Sina kutsusid mu parimaid sõpru lesbideks ja hooradeks ja nüüd kritiseerid minu keelekasutust?
Ma mõtlen vaid sinu turvalisusele. Sa ütlesid, et soovid minuga ühel päeval abielluda, ja ma tahaksin, et sa oleksid veel elus, kui see juhtub!
Pista see omale sinna kohta, sest mulle meeldib seal elada ja sina ei saa mulle ette kirjutada, mida ma tegema pean! Ja ma ei abiellu mehega, kes mu parimatest sõpradest nii räägib!
Ja nii edasi. Ja veel. Paige’ile meenus ähmaselt, et oli Wesile halvasti öelnud, nimetanud teda türaks või persevestiks. Wes nimetas teda libuks, pirtsakaks libuks. Igal juhul olid nad mõlemad oma panuse andnud, selles oli Paige kindel.
Wes oli teda näkku löönud, avatud peopesaga. Seejärel oli ta kohe murdunud, nutnud nagu lapsuke, öelnud, et ei taipa, mis temaga juhtus, aga ehk seepärast, et ta polnud iial nii armunud olnud. See oli vale, Wes teadis, et vale oli nii üle reageerida, ta oli hull, tal oli häbi. Aga… ta tahtis Paige’i igal õhtul oma käte vahel hoida, kogu ülejäänud elu tema eest hoolitseda, teda mitte iial kaotada. Ta palus vabandust selle eest, mis ta Paige’i korterikaaslaste kohta oli öelnud – ehk oli ta armukade selle pärast, kui ustav Paige neile oli. Tema jaoks oli Paige täiuslik; ta ei väärtustanud oma elus kedagi teist nii nagu teda. Ta armastas Paige’i nii palju, et see viis talt mõistuse, ütles ta. Paige oli esimene inimene, kelle vastu ta midagi sellist oli tundnud. Temata oli Wes tühi koht!
Paige uskus teda. Ent ta ei kasutanud enam iial Wesi juuresolekul vandesõnu.
Ta polnud sellest Patile ja Jeanniele rääkinud, sest kuigi ta oli juhtunu osas rumal, ei tahtnud ta nende edasise hukkamõistuga riskida. Tal kulus vaid paar päeva, et sellest laksust üle saada. See polnudki suurem asi löök. Tal ei võtnud aega ühte kuudki, et juhtunu peaaegu unustada ja Wesi uuesti usaldama hakata; ta pidas meest nägusaks, põnevaks, seksikaks. Wes oli äkiline ja enesekindel. Tark. Passiivsed mehed ei saavutanud sellist edu. Passiivsed mehed ei köitnud Paige’i.
Siis oli Wes öelnud: „Paige, ma ei taha oodata. Ma soovin, et me abielluksime kohe, kui sa valmis oled. Ilusad pulmad – põrgusse nende maksumus, ma saan lubada kõike, mida sa tahad. Palu Pat ja Jeannie pruutneitsiteks. Ja sa võid lahkumisavalduse anda – sa ei pea enam tööl käima.“
Paige’i jalad valutasid; tal hakkasid konnasilmad tekkima. Polnud lihtne kuus päeva nädalas soenguid teha, kuigi see oli talle meeldinud. Ta oli sageli mõelnud, et see meeldiks talle palju rohkem, kui ta saaks seda teha umbes kuus tundi päevas, neli päeva nädalas, kuid see oli paistnud võimatu unistusena. Ta tuli niigi vaevalt ots otsaga kokku ja ta ema oli isa surmast saati kahel kohal tööl käinud. Paige nägi emas ka enda tulevikku: üksi, nõrk ja end surnuks töötanud. Ta kujutles oma morne korterikaaslasi, kes ta pulmas kaunist satiini kannavad, naeratades, kadedana tema hea õnne ja mõnusa elu peale. Ja ta oli jah öelnud.
Wes lõi teda uuesti mesinädalatel.
Järgneva kuue aasta jooksul oli Paige kõike proovinud – nõustamist, politseid, põgenemist. Wes sai vahi alt kohe välja, kui nad üldse vaevusid teda kaasa viima; ta leidis Paige’i üles ja asi läks ainult hullemaks. Isegi rasedus ja Christopheri sünd polnud peksmisele lõppu teinud. Paige oli juhuslikult avastanud, et selle taga võib olla midagi enamat – teatud keemiline aine, mis andis talle sellise energia nii pikki tunde töötada ja kurnatuseni Paige’il silma peal hoida, eufooriasööstud, vägivaldne meeleolu – mingi valge pulber väikeses ampullis. Kokaiin? Ja ta võttis midagi, mida andis talle isiklik treener, kuigi Wes vandus, et need polnud steroidid. Paljud börsimaaklerid kasutasid amfetamiini, et sammu pidada nõudmistega, mida nende töö esitas. Kokaiinikasutajad kaldusid olema piitspeenikesed, ent Wes oli oma keha, oma lihaste üle uhke ja tegi selle nimel kõvasti trenni. Paige taipas, et kokaiini ja steroidi kasutamine muutis ta plahvatusohtlikuks. Paige’il polnud aimugi, kui palju, kui kaua. Aga ta teadis, et Wes oli hull.
