Jumalal ei ole aega. Marje Ernits

et tabas end üllatuselt, kui kuulis oma eesnime hüütavat. Riivo seisis parklas auto juures ja lehvitas talle ning Aet ei taibanud esimese hooga, mida teha, kas peatuda ja oodata või suunduda kutsuja juurde.

      Nii kohtusid nad poolel teel ja Riivo ulatas talle paar väljaprinditud paberilehte ning küsis: „Kas ma saaksin sinuga rääkida?“

      Aeda süda hüüdis bingo, aga pilk luges paberit, millele oli trükitud tavaline draft millegi taotlemiseks.

      „Jaa, muidugi!“ luges ta justkui paberilt ning lisas siis mehele silma vaadates: „Kus ja millal iganes … vahet pole.“

      Nad mõlemad teadsid, et olid büroomaja klaasakende ekraanil ja suhtlesid vastavalt. See polnud mingi eriline sõu ega teesklus, vaid harjumuspärane käitumine neile, kes olid pidanud elama jälgimiskaamerate kõike nägeva pilgu all.

      „Okei! Kas kell kümme suures saalis sobib?“ küsis Riivo ja Aet juba teadis, millist kohta boss silmas pidas ning noogutas, ise asjalikult pabereid silmitsedes.

      „Kas tulen sulle järele või …“ tahtis Riivo küsida, kuid Aet juba teadis, et see polnud hea mõte ning lubas ise kohale sõita.

      „Pean end tegevuses hoidma, et mitte hulluks minna,“ selgitas ta oma soovi, sest tegelikult polnud ta päris kindel, et Aivar kusagil maja ümber ringi ei luusinud.

      „Mul sama. Seepärast ma kuulsaalis käingi. Bowling aitab mõtted muudest jamadest eemal hoida – arvasin, et … et ehk ka sul!?“ lisas Riivo ja Aedale tundus, et mehe hääles oli mingi ebakindlus, mida ta varasemates vestlustes kunagi tajunud polnud.

      „Okei. Näeme siis!“ sõnas Aet järsult, pistis käes muditud paberid tagasi bossi pihku ning nii nad lahku läksidki, aga oma mõttes olid nad teineteist juba puudutanud ja sellest tundest polnud enam võimalik vabaneda.

      Sarnane mure võis vaenlasedki ühise lipu alla viia, mis siis veel mehest ja naisest rääkida. Aeda meelest oli vaja vaid väikeseid mööndusi teha, treeningsaali vahetada ja sisendada endale, et mul oligi tantsutrennist kõrini – hakkan vahelduse mõttes bowlingut mängima. Päris võõras see ala talle siiski polnud, sest kuulsaalis oli firma üritusi varemgi peetud, aga kui võimalik, siis eelistas tema Griti juures tantsimas käia. Bowling oli Aeda meelest alati olnud aeglane ja kiretu mäng ning seda harrastasidki just sellised mehed nagu Riivo – aga kui Riivo polnud enam selline mees, vaid lihtsalt mees, siis tuli senised mõttemallid üle vaadata.

      Keskpäevases kojusaamises polnud Aeda harjumuste kohaselt enam midagi erilist, sest tegelikult võis ta edasi töötada kus tahes, viimasel ajal kodus isegi meelsamini, sest seal polnud kedagi segamas. Töö sai rutem tehtud ja võis pikalt mööda e-poode surfata, läbi telefoni asju ajada või siis niisama suhelda. Firma peakontoris töötamine oli küll esinduslik ning teinekord juhtus seal isegi midagi huvitavat, aga üle neljakümnesele naisele enam eriti mitte. Aet oli jõudnud sellesse ikka, kus kõik tundus dèjá-vu, juba nähtud. Tõsi, mõnikord oli see taas­kohtumine meeldiv, aga enamasti valmistas pettumust. Tema ootas ikka veel midagi uut, aga kõik aina kordus, ent sel päeval arvas ta, et oli leidnud midagi põnevat ja just sellest oligi ta viimastel aastatel puudust tundnud – et ikka miski erutaks!

      Kontrollinud aias kõik teed ja rajad üle, sisenes ta kodumajja uue võtmega, rahul sellega, et Aivar polnud ümbruskonnas luusimas käinud. Garaažiuste vahelt sisse vaadates tundis ta siiski mingit kõhedust, sest oli see ju ikkagi aastakümneid olnud Aivari territoorium, kuid ka sellest tuli tal üle saada. Nii lükkas ta enesekindla liigutusega garaaži välisuksed valla ja tagurdas oma auto poolenisti ruumi sisse, mõeldes, las naabrid näevad, et ka tema oskab mootori õlitaset kontrollida ja vajadusel klaasi­pesuvedelikku juurde valada.

