Kohe seejärel paiskus igast suunast tuppa muusika. Siis see vaikis ja me kuulsime Lenny häält: „See on su südaöödisko, Lenny Shepherd, värskete tipphittide ülevaade. Nädala rongi kümnendas vagunis ei sõida ette keegi muu kui too väikene linalakk, kelle häält on viimasel ajal nii palju kuulda … Meie üks ja ainuke Päevalill!“
Ma sündisin Kansases, kasvasin Kansases,
kord Kansases kosin sind endale ma …
„Kui äge!“ ütles Doreen. „Äge kutt, kas pole?“
„Siia tasus tulla,“ sõnasin mina.
„Kuule, Elly, tee mulle meelehead.“ Ta näis pidavatki mind juba Ellyks ja ei kellekski muuks.
„Miks mitte,“ vastasin ma.
„Ära lase jalga, nõus? Kui tal tekib veidraid soove, pole mul mingit sõnaõigust. Nägid ta muskleid?“ Doreen itsitas.
Lenny ilmus tagatoast välja. „Mul on seal kahekümne tonni jagu salvestusaparatuuri.“ Ta lõnkus baarileti juurde, tõstis sellele kolm klaasi, jääkuubikutega hõbeämbri ja suure käsimikseri ning hakkas mitmest pudelist kallates kokteili segama.
… Mu linalakk tüdruk mind oodata lubas –
kauneim Päevalill päevalillede maalt.
„Mõnus, eks?“ Kolm klaasi kandikul, tuli Lenny meie poole. Klaasidel pärlendasid higipiiskadena suured veetilgad ning jäätükkide kõlinal ulatati kandik meie poole. Sedaaegu kõlas laulu lõpufraas ja me kuulsime Lenny häält, mis teadustas järgmist lugu.
„Ülim kaif on kuulata oma häält. Kuule,“ Lenny pilk peatus minul, „Frankie vajus ära, sulle oleks ka kedagi vaja, ma helistan mõne siia.“
„Tühja kah,“ ütlesin ma. „Minu pärast pole küll tarvis seda teha.“ Ma ei tahtnud tulla välja otsese sooviga, et kutsutaks keegi, kes oleks Frankiest mitu numbrit suurem.
Lenny tundis ilmselt kergendust. „Okei, kuidas arvad. Doreeni sõbrannale ei taha ma liiga teha.“ Ta saatis Doreenile oma laia valge naeratuse. „Eks ole, kuklike?“
Siis ulatas ta Doreenile käe, ja hoides klaase ikka veel näpu vahel, hakkasid mõlemad sõnagi lausumata tõmblema.
Ma istusin, jalg üle põlve, kuhugi voodile ja püüdsin näida ükskõikselt häirimatu nagu üks ärimees, keda ma olin kord näinud alžeerlanna kõhutantsu jälgimas, aga niipea kui ma selja vastu seina toetasin, hakkas voodi toa poole sõitma, nii et ma istusin hoopis põrandat katvale karunahale ja toetusin vastu voodiäärt.
Kokteil oli vesine ja tekitas masendust. Iga lonksuga oli see järjest rohkem solgivee maiku. Klaasi keskkohta ümbritsesid kollased täpid ja roosa lassonööri kujutis. Ma jõin umbes tolli jao allapoole lassot ja pidasin vahet, ent kui ma uuesti klaasi järele läksin, ulatus joogi tase taas lassoni.
„Selles on siiski midagi halvavat, kui sa jälgid kaht inimest, kes teineteisest järjest rohkem vaimustusse satuvad, eriti kui oled ruumis ainus üleliigne isik.“
Kusagilt mu pea kohalt kõmatas Lenny tehishääl: „Miks, oh miks jäi minust maha Wyoming?“
Nood kaks ei lakanud väänlemast isegi lugude vahel. Ma tundsin, et kahanen punaste ja valgete vaipade ning männilaudade taustal väikeseks mustaks täpiks. Olin kui auk maas.
Selles on siiski midagi halvavat, kui sa jälgid kaht inimest, kes teineteisest järjest rohkem vaimustusse satuvad, eriti kui oled ruumis ainus üleliigne isik.
Siis vaataksid sa Pariisi otsekui läbi linnast tagurpidi eemalduva ekspressbussi akna, nii et kõik muutub iga hetkega üha väiksemaks ja väiksemaks ning sinul on tunne, et aina väiksemaks ja üksildasemaks muutud hoopis sina, kihutades miljonimiilise tunnikiirusega minema tuledes särava rõõmsa sagina keskelt.
