siis jäi ta seisma, otsis midagi põlletaskust ja pöördus järsu käänakuga aiavärava poole.
Kriiks-kriiks tegi võti väravalukus.
Värdi kargas püsti. Mis see Ludvi seal ometi nii kaua kohmitseb? Nüüd ta on muidugi kuskil põõsa kallal, rahmitseb ikka rohkem ja rohkem enesele sülle, ja ega ta ainult kuningakingi… Küllap ta nägi seal muidki lilli ega mallanud neid kahmamata jätta, kui juba kord on nii tore võimalus. See Ludvi on juba teada. Aga nüüd langeb lõksu, otse puuri.
Kui… kui vahest siiski vilistaks?
See mõte kargas äkki Värdile pähe, päris ootamatult. Siiski vilistada? Aga on ometi parem, kui poiss saab natuke nahutada, siis teab, et teinekord ei räägi niimoodi, nagu ta siin rääkis. Oleks tõesti tore, kui Liise rasvane kämmal raputaks Ludvi kõhna turja, sagiks ja pigistaks! Aga — ta on siiski siit, meie väikesest majast, olgugi ninakas ja halva suuga. Kas jätta ta sinna, sakste käte vahele? Kui ta on paha teinud, võib ju oma käega nuhelda, miks siis…
Üüit-üüit-üüit! vilistas Värdi läbi sõrmede heledalt ja kaugele kajavalt. Liise oli parajasti avatud värava vahel, viskas pilgu Värdi poole ja kadus siis aeda põõsaste varju.
Värdil olid veel sõrmed suus, silmad ärevalt puis kinni. Kas ta kuulis, jõuab ära peita? Kui ta loll viimaks ei hakka pimesi lippama, jookseb otse sülle! Peaks ta vähemalt niipalju taipama, et heidab kõhuli põõsa varju, ei niiksatagi. Ta peaks ju vile peale ringi vaatama