      Just samal hetkel, kui ta oli jõudnud uste vahele manööverdada, helises pardalaekasse visatud telefon, ning Aet tõmbas käsipidurit, et vaadata, kes helistab. Tal polnud tahtmist ühelegi kõnele vastata, aga kuna helistajaks oli advokaat, siis pidi ta vastama. Kõnelnud pikalt sellest, mida olulist Aet oli lahutusdokumente täites lisamata jätnud, päädis asi sellega, et tal tuli autost välja ronida ning õue kaudu üles oma tuppa minna, et seifi pandud koopiaversioonis parandusi teha. Töötava mootoriga auto garaažiuste vahele jätmine oli Aeda meelest tavaline, sest Aivar oli ikka nõnda teinud – sõitnud masinaga ninapidi uste vahele ning avanud siis kapoti, et midagi kontrollida või teha.

      Kõne lõppedes tuli ta tagasi masina juurde, tõstis kapoti üles ja vaatas selle alla, lihtsalt niisama, et vaadata. Mootoriga tundus kõik justkui korras olevat ja naabrid pidid nähtud vaatepildiga rahule jääma, sest lõpuks oli Aet ennast ka selles vallas kehtestanud ning võis auto tagasi majaesisele parkida ning garaažiuksed sulgeda, sest Aivaril polnud ka sinna enam asja. Kõik laabus tema tahtmise kohaselt ning rahutuseks polnud põhjust.

      Ühest teist tüüpi rahutusest see teadmine teda aga ei päästnud ja selle asemel, et ennist pooleli jäänud tööd edasi teha, asus ta oma riidekappi puistama. Küsimusest, milliseid rõivaid inimesed kuulsaalis käies kandsid, oli saanud hetke olulisim.

      Muidugi võis ju guugeldada ja internetist järele vaadata ning midagi mõnest e-poest tellida, kuid siis tuli oodata, millal saadetis kohale jõuab, aga temal oli seda vaja kohe – nüüd ja praegu. Pealegi polnud harvad need juhud, mil pakiga saadud riideese juba paaritunnise kandmise järel pluss-suuruse mõõdud võttis ja inetuks muutus. Alati võis ju kauba tagasi saata, kuid see oli tüütu tegevus ning ei pruukinud anda positiivset tulemust, kiiret lahendust kindlasti mitte. Viimasest tagasi­saatmise intsidendist ei tahtnud Aet isegi mõelda enam, sest tol korral oli sellest saanud poole aasta pikkune jama. Seega oli ainus võimalus asi kiiresti korda ajada sõbrale helistamine. Nii valis Aet pikemalt mõtlemata ühe neist, kellele sel puhul sobis helistada, sest tema töötas spordiriiete maaletoojana.

      „On sul hetk aega?“ päris ta, kui oli Dagi liinile saanud.

      „Ei ole, aga räägi ruttu, mis sul vaja on,“ vastas noorusliku häälega vana müügijuht oma tüüplausega ja see oli hea märk, sest kui Dagil tõesti aega polnud, siis poleks ta kõnele vastanud.

      „Mul oleks õhtuks kuulsaali midagi selga vaja,“ alustas Aet ja oletas juba, mida ta kanda tahtis, kuid Dagi lõikas ta kõne lõpu läbi ja küsis: „Kumba siis? Kas õhtuks või kuulsaali?“

      „On sel vahet?“ esitas Aet omapoolse küsimuse ja sai vastu napika õelat naeru, mis tähendas, et ta oli tõesti bowlingu ja kuulsaali riietuse osas täielik võhik.

      „Sõltub, millal ja kellega lähed,“ jätkas Dagi ja selgitas pisut iroonilisel toonil, mis tema puhul oli samuti üsna tavaline. „Kui sa läheb päeval oma laste või klassikaaslastega, siis pane tavalised vabaajarõivad, kui lähed sõbrannadega pärastlõunat veetma, kanna firmarõivaid, aga kui lähed õhtul mehega, võta kaasa spordi­kott korralike võistlusriietega. Privaatruumidest oled midagi kuulnud? Sa oled ju naine, kes läheb õhtul välja – oled või?“

      „Olen või? Vist küll, kui sina nii arvad,“ sõnas Aet, oskamata muud kosta.

      „Tule läbi. Ma koostan just kaubanduskeskusele homse ale nimekirja,“ oli see hea sõnum, mida Aet oma tuttava suust kuulda tahtis ning kõne lõppedes oli selge, mida teha ja kuhu tal minna tuli.

      „Hea, kui ikka sõpru on!“ kinnitas ta endale ning et oma heaolus kindel olla, kordas ta Aivari igapäevast tüüplauset: „Nii lihtne see ongi – kui oled ise kasulik, on sul alati kasulikke sõpru.“

      Piinelnud mõnda aega enne kuulsaali sõitu oma autos, ootas Aet selle viieteist minuti möödumist, mis kohtamisele minekut koosolekule minekust eristas. Jõudnud lõpuks kuulsaali esisesse parklasse, kulus tal aga veel viisteist minutit, millega ta polnud arvestanud, sest alal polnud ainsatki vaba kohta ning ta pidi ootama, kuni mõni masin platsilt lahkus. See ajas teda pisut närvi, kuid samas võis ta kaotatud aega võtta kui kellegi teise peale kulutatud aega.