Juudas. Amos Oz. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Amos Oz
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789949668182
Скачать книгу
on>

      Amos Oz

       Juudas

      Originaal tiitel:

      הבשורה על פי יהודה איש קריות

      Raamatu avaldamist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Tõlge heebrea keelest © Anu Põldsam, 2019

      Toimetanud Ingrid Eylandt-Kuure

      Konsultandid Ave Põlenik-Schweiger ja Kalle Kasemaa

      Kujundanud ja küljendanud Mari-Liis Bassovskaja

      JUDAS

      Copyright © 2014, Amos Oz

      All rights reserved

      © 2019, eestikeelne väljaanne: Kirjastus Gallus

      ISBN 978-9949-668-17-5

      e-ISBN 9789949668182

      Deborah Owenile

      Vaata, põlluserval jookseb reetur. Mitte elav, vaid surnu on see, kes tema pihta heidab esimese kivi. Nathan Altermani luuletusest „Reetur“ raamatust „Vaeste rõõm“

      1

      See lugu siin on 1959. aasta lõpu ja 1960. aasta alguse talvepäevist. See on lugu eksimisest ja ihast, ühepoolsest armastusest ja usuküsimusest, mis jääb vastuseta. Mõnegi maja seintel on ikka veel näha märke sõjast, mis linna kümne aasta eest pooleks jagas. Taamalt kostab akordionimängu, teisal on õhtu saabudes suletud aknaluukide tagant kuulda nukraid suupillihelisid.

      Paljude Jeruusalemma elutubade seintel ripub Van Goghi keerduv tähistaevas või tema värelevad küpressid, väiksemate tubade põrandatele on endiselt laotatud õlgmatid, orientaalse kangaga kaetud poroloonmadratsil lebab padjakuhila kõrval avatuna „Ziklagi päevad“ või „Doktor Živago“. Petrooleumiahju sinine leek põleb õhtu otsa. Toanurgas on mürsukesta sisse asetatud kunstipärane kimp kuivanud ohakaid.

      Detsembri alguses jättis Šmuel Aš ülikooliõpingud pooleli ning kavatses Jeruusalemmast lahkuda, kuna tema suhe oli luhta läinud ja uurimistöö ummikseisu jõudnud, kuid esmajoones seetõttu, et tema isa aineline olukord oli halvenenud ja ta oli sunnitud tööd otsima.

      Šmuel oli tüüakas habetunud noor mees, kakskümmend viis aastat vana, uje, tundlik, sotsialist ja astmaatik, kergesti vaimustuv ning sama kergesti pettuv. Tal olid laiad õlad, lühike jäme kael ja samasugused sõrmed: jämedad ja lühikesed, nagu olnuks neil kõigil üks lüli puudu. Šmuel Aši näo- ja kaelapooridest turritasid välja metsikud, raudvilla meenutavad krussis habemekarvad. See karvkate läks ülevalpool üle lokiliseks sakris juuksepahmakaks ja segunes allpool keerdus rinnakarvadega. Eemalt vaadates näis ta, olgu suvel või talvel, erutatu ja higist nõretavana. Kuid tema lähedal olles ilmnes meeldiva üllatusena, et Šmueli nahk eritas mingil põhjusel higilõhna asemel hoopis beebipuudri õrna aroomi. Ta võis hetkega innustuda uutest ideedest eeldusel, et need esitati teravmeelselt ja neis peitus teatav paradoks. Kuid sama kiiresti võis ta ka väsida, seda ehk oma laienenud südame süül ja astma põhjustatud hädade tõttu.

      Tema silmad olid märja koha peal ning see tõsiasi valmistas talle piinlikust ja tegi koguni häbi: piisas sellest, et mõni emata jäänud kassipoeg keset talveööd aiaservas näugus, südantlõhestaval pilgul Šmueli poole vaatas ja end ta jalge vastu hõõrus, kui juba olid tema silmad veekalkvel. Või kui mõne Edisoni kinos jooksva üksindusest ja meeleheitest kõneleva keskpärase filmi lõpus osutus pahalane korraga siiski kuldse südamega inimeseks, tõusis Šmuelil kohemaid nutt kurku. Või kui ta nägi Ša’are Tsedek’i haiglast väljumas talle tundmatut kõhna naist lapsega, kes teineteist kallistasid ja pisaraid valasid, hakkas ka tema neid vaadates nutma.

      Toona oli tavaks, et nutmist peeti pigem naiste asjaks. Pisaraid valav mees tekitas võõristust või koguni kerget vastikust umbes nagu naine, kelle lõua otsas ilutseb habe. Šmuel häbenes oma nõrkust väga ning üritas seda kõigest väest kontrollida, kuigi asjatult. Südamepõhjas nõustus ta pilkamisega, mida tema tundlikkus põhjustas, ning leppis koguni mõttega, et tema mehelikkus on kuidagi puudulik, olles seetõttu üsna kindel, et tema elu möödub tühjalt ja ilma et ta kunagi midagi suurt korda saadaks.

