„Kas ma jään ellu?“ söandas Morse küsida, kui õde uued andmed tabelisse kandis.
„Teil on temperatuur,“ vastas kidakeelne näitsik.
„Mina arvasin, et kõigil on temperatuur,“ pomises Morse.
Kuid õde oli talle hetkeks selja pööranud, et tegelda uue saabunuga.
Äsja oli sisse veeretatud nooruk, jalad porised ja suur osa ülejäänud kehast punase-mustatriibulises ragbisärgis, laubal kole haav. Ent Morse’ile tundus poiss täiesti rahulikuna, kui (seesama) abitöötaja teda põhjalikult eluloo, usundi ja sugulaste kohta küsitles. Ja kui nooruk suhtus samasuguse rahuga sellesse, kui (seesama) meditsiiniõde sooritas tema kallal oma toimingud stetoskoobi, vererõhuaparaadi ja kraadiklaasiga, ei jäänud Morse’il muud üle kui kadestada tuttavlikkust, millega noor poiss ja niisama noor neiu selle protseduuri läbi tegid. Äkki – ja peaaegu julmalt – jõudis Morse’ini tõdemus, et seesama noor neiu oli näinud teda – Morse’i! – täpselt sellena, kes ta oli: oma elu eest võitleva viiekümnendate eluaastate alguses mehena, kellel tuli seista silmitsi väärikusele pisut halvasti mõjuvate songade ja hemorroidide, kuseteede põletike ja – jah! – kaksteistsõrmiksoole haavanditega.
Neerukauss oli jäetud käeulatusse ja Morse öökis parajasti ägedalt, kuid tulemusteta, kui noor intern (Morse’ist ehk poole noorem) astus tema kõrvale ning hakkas uurima kiirabi, administratsiooni ja meditsiinitöötajate kirjapanekuid.
„Teil on üsna kole kõhuhäda – kas te saate sellest aru?“
Morse kehitas ebamääraselt õlgu. „Keegi ei ole mulle veel midagi öelnud.“
„Ei pea ju olema Sherlock Holmes, et kahtlustada, et teie seedimisega on midagi üsna radikaalselt hullusti, mis te arvate?“
Morse tahtis vastata, kuid intern jätkas. „Ja minu meelest teid alles toodi sisse. Kui te annaksite meile – härra … eee … Morse, jah? – meile võimaluse, püüaksime teile rohkem rääkida niipea kui saame, kas sobib?“
„Mul ei ole tegelikult häda midagi,“ sõnas korralikult noomida saanud politseipeainspektor uuesti pikali heites ja püüdes lõdvestada pinget, mis oli end kõvasti ta õlalihastesse sättinud.
„Kardan, et see ei ole nii. Parimal juhul on teil maohaavad, mis otsustasid äkki veritsema hakata“ – Morse tundis kusagil diafragmas teravat hirmukihvatust – „ja halvimal juhul on teil niinimetatud perforeerunud haavand, ja kui lugu on nii …“
„Kui lugu on nii?“ kordas Morse jõuetult. Ent noor arst ei vastanud kohe ning suskis, pigistas ja sõtkus järgmised paar minutit Morse’i alakõhtu.
„Kas te leidsite midagi?“ küsis Morse hädise ja sunnitud vabandus-muigega.
„Te võiksite paar naela alla võtta. Teie maks on suurenenud.“
„Minu meelest te ütlesite, et asi on maos.“
„Oh jaa, nii see on. Teil oli maoverejooks.“
„Kuid mis pistmist on sellel minu maksaga?“
„Kas te joote palju, härra Morse?“
„Noh, enamik inimesi võtab päevas klaasi või paar.“
„Kas te joote palju?“ (Samad sõnad, kuid kärsitusest pool tooni madalamad.)
Morse kehitas õlgu nii ükskõikselt kui pead tõstev paanika lubas. „Jah, mulle meeldib juua klaasike õlut.“
„Mitu pinti te nädalas joote?“
„Nädalas?“ piiksatas Morse ja ta nägu tõmbus pilve nagu lapsel, kellele oli äsja esitatud keerukas peastarvutamise ülesanne.
„Või päevas?“ tuli intern appi.
Morse jagas kolmega. „Arvan, et kaks-kolm.“
„Kas te tarvitate kanget alkoholi?“
„Vahetevahel.“
„Millist kanget alkoholi?“
Morse kehitas uuesti pinges õlgu. „Viskit, vahel luban endale piisakese Šoti viskit.“
„Kui kauaks teile pudelist viskist jätkub?“
„Sõltub sellest, kui suur see on.“
Morse taipas kohe, et tema naljatamiskatset ei hinnatud, ja korrutas kiiresti kolmega. „Nädal – kümme päeva – umbes nii.“
„Mitu sigaretti te päevas suitsetate?“
„Kaheksa … kümme.“ vastas Morse nüüd asja käppa saades ja sujuvalt kolmega jagades.
„Kas te trenni teete: jalutate, jooksete, sõidate rattaga, mängite seinatennist?“
Enne kui Morse jõudis vastuse välja mõelda, pidi ta küünituma käeulatusse jäetud neerukausi poole. Kui ta oksendas, seekord tulemuslikult, märkas intern teatud murega kohvipurusegus äraandlikke erkpunaseid verepiisku – verd, millest võeti iga päev ohtra nikotiiniga hapnikku ja millele lisati heldelt alkoholi.
Mõnda aega pärast neid sündmusi oli Morse’i mõistus veidi hägune. Kuid hiljem meenus talle õde, kes tema kohale kummardus – seesama noor põetaja, kes varemgi –, ning ta mäletas neiu vasaku käe kaunilt maniküüritud sõrmi, kui õde kella uuesti peopessa võttis, ja suutis peaaegu ta mõtteid lugeda, kui naine, kulm kortsus, uuris pooleminutise pulsi ja kolmekümne kellasekundi häirivat võrrandit …
Sel hetkel teadis Morse, et surmaingel oli tema kohal oma tiibu lehvitanud, ja tundis äkilist hirmuvärinat, sest esimest korda elus hakkas ta mõtlema surmale. Oma vaimusilmas, kuigi vaid sekundiks või paariks, tundus talle, et ta peaaegu nägi ülistavat järelehüüet ja kiitvat lõigukest.
TEINE PEATÜKK
Kas te teate, miks me surnute vastu oleme alati õiglasemad ja suuremeelsemad? Põhjus on väga lihtne. Nende vastu ei ole meil enam mingeid kohustusi. Nad jätavad meile vabaduse, me ei pruugi rutata, oma austusavaldused võime sobitada kokteiliõhtu ja kenakse armukese vahepeale, teiste sõnadega, aega, mis muidu niikuinii tühja jookseks. 1
(Albert Camus, „Langus“)
Kui Morse järgmisel hommikul ärkas, tajus ta halli koidikut endast vasakul väikese palati akna taga ja kella, mis näitas 4.50, endast paremal ukseava kohal, millest ta nägi kena saledat põetajat, kes istus kirjutuslaua ääres valgussõõris ja kirjutas midagi suurde raamatusse.