Umbes kolm nädalat enne Jardena pulmi loobus Šmuel lõplikult kirjutamast edasi oma magistritööd teemal „Jeesus juutide silme läbi“, mille kallale ta oli alguses tohutu õhinaga asunud, olles täielikult haaratud julgest mõttevälgatusest, mis talle teemat valides pähe oli turgatanud. Kuid üksikasjadesse ning allikatesse süüvides mõistis ta ruttu, et tema geniaalne idee ei olnud sugugi uudne, vaid oli leidnud kajastamist juba enne tema sündimist, kolmekümnendate aastate alguses ühes joonealuses märkuses lühikeses artiklis, mille autoriks oli tema lugupeetud õpetaja, professor Gustav Jom-Tov Eisenschloss.
Samal ajal tabas kriis ka Sotsialistliku Uuenduse rühmitust. Rühm käis koos regulaarselt igal kolmapäeval kell kaheksa õhtul madalate lagedega, täissuitsetatud kohvikus, mis asus Jagia Kapajimi linnajao ühes kõrvaltänavas. Töölised, torulukksepad, elektrikud, maalrid ja trükkalid käisid siin aeg-ajalt triktrakki mängimas, mistõttu oli see rühmituse liikmete silmis vähemal või rohkemal määral proletaarne paik. Tõsi küll, krohvijad ja raadioparandajad ei istunud rühmituse liikmetega ühes lauas, vaid paar lauda eemal, kuid mõnikord võis siiski juhtuda, et nad esitasid neile mõne küsimuse või tegid mõne märkuse, ning samamoodi võis juhtuda, et keegi rühmituse liikmetest tõusis ja suundus kartmatult triktrakimängijate laua juurde, et mõnelt töölisklassi esindajalt suitsule tuld paluda.
Pärast pikki vaidlusi nõustusid peaaegu kõik rühma liikmed Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongressi otsustega Stalini hirmuvalitsuse küsimuses, kuid nende hulgas oli ka selliseid, kes nõudsid kaaslastelt vankumatult, et nad mitte üksnes ei jääks truuks Stalini vaadetele, vaid kiidaksid heaks ka proletariaadi diktatuuri põhimõtted sellisel kujul, nagu need sõnastas Lenin. Kaks rühmituse liiget läksid koguni nii kaugele, et kasutasid noore Marxi ideid vana Marxi kaljukindlate veendumuste kõigutamiseks. Kui Šmuel Aš puhkenud tormi vaigistada üritas, teatasid kuuest liikmest neli, et nad lahkuvad rühmitusest ja loovad enda oma. Nelja lahkulööja hulka kuulusid ka rühmituse ainukesed kaks naissoost liiget, ilma kelleta ei olnud asjal enam jumet.
Samal kuul kaotas Šmueli isa aastaid kestnud kohtuvaidluse oma kauaaegse partneri vastu, kellega neil oli olnud Haifas ühine väike ettevõte (OÜ Tuvi, joonestamine, kaardistamine ja aerofotograafia). Šmueli vanemad olid sunnitud lõpetama noormehe toetamise rahaga, mille varal ta õpingute algusest saadik oli elanud. Seega läks ta alla hoovi, otsis ja leidis prügikonteinerite tagant kolm-neli kasutatud pappkasti ning viis need üles oma üürituppa Tel Arza linnajaos, toppides neisse iga päev suvalises järjekorras veel mõned raamatud, riided ja asjad. Kuid tal ei olnud aimugi, kuhu tal sealt minna oli.
Mõnel õhtul tuias ta vihmamärgadel tänavatel nagu uimane karu, kes on talveunest enneaegselt üles äratatud. Ta kõndis raskel ja kiirel sammul kesklinna tänavail, mis olid tuule ja külma tõttu peaaegu inimtühjad. Nii mõnelgi korral jõudis ta pimeduse saabudes Nahalat Šiva linnaossa, kus ta seisis liikumatult vihma käes ja vaatas ainiti raudväravat, mille taga oli maja, kus Jardena enam ei elanud. Mõnikord kandsid jalad ta kaugetesse talvehõngulistesse linnajagudesse, mida ta ei tundnud – Nahla’oti, Beit Israeli, Ahvasse või Musrarasse – ja kus ta kahlas läbi porilompide ja vältis kokkupõrkeid prügikastidega, mille tuul oli ümber ajanud. Paaril-kolmel korral kallutas ta pea ette, nagu tahtnuks ta rammida betoonmüüri, mis lahutas Iisraeli Jeruusalemma Jordaania Jeruusalemmast.
Ta peatus hajameelselt ja piidles vildakaid silte, mis teda roostetanud okastraadikeeriste keskelt hoiatasid: Seis! Piiritsoon! Ettevaatust, miinid! Ohutsoon – eikellegimaa! Ja: Tähelepanu – te asute vastase snaiprite vaateväljas! Šmuel kõhkles siltide vahel, nagu oleks tema ette asetatud menüü, kust ta peab valima.
