Miks emme vannub. Gill Sims

kuhu ta kukkuda oleks võinud. Kas Judgy võiks ta üles leida? Vaevalt. Ta vihkab Peterit südamest ja see tunne on vastastikune.

      Hetkeks, mil kõik need mõtted olid läbi mu pea tuisanud, olin juba tänava peal ja karjusin nii valjusti kui võimalik Peteri nime, püüdes mitte liiga hüsteeriliselt kõlada. Ta oli kadunud kõige rohkem viisteist minutit – kinnitasin endale, et politseisse on liiga vara helistada. Kuulnud mu karjumist, tormas majast välja ületee naaber ja hingesugulane Katie ning ma paiskasin talle välja, mis just juhtunud oli.

      „Oh, jumal!“ ütles ta. „Aitan sul otsida. Las ma võtan tüdrukud kaasa ja lähen sinnapoole ja sina mine teisele poole, ja kui ta meid hüüdmas ei kuule, hakkame ustele koputama. Küll me ta leiame, Ellen, ära muretse.“

      Noogutasin, hirmul, et kui rääkida püüan, puhken nutma, ja suundusin otsimisretkele, hõigates Peterit, Jane minu selja taga (ma ei saanud teda silmist lasta. Oli niigi halb, et kaotasin ühe lapse; kaotada teine tooks kahtlemata endaga kaasa leedi bracknellilikke⁷ hurjutusi minu kasvatamismeetodite kohta).

      Jõudsin tänava lõppu, ise endiselt karjumas, ja hakkasin tagasi tulema, hääl kähe ja kabuhirmu vaevu vaka all hoidmas, kui Karen Davison 47. majast oma ukse avas, üllatunud ilme näol.

      „Peter on siin!“ ütles ta. „Sa ei teadnudki?“

      „Ei!“ nuuksatasin. „Arvasin, et ta mängib aias ja ühtäkki oli ta kadunud.“

      „Ta on siinsamas, mängib sellel tobedal vesiliuasjal minu lapselastega,“ ütles Karen. „Ta mängis parasjagu teie maja ees, kui me poest koju tulles mööda läksime, ja poisid küsisid temalt, kas ta külla tahab tulla. Ütlesin, et ta sinu käest üle küsiks, ta läks tuppa ja tuli ujukatega välja ning ütles, et kõik on hästi, seega eeldasin, et ta oli sulle öelnud.“

      Tundsin liiga suurt kergendust kokkuvarisevasse kaevandusšahti lõksu jäänud Peteri asemel elusat ja tervet poissi nähes, et tema peale pahane olla selle eest, et ta midagi ütlemata sedasi minema uitas. Haarasin temast kinni ja kallistasin kõvasti (tagantjärele tarkusena oli see muidugi halb mõte, sest ta oli läbimärg) ning puhkesin siis üsna piinlikul kombel südantlõhestavalt nutma ja nuuksusin: „Ära sa MITTE KUNAGI enam sedasi tee! Ma olin nii mures!“

      „Anna andeks, emme,“ ütles Peter. „Arvasin, et pole hullu, sest ma ei läinud väga kaugele. Ma ei tahtnud sulle hirmu valmistada.“

      „Ma tundsin hirmu vaid seepärast, et armastan sind,“ ulgusin ma.

      „Mina armastan sind ka, emme. Ma ei hirmuta sind enam sedasi, ma luban.“

      Püha müristus, oleksin äärepealt oma poja kaotanud, sest olin liiga hõivatud muretsemisega, mis sorti kohvi tööintervjuule kaasa võtta! Mis ema ma selline olen! Ehk peaksin kõik mõtted täiskohaga tööleminemisest maha matma ja hakkama ümmardavaks emmeks, kes tegeleb käsitööga – kuigi ma vihkan käsitööd –, ja pühendama kogu oma eksistentsi vaid neile, et heastada oma möödunud armetuid läbikukkumisi lootuses, et minu isekus ei ole neile liialt suuri arme jätnud. Nad vähemalt tunduvad armideta – ainuke inimene, kes täna pärastlõunal trauma sai, olin mina, aga ehk peitub tehtud kahju sügavamal ning ilmneb alles kolmekümnendatel eluaastatel, kui kogu nende elu annab panna kahtlase kasvatuse arvele?

      Peteri turvaline naasmine ei paistnud ei Jane’ile ega Judgyle eriti korda minevat.

      SEPTEMBER

      Esmaspäev, 5. september

      Õhh! Tööintervjuu on SEL REEDEL! Mul pole endiselt midagi selga panna, aga ma arvan, et pean lõpetama selle üle muretsemise ja hakkama mõtlema sellele, mida päriselt ÖELDA. Ma pole juba aastaid tööintervjuudel käinud. Mida ma neile ütlen? Oh jeerum, pean teesklema, et mul on hobisid ja et olen korralik inimene ja ei lobise pikalt ja laialt oma lemmik-vestlustõmbenumbril, mis seisneb selles, et räägin inimestele saarmaste pöialdest, mis sarnanevad inimeste omadega. Olen üsna veendunud, et ainuke põhjus, miks keegi peaks üldse kunagi tööintervjuul saarmaid mainima, oleks juhul, kui kandideeritakse saarmatalitaja kohale. (Kuigi tegelikult oleks see päriselt mu unelmate töökoht. Ma jumaldan saarmaid ja olen sageli väljendanud soovi hoida üht vannis lemmikloomana. Simon ei pea seda väidet reaktsioonivääriliseks, aga ma olen filmi „Ring of Bright Water“⁸ mitu korda näinud ja leian, et saarma vannis pidamine on täiesti teostatav – ostaksin talle poest söömiseks allahinnatud lõhet. Ja selliste uitmõtete pärast ma tööintervjuude pärast nii närvis olengi.)

      Lisaks tulen alati intervjuudelt ära ilma igasuguse aimuta, mida ma küsimustele vastasin, ja kõik, mida ma teha saan, on loota, et kui küsiti: „Miks just teie oleksite selle ameti jaoks õige inimene?“, siis vastasin midagi oma oskuste, hariduse ja huvide kohta, pikkides vahele lauseid endast kui heast meeskonnamängijast, ja et ma ei vastanud midagi sellist nagu: „Sest minu valitseja ja isand Õudne Cthulhu leiab, et see sobiks mulle. Tapsin just kukepoja ja uurisin ta sisikonnast märke ilmutustest ning siis lausus ta need sõnad.“ Aga ma pole kunagi kindel. See meenutab natuke tähtsaid valimisi, kus hoolimata kindlast veendumusest, et tegin linnukese õigesse kastikesse, tabab mind vahetult pärast sedeli valimiskasti pistmist hirm, et olen vale poolt hääletanud, ja mis siis, kui valimistulemused sõltuvad suuresti igast antud häälest, ja mina valisin valesti ja nüüd variseb Lääne Tsivilisatsioon kokku ja KÕIK ON MINU SÜÜ?

      Püüdsin oma muresid ja hirme Simoniga arutada, aga ta pole endiselt kuigi veendunud, et minu täiskohaga tööle minemine oleks hea mõte. „Ma lihtsalt ei saa aru, miks see peab täiskoht olema,“ ütles ta. „Kas laste pärast poleks palju parem, kui töötaksid poole kohaga, et saaksid kodutööde ja õhtusöögi ja muude asjadega aidata? Ma pole päris kindel, kas mulle meeldib mõte sellest, et lapsed on üksinda kodus.“