Lenny ja Doreen põrkasid üha sagedamini kokku, suudlesid, tantsisklesid järjekordse pika kokteilisõõmu järele ning jõudsid peagi taas teineteise embusse. Ma mõtlesin, et võiksin ju heita sinnasamasse karunahale ja magada, kuni Doreen arvab heaks hotelli tagasi minna.
Äkki röögatas Lenny verdtarretavalt. Ma tõusin istukile. Doreen oli löönud hambad ta vasakusse kõrvalesta.
„Lase lahti, lits!“
Lenny kummardus ja Doreen lendas sedamaid tema õlale, käest lahti pääsenud klaas tegi õhus võimsa kaare ja kolksatas haleda tilinaga vastu männipuust seina. Lenny möirgas ikka veel ja keerles kannal ringi, nii et ma ei näinud, mis nägu on Doreen.
Panin päris rahulikult tähele, nagu pannakse vahel tähele teise inimese silmade värvi, et sellal kui Doreen kõhuli Lenny õlal rippudes kiljus ja jalgu siputas, pääsesid ta rinnad kleidipihikust välja ja õõtsusid selle peal nagu kaks küpset melonit.
Siis hakkasid nad naerma ja Lenny hoog vaibus, ning parajasti kui ta püüdis läbi seeliku Doreeni kintsu hammustada, avasin ma ukse ja väljusin, enne kui midagi rohkemat sündida sai, haarasin kahe käega käsipuust kinni ja maandusin kogu tee pooleldi liugu lastes all välisukse juures.
Ma polnud taibanud, et Lenny korteris on õhukonditsioneer, enne kui välja tänavale tuikusin. Troopiline läppunud kuumus, mida kõnniteesillutis oli päev otsa endasse kogunud, lõi mulle näkku nagu viimne solvang. Mul polnud aimugi, kus ma võin asuda.
Korraks kaalusin mõtet, kas mitte võtta takso ja sõita siiski tantsupeole, kuid heitsin selle kõrvale, sest tants võis selleks ajaks juba läbi olla ja mul polnud tahtmist sattuda konfetiprahti, sigaretiotsi ja kortsutatud salvrätikuid täis mahajäetud ballisarasse.
Ma kõndisin ettevaatlikult lähima tänavanurgani, näpuots vastu vasakule jäävat majaseina, püüdes käia enam-vähem sirgelt. Vaatasin tänavasilti. Siis võtsin kotist New Yorgi plaani.
Olin täpselt nelikümmend kolm korda viis maja oma hotellist eemal.
Jala käimine ei ole mulle kunagi olnud vastumeelt. Ma hakkasin lihtsalt õiges suunas astuma, lugedes mõttes selja taha jäävaid maju, ning hotelli vestibüüli sisenedes tundsin end juba täiesti kainena, üksnes jalad olid pisut rakkus, mis oli aga mu enda süü, sest olin välja tulnud paljasääri.
Vestibüülis polnud kedagi peale valgustatud leti taga võtmenagide ja vaikivate telefonide keskel tukkuva ööportjee.
Ma lipsasin iseteeninduslifti ja vajutasin oma korruse nupule. Uksed vajusid kinni nagu hääletu akordionilõõts. Äkki hakkas mu kõrvadel imelik ja ma märkasin pikka, laialivalgunud ripsmetušiga pilusilma endale idiootlikult otsa jõllitamas. Muidugi olin see kõigest mina ise, ent ma olin ehmunud, kui kortsus ja kulunud ma välja näen.
Ka korrusel ei olnud ühtegi hingelist. Keerasin oma ukse lahti ja läksin tuppa. See oli suitsu täis. Algul tabasin end mõttelt, et see on nagu mu käitumise materialiseerunud hinnang, kuid siis meenus mulle Doreeni sigaretisuits ja ma vajutasin akna õhupilu avavale nupule. Muidu olid siin aknad niimoodi kinni, et päriselt neid avada ei saanudki, ja see ajas mind millegipärast marru.
Seistes, põsk vastu raami, vasakul pool akent, nägin ma hästi all laiuvat linna, mille üle kõrguv ÜRO hoone kummitas ööpimeduses nagu veider marsielanike kärjemeetükk. Ma nägin sõiduteid mööda liikvaid punaseid ja kollakaid valgustäppe ning tundmatute nimedega tuledesäras sildu.
Vaikus masendas mind. See ei olnud hariliku vaikuse moodi vaikus, vaid miski, mis lähtus minust endast.
Ma teadsin väga hästi, et autod teevad müra ning inimesed nende sees ja valgustatud akende taga samuti, ka jõgi tegi müra, kuid ma ei kuulnud mitte midagi. Linn rippus mu akna taga nagu lame plakatpilt, see sädeles ja vilkus ning võis mulle ilmselt palju anda, kuid oli minu jaoks ometi sama hästi kui olematu.
Portselanvalge