See oli tema viimane võimalus. Ta oli varjupaiga kaudu kohtunud naisega, kes lubas teda põgenemisel aidata, muuta ta identiteeti ja aidata pageda. Oli olemas põrandaalune organisatsioon lootusetus olukorras olevatele peksmise all kannatavatele naistele ja lastele. Kui neil õnnestuks Christopheriga esimese kontaktini jõuda, saadetaks neid ühest kohast järgmisse, korjates endale tee pealt kaasa uued identiteedid, nimed, minevikud ja elud. Positiivse poole pealt – see töötas. See oli peaaegu lollikindel, kui naine juhiseid järgib ja lapsed piisavalt väikesed on. Negatiivse poole pealt – see oli ebaseaduslik, ja kogu eluks. Selliseks eluks, kaetuna sinikatega, kartes iga päev, et ta tapetakse – või eluks kellegi teisena, keda ei peksta?
Ta hakkas majapidamisrahast kõrvale panema ja pakkis koti, mille peitis ühes varjupaigast saadud kontaktiga. Tal oli õnnestunud pea viissada dollarit kõrvale panna ja ta kavatses kindlalt enne järgmist vahejuhtumit Christopheriga minema pääseda. Ta teadis, viimast löömist arvestades, et oli peaaegu liiga hiljaks jäänud.
Ja siin ta oli, vaatas V-kujulist lage. Ta oli veendunud, et ei jää magama; ta oli viimase kuue aasta jooksul väga vähe maganud. Ta ei pidanud autojuhtimise pärast muretsema – sellise adrenaliinihulga juures saaks ta sellega hakkama.
Ent siis ärkas ta päikesetõusu ja väljast kostvate kirvelöökide peale. Keegi lõhkus puid. Ta tõusis ettevaatlikult istuli ja tundis kohvilõhna. Ta oli siiski maganud. Christopher samuti.
Kummut oli ikka veel ukse vastu lükatud.
TEINE PEATÜKK
Jutlustaja ei maganud peaaegu üldse. Ta veetis pool ööd arvutis. See väike masin oli justkui tema jaoks leiutatud, sest talle meeldis sealt infot otsida. Ta oli püüdnud Jacki veenda, et too inventuuri ja arved arvutiga teeks, kuid Jackil oli arvelaud, mis oli talle justkui käepikendus, seega ei tahtnud ta Jutlustaja tehnoloogiast midagi teada. Internet oli siin kaabliühenduse puudumise tõttu aeglane, aga Jutlustaja oli kannatlik. Ja asjad said aetud.
Ülejäänud öö püüdis ta sõba silmale saada, ent uni oli täielikult kadunud, ta tuli mitu korda voodist välja ja vaatas tagumisest aknast, kas väike Honda oli veel alles. Kell viis, kui väljas veel kottpime oli, tuli ta lõplikult üles. Ta läks kööki, pani kohvimasina käima, tegi tule üles. Ülakorruselt ei kostnud ainsatki heli.
Vihm oli järele jäänud, ent ilm oli pilvine ja jahe. Ta oleks tahtnud minna puid lõhkuma, närvide rahustuseks, aga Jackile meeldis seda ise teha, nii et ta loobus sellest mõttest. Pool seitse tuli Jack baari, lai naeratus näol. Ta oli pärast abiellumist Neitsijõe kõige õnnelikum mees. Ta justkui ei suutnud naeratamist lõpetada.
Jutlustaja seisis kohvikruusiga leti taga ja tõstis parimat sõpra nähes tervituseks lõua. „Hei,“ ütles Jack. „Hea vihm.“
„Jack,“ ütles Jutlustaja. „Kuule. Ma tegin midagi…“
Jack sikutas jaki seljast ja riputas ukse külge nagisse. „Pissisid jälle supi sisse, Jutlustaja?“
„Mul on ülakorrusel naine…“
Jacki näo vallutas puhas šokk. Jutlustaja juures ei käinud naisi. Ta ei varitsenud, ei flirtinud, ei teinud midagi sellist. Jack ei teadnud muidugi, kuidas ta nii elas, aga selline ta oli. Kui semud, merejalaväelased, kellega nad koos teeninud olid, olid kõik väljas otsimas naisi, kellega öö veeta, jäi Jutlustaja maha. Nad kutsusid teda naljatamisi Suureks Eunuhhiks. „Või nii?“ küsis ta.
Jutlustaja võttis kruusi ja valas selle Jacki jaoks täis. „Ta tuli eile õhtul, tormiga,“ ütles ta. „Tal on laps kaasas – pisike,“ ütles ta oma suurte kätega mõõtu näidates. „Laps on vist haigeks jäämas. Tal on naise sõnul palavik. Ma andsin talle oma vana toa, sest siin kandis pole kusagil peatuda…“
„Nojah,“ ütles Jack ja võttis oma kohvi. „See oli sinust kena. Ma arvan. Kas ta pani hõbeda pihta või midagi?“
Jutlustaja tegi nägusid. Neil polnud hõbedat; ainus asi, mis oli varastamist väärt, oli sularaha, mis oli kindlalt luku taga. Või alkohol – kaugelt liiga keeruline lapsega naise jaoks. Mitte et midagi sellist