ILMAR RAAG: Ärapanemise definitsioonist
Eesti Päevaleht Online
02. oktoober 2007
Nii kummaline, kui see ka ei ole, aga ma olen juhuse tahtel õppinud prantsuse poleemilise kirjandusloo raames ärapanemise tehnikat.
Täpsemalt siis seda, kuidas läbi ajaloo on retoorika suurkujudel olnud soov lämmatada diskussiooni ja väitluse vastane lihtsalt hävitada. Et Eestis on ärapanemine üsna levinud, siis oleks kõige ausam, kui suvalise diskussiooni jälgija-lugeja suudaks ära tunda ärapanemise tunnused. See on tähtis, sest ärapanija paljastab väga harva, mis on tema tõeline motiiv.
***
Mis siis on ärapanemine? Tegemist on eristika ehk veenmiskunsti nähtusega, mille eesmärk on vastase diskussioonist väljalülitamine tema efektiivse sildistamise abil. Ärapanemise vastandina näeksin kriitikat, mis annab vastasele võimaluse osaleda diskussioonis probleemide ühise lahendamise nimel. Lühidalt on vahe selles, kas me soovime hävitada vastast või lahendada probleeme.
Ärapanemise esimene seadus kõlab: ära seleta vastast, vaid kirjelda teda sulle sobival viisil. Keegi ei tekita rohkem sümpaatiat kui inimene, kelle kõhklustest-mõtetest aru saadakse. Ärapanemiseks ära demonstreeri alternatiive, mille vahel peab vastane valima, äratutvusta tema põhjendusi, vaid kirjelda tema tegevusi ja märgista neid endale sobival viisil.
***
Ärapanemise teine seadus on: esita vastasele süüdistus, mis ei tugine ühelegi konkreetsele juhtumile – siis ei saa sellega formaalloogika abil vaielda või osutada puudusele, mida on võimatu parandada.
Vastase sõnast ilmajätmise kõrval on teine olulisem ärapanemise tunnus sellise süüdistuse esitamine, millele rünnataval ei ole võimalik konkreetselt vastata. Poliitikule võib alati vabalt ette heita, et ta ei hooli inimestest, sest selle puuduse kõrvaldamiseks ei sisalda teie süüdistus ühtegi vihjet.
Ning ärapanemise kolmas seadus: ära põhjenda oma põhiväärtusi, sest nende esituses võib olla viga. Esita oma väited jumala asemiku positsioonilt. Nii hakataksegi teid jumaliku tõe etaloniks pidama. Jumaliku tõe plussiks on see, et seda ei ole vaja mõista, vaid ainult uskuda.
See, mis on muistsel sofismil ja praegusel ärapanemisel ühist, on vastase võitmise printsiip, mis tihti varjab salajast agendat. Kiire ja vaimukas sõnaline vägivald ei erine oluliselt füüsilisest vägivallast mõnes teises keskkonnas. Alati leidub pealtvaatajaid, keda ei huvita niivõrd tõde, kuivõrd löömine ise. See tähendab, et meedias on ärapanijaid, kes teevad seda ka lihtsalt raha eest, demonstreerimaks oma (retoorika) tehnilist üleolekut. Demokraatia jaoks on ohtlik see, et ärapanemist peetakse diskussiooniks, ehkki ärapanemise retoorika ongi suunatud sellele, et teisel poolel ei oleks pärast midagi öelda.
Teine arusaam käsitleb konflikti kui inimeste erinevuse tagajärge. Selle arusaama järgi on konflikti olemuseks ja eelduseks osapoolte erinevused. Kaks inimest ei saa läbi, sest neil on erisugused väärtused. Kahel grupil on raske toime tulla, sest räägitakse erinevat keelt ja ollakse erinevat meelt. Nii näiteks näevad Cross, Names ja Beck (1979, 5) konflikti kui paratamatust, sest inimesed on erisugused. See tähendab, et arusaamade, väärtuste, temperamendi, suhtlusstiilide, käitumisviiside, hoiakute, keelekasutuse jne erinevused muudavad konfliktid vältimatuks. Et konflikte ei saa vältida, siis muutub oluliseks oskus nendes õigesti ja kohaselt käituda – neid konstruktiivselt juhtida. Näiteks leidis Gottmann (1999), kes uuris aastaid abielutülisid, et need abielupaarid, kes jäävad tülidele vaatamata kokku, käituvad kindlal viisil. Nimelt, nad suhtlevad konfliktis vaoshoitult. Olles konflikti käigus teist haavanud, püüavad nad suhteid parandada, hoiduvad teadlikult teise poole kritiseerimisest, süüdistamisest ja sihilikust ründamisest. Oluline on ka vastastikuse usalduse säilitamine pingelistel suhteperioodidel. Gottmanni üldine järeldus oli, et abielusuhte kvaliteeti ei näita niivõrd konfliktide olemasolu või nende puudumine, vaid see, kui konstruktiivselt suudetakse erinevusi aktsepteerida ja vastuolusid lahendada.