Nii hulkus ta peaaegu igal õhtul linnas ringi, vihmast läbimärg, metsik habe veest tilkumas ning ise külmast ja meeleheitest värisedes, kuni ta lõpuks kurnatuna tagasi koju läks, voodisse ronis ja end seal kuni järgmise õhtuni kerra tõmbas: ta väsis kergesti, võib-olla oma laienenud südame pärast. Päeva hämardudes tõusis ta taas raskena üles ning pani selga riided ja mantli, mis olid eelmisel õhtul sadanud vihmast veel niisked, ja taas kord viisid jalad ta kuhugi linnaserva, Talpioti või Arnonasse välja. Alles kibuts1 Ramat Raheli väravasse jõudes, kus kahtlustav valvur talle taskulambist valgusjoa näkku suunas, pööras ta otsa ringi ning suundus tõtakal närvilisel sammul tagasi. Söönud kiirustades kaks viilu leiba ja veidi jogurtit, võttis ta märjad riided seljast, puges uuesti teki alla ja püüdis tund aega järjest tulutult sooja saada. Lõpuks ta uinus ja magas kuni järgmise õhtuni välja.
Ükskord nägi ta unes, kuidas ta kohtus Staliniga. Kohtumine leidis aset Sotsialistliku Uuenduse rühmituse kooskäimispaigaks olnud suitsuse kohviku tagumises, madala laega ruumis. Stalin tegi professor Gustav Jom-Tov Eisenschlossile ülesandeks Šmueli isa kõigist tema raskustest ja rahalistest kaotustest välja aidata, samal ajal kui Šmuel näitas Stalinile eemalt, Siioni mäel asuva Dormitio nunnakloostri katuselt Nutumüüri juppi, mis jäi teispoole piiri, Jordaania Jeruusalemma alale. Tal ei õnnestunud kuidagi vuntside varjus muigavale Stalinile selgitada, miks juudid Jeesuse ära olid tõuganud ja teda endiselt kangekaelselt salgavad. Stalin nimetas Šmueli Juudaseks. Unenäo lõpus vilksatas sellest hetkeks läbi ka Nešer Šarševski kõhetu kuju, kes ulatas Stalinile plekk-karbi, milles oli niutsuv koerakutsikas. Selle niutsumise peale ärkas Šmuel ähmase tundega, et tema segased selgitused olid asja ainult hullemaks teinud ja tekitanud Stalinis lisaks põlgusele ka kahtlust.
Vihm ja tuul peksid vastu toaakent. Koidikul, tormi tugevnedes, hakkas rõduvarbade külge kinnitatud plekist pesukauss õõnsa kõminaga vastu rinnatist kolksuma. Kusagil tema majast ja võib-olla ka teineteisest eemal jätkasid kaks koera öö läbi haukumist, mis muutus aeg-ajalt ulgumiseks.
Nõnda tuli Šmuelile pähe Jeruusalemmast lahkuda ja otsida endale kusagil kaugemal mingi lihtne töö, võib-olla öövahina Ramoni mägedes, mille kohta ta oli kuulnud, et sinna ehitatakse parajasti uut kõrbelinna. Kuid vahepeal sai ta kutse Jardena pulma: tundus, et Jardenal ja Nešer Šarševskil, tema kuulekal hüdroloogil, vihmavee kogumise eksperdil oli abiellumisega tuli takus. Nad ei suutnud sellega isegi mitte talve lõpuni oodata. Šmuel otsustas neid ja kogu nende ühist sõpruskonda üllatada ning kutse vastu võtta: ta ilmub vastu ootusi lihtsalt kohale, rõõmsameelse ja valjuhäälsena, naeratab kõigile ja patsutab neile õlale; temast saab ootamatu külaline laulatustseremoonial, mis on mõeldud üksnes pereliikmetele ja lähedasele sõpraderingile, ja pärast seda sukelduks ta peomelusse, jagaks pruutpaari rõõmu ja kannaks ette oma kuulsa etteaste, milles ta aimab järele professor Eisenschlossi kõnemaneeri ja kehakeelt.
Kuid Jardena pulmapäeva hommikul tabas Šmuel Aši äge astmahoog ning ta vedas end polikliinikusse, kus teda üritati tulutult inhalaatori ja erinevate allergiaravimitega aidata. Seisundi halvenedes toimetati ta Bikur Holimi haiglasse.
Jardena laulatuse ja pulmapeo ajal viibis Šmuel erakorralise meditsiini osakonnas. Noorpaari pulmaöö ajal pidi ta aga hingama läbi hapnikumaski. Järgmisel päeval otsustas ta viivitamatult Jeruusalemmast lahkuda.
3
Detsembri alguses, päeval, mil Jeruusalemmas hakkas sadama vähest vihmasegust lund, teatas Šmuel Aš professor Gustav Jom-Tov Eisenschlossile ja oma ülejäänud õppejõududele (ajaloo ja religiooniuuringute instituutides), et ta kavatseb õpingud katkestada. Väljas vadis2 triivisid udutombud, mis meenutasid Šmuelile määrdunud puuvillatupse.
Professor Eisenschloss oli väike sitke mees, kelle prilliklaasid olid paksud kui pudelipõhjad ning kelle nurgelised ja teravad liigutused meenutasid kellakägu, kes äkitselt seinakellast välja hüppab. Ta oli Šmuel Aši kavatsustest kuuldes rabatud.
„Aga kuidas nii! Mismoodi! Mis meil korraga hakkas! Jeesus juutide silme läbi! Ilmselgelt avaneb siin meie ees viljakas tööpõld, millesarnast teist ei ole! Gemaras! Toseftas! Midrašides! Rahvapärimuses! Keskajal! Me seisame siin kindlasti mingi olulise avastuse lävel! Niisiis? Mis? Võib-olla me siiski jätkame samm-sammult oma uurimistööd? Kahtlemata loobume me üsna pea sellest negatiivsest mõttest püss keset lahingut põõsasse visata!“
Seda