      Aga mida sa teed, küsis ta endalt mõnikord teatava enesepõlgusega, mida sa peale haletsemise tegelikult teed? Kas sa poleks võinud näiteks võtta seda kassi kuuehõlma varju ning viia ta endaga tuppa? Kes sind takistas? Ja nuttev naine lapsega – sa oleksid võinud lihtsalt neile ligi astuda ja küsida, kas neil on ehk abi vaja. Sa oleksid võinud anda lapsele mõne raamatu ja küpsiseid ning ta rõdule istuma panna ning ise samal ajal naisega külg külje kõrval oma toas voodiserval istuda ja sosinal arutada, mis temaga juhtunud on ja mida sa saaksid tema heaks teha.

      Mõni päev enne seda, kui Jardena ta maha jättis, oli naine talle öelnud: „Sa oled nagu elevil kutsikas, kes lärmakalt ringiratast tormab ja ennast sügab – isegi toolil istudes ajad sa kogu aeg oma saba taga – või siis, vastupidi, lamad päevad otsa voodis nagu umbne vatitekk.“

      Sellega vihjas Jardena ühelt poolt Šmueli alalisele väsimusele ja teisalt mingile rahutule joonele tema kõnnakus, mis jättis mulje, et ta hakkab kohe jooksma: trepist üles sööstes võttis ta alati kaks astet korraga. Ta ületas tiheda liiklusega tänavaid diagonaalis, kiirustades ja millestki hoolimata, kordagi paremale või vasakule vaatamata, just nagu lahingusse tormates, lokkis juustega ja habetunud pea nagu lahingujoovastuses välja sirutatud, keha selle järel. Pidevalt jäi mulje, nagu ajaksid tema jalad kogu jõust taga keha, mis omakorda püüdis järele jõuda peale, nagu kartnuks nad, et Šmuel kaob tänavanurga taha ära ja jätab nad maha. Ta jooksis päev läbi hinge tõmbamata palavikuliselt ringi – mitte sellepärast, et ta oleks peljanud mõnda loengusse või mõnele miitingule hilineda, vaid kuna ta üritas kogu aeg, nii hommikul kui õhtul, saada võimalikult ruttu ühele poole kõigega, mis tal päevakorras seisis. Et naasta lõpuks ometi oma toa vaikusesse. Talle tundus, et iga päev tema elus oli nagu ringiratast kulgev takistusjooks, mis algas hetkel, kui ta hommikul unest välja kisti, ja lõppes siis, kui ta taas oma sooja talveteki alla võis pugeda.

      Ta pidas hea meelega loenguid kõigile, kes olid vähegi valmis kuulama, ja eriti oma kaaslastele Sotsialistliku Uuenduse rühmitusest: ta armastas selgitada, põhjendada, vastu väita, ümber lükata ja uusi mõtteid välja käia. Ta rääkis pikalt, mõnuga, teravmeelselt ja tarmukalt. Aga kui talle vastati ehk kui saabus tema kord teiste mõtteid kuulata, muutus Šmuel korraga läbematuks, tema tähelepanu hajus ja teda valdas koguni selline väsimus, et ta silmad ei püsinud enam lahti ning pea vajus sakris rinnale rippu.

      Ta nautis ka seda, kui sai pidada Jardenale lennukaid kõnesid, kummutada varasemaid väiteid ja õõnestada valitsevaid seisukohti, teha oletuste põhjal järeldusi ja järelduste põhjal oletusi. Aga kui Jardena talle midagi rääkis, vajusid tema silmalaud juba paari minuti pärast kinni. Jardena heitis talle ette, et ta ei olnud tema jutust sõnagi kuulnud, tema aga eitas seda, mispeale palus naine tal korrata, mida ta hetk tagasi oli öelnud, mille peale Šmuel muutis omakorda teemat ja viis jutu Ben Gurioni tehtud vigadele. Ta oli vastutulelik, lahke, äärmiselt heatahtlik ja pehme nagu villane kinnas ning valmis kasvõi nahast välja pugema, et kuidagi kasulik olla, kuid samal ajal oli ta ka korratu ja kärsitu: ta unustas alati, kuhu ta oma teise soki oli pannud või mida korteriomanik oli temast tahtnud või kellele ta oma loengukonspektid oli laenanud. Samas ei ajanud ta kunagi midagi segamini siis, kui ta tõusis püsti selleks, et tsiteerida piinliku täpsusega, mida ütles Kropotkin Netšajevi kohta pärast nende esimest kohtumist ja mida kaks aastat hiljem. Või kes Jeesuse jüngritest rääkis vähem kui teised.

      Kuigi Jardenale meeldis tema hüplik meel, tema abitus ja see miski temas, mis meenutas talle sõbralikku, tormakat ja vaoshoidmatut suurt koera, kes pidevalt tähelepanu nõuab ja oma ilase koonu sulle sülle topib, otsustas ta Šmueli maha jätta ja võtta vastu abieluettepaneku, mille oli talle teinud tema endine elukaaslane, töökas ja sõnaaher hüdroloog nimega Nešer Šarševski, vihmavee kogumise ekspert, kes oskas peaaegu