Mida arvad väitest, et meil on kalduvus pidada erinevusi vigadeks. Kas on õige väide, et kuna ta teeb seda teisiti, siis järelikult teeb ta seda valesti?
Üsna levinud on konfliktide situatiivne käsitlemine. See tähendab, et konflikti käsitletakse konkreetse olukorra lõikes. See võib tähendada stseene allüksuste juhtide, aga ka vaikselt hõõguvat pingeperioodi sõprade vahel. Näiteks Rüttinger (1980) määratleb konflikte kui pingesituatsioone, milles kaks või enam osapoolt püüavad pingsalt ellu viia tegelikult või näiliselt erinevaid tegevusplaane, olles teadlikud vastaspoole vastuseisust. Selles määratluses on oluliseks märksõnaks pingesituatsioon, mis viitab ka konflikti subjektiivsele küljele. Konflikti kui pingesituatsiooni üheks tunnusjooneks on osapoolte sekkumine teise tegevusse. Sellest vaatenurgast lähtudes määratlevad Donohue ja Kolt (1992) konflikti kui situatsiooni, milles osapooled väljendavad (avalikku või varjatud) erinevusi oma individuaalsete vajaduste ja huvide rahuldamisel, kogedes sealjuures teise poole sekkumist. Selle definitsiooni kohaseks on konflikti teljeks teise poole segamine kellegi vajaduste ja tahtmise saavutamisel. Eriarvamused jäävad eriarvamusteks seni, kuni teise osapoole tegemistesse ei sekkuta. Kui seda tehakse, on tegemist konfliktiga.
Lulofs ja Cahn (2000, 5) määratlevad konflikti kui suhtlemissituatsiooni, mida iseloomustab osapoolte sõltuvus üksteisest, erisuguste tulemuste lootus, suhete halvenemine ja soov tekkinud pinge kiiresti lahendada. Nimetatud autorite järgi tekib konflikt vaid nende inimeste vahel, kes on üksteisega mingi eesmärgi saavutamisel seotud. Ükskõikses inimsuhtes konflikte ei teki. Probleemi teljeks on aga erinev arusaam sellest, milleni suhtlus peaks välja viima ja missuguseid vahendeid selleks kasutada. Eriarvamused tekitavad suhteid lõhkuvaid pingeid, mida osapooled püüavad võimalikult kiiresti lahendada.
Konflikti on võimalik määratleda kui suhet. Näiteks Glasl (2002,12–16) määratleb sotsiaalset konflikti kui osapoolte suhet, milles vähemalt üks osapooltest tunnetab mõtete, arusaamade, tunnete ja soovide ühitamatust, mis viib teise osapoole mõjutamiseni. Selle määratluse kohaselt on suhteid, mis on konfliktid, ja suhteid, mis seda ei ole. Näiteks määratleb Fink (1968) konflikti kui lahkheli, arusaamatust või huvide ühitamatust, mille tulemusena tekib pinge, mis ajendab partnereid üksteise vastu tegutsema. Käsitletav lahkheli või arusaamatus võib olla nii mõni periood suhetes kui ka suhete valdav kvaliteet või omadus. Potentsiaalselt võib aga iga suhe areneda konfliktiks, kui üks osapooltest hakkab tunnetatud erinevuste tõttu teist alla suruma.
Konflikti määratluste loetelu võiks jätkata, kuid juba loetletud definitsioonid toovad esile kolm olulisemat konflikti tunnust. Konflikt puudutab suhteid, konflikt toimib osapoolte vahel ja konfliktil on põhiküsimus – see, mille pärast osapooled konfliktis on. Seotus suhtlemisega tähendab seda, et konflikt ei teki nende vahel, kes ei suhtle, kellel pole mingit kokkupuudet. Konflikt toimub kahe või enama osapoole vahel, kelleks võivad olla nii üksikisikud, grupid kui ka suured sotsiaalsed rühmad. Konflikt keerleb mingi küsimuse ümber, mille puhul osapooltel on erisugused väärtused, hoiakud, eesmärgid, arusaamad ja tegutsemisviis. Eelöeldu võimaldab määratleda konflikti alljärgnevalt: konflikt on suhestuvate osapoolte vastasseis mingis küsimuses.
Selle definitsiooni kohaselt on konflikt määratletud kui vastasseis. Olulised märksõnad on veel suhestumine, osapooled ja mingi küsimus, mida konflikti puhul nimetatakse põhiküsimuseks. Järgnevalt definitsioonis esitatud märksõnadest pisut lähemalt.
Vastasseis on olukord, mida iseloomustavad kolm tunnust. Need tunnused eristavad konflikti lihtsalt eriarvamusest või erimeelsusest.
1. Vastasseisu korral tajutakse eesmärkide, väärtuste ja/või nende saavutamise vahendite