Fern võttis magustoidumenüü ja asus seda uurima. „Ja just selle pärast ei kavatse ma su hullumeelses plaanis mitte kuidagi osaleda.”
„Tõsiselt? Ma mõtlen – tõsiselt ka või?” Lisette sikutas sõrmeotsaga menüü allapoole, et ta saaks Fernile silma vaadata. „Võta seda kui taas üht sponsorüritust. Mina olen sponsoriks, et sa kangutaks end nädalaks ajaks oma rutiinist välja. Kõigest üheks nädalaks. Sa ju saad sellega hakkama? Heategevuse nimel?” Naine laperdas silmalaugudega, mis oli üks igavesti totter žest, ent millegipärast mõjus see Fernile alati.
Olgu neetud see naine! Pärast kolme aastat kooselu teadis ta täpselt, mis on Ferni nõrgad kohad. Ja koguda raha selle nimel, et ükski laps ei peaks enam taluma sellist valu ja haigust, nagu kannatas tema vend enne oma surma ja et enam ükski perekond ei peaks kogema sellist haigutavat auku, mida surm neile jättis ja mida ei saa kuidagi parandada – sellest ei suutnud ta kuidagi loobuda.
„Ja ma võin sellest kokkuleppest iga kell taganeda?”
Lisette kehitas õlgu. „Võid. Aga siis sa ei saa ka seda raha. See sõltub täielikult sinust.”
Fern tõstis veiniklaasi ja tühjendas selle lõpu kurku. „Olgu. Jah. Nõus.” Ryani nimel. See on sinu mälestuseks, mu suur vend, mõtles ta, kui Chardonnay alla neelas.
Lisette plaksutas käsi ja hõõrus neid lõbusalt särades kokku. „Annan omalt poolt kõik, et sellest tuleks sinu elu kõige põnevam nädal!”
Fern sirutas käe veinipudeli järele ja valas endale veel ühe klaasitäie. Just seda oligi ta kartnud.
„Vabanda, Callum, aga sa pead selle New Yorgi koosolekuga üksi hakkama saama.” Josh pistis pea ukse vahelt elutuppa ja nägi seal oma isa diivanil tukkumas, ajaleht üle näo. Ta pani ukse tasa kinni ja jätkas vaiksema häälega: „Mu isa tunneb end juba paremini – tõsi, ta paraneb küll aeglaselt – ja ma jään siia veel vähemalt kaheks ööpäevaks.”
Sel ajal, kui ta äripartner hädaldas, et niimoodi jääb ta ju ilma ühest ülitähtsast kohtumisest ühe suure hotelli- keti bossiga, rändas Josh läbi esiku kööki ja vaatas aknast välja aeda. Callum saab ilma temata suurepäraselt hakkama; ta oli kord lihtsalt selline muretseja. Isiklikus plaanis oli Josh rohkem pettunud selles, et ta pidi loobuma ühest reisist, mille ta oli kavatsenud pärast New Yorki ette võtta, et külastada üht oma lemmikprojekti.
Veidi aega tagasi oli One Life Travel avanud ühe mittetulundusliku haruettevõtte, mis tegeles heategevuslike ekspeditsioonide korraldamisega. Kas soovite kõndida Hiina müüril ja aidata seeläbi kaasa vaalade päästmisele? Või ehk sõita kanuuga mööda Amazonase jõge ja annetada seeläbi raha südamehaigustega võitlemiseks? Siis on One Life Expeditions just see firma, kuhu sammud seada.
Amazonas. Mees ohkas. Ta oli tõesti oodanud, et saaks korra kanuuga sõita. Tal oli olnud plaanis liituda ühe viimase grupiga, et isiklikult veenduda, kas firma on kõik ikka hoolikalt korraldanud – kas giidid on ikka head, varustus turvaline ja kas personal tunneb oma tööd hästi.
Just tänu sellisele isiklikule lähenemisele ja karmile poliitikale, et absoluutselt kõiki teenuseid käidi aeg-ajalt testkliendina üle proovimas, oli sellest kunagi lihtsaid reisinäpunäiteid ja seljakotiränduritele soodsaid reisimisviise tutvustanud veebilehest kasvanud nüüdseks välja palju auhindu pälvinud tohutu reisifirma. Nende unustamatuid reise pakkuvate teenuste skaala oli lai: nad võisid seljakotiga matkajaile panna kokku suurepärase reisi näiteks odavatest lennupiletitest ja veelgi odavamatest hostelikohtadest või mõnele nõudlikumale kliendile hoopis ühe eksklusiivse ja ainukordse viietärnise luksusreisi.
Ta nägi, kuidas ta ema põlvitas murul ja istutas petuuniaid. Ta vanemate aed oli imekena, selles polnud kahtlustki. Ent see oli liiga… igav. Ja liiga väike. Sellel viksilt niidetud ja hooldatud murul polnud mingit võimalust kohtuda mõne maoga ja ka kalatiigis polnud kahjuks ühtegi piraajat.
„Kõik läheb hästi. Võta Sara kaasa,” ütles ta Callumile. Ta isiklik abistaja oli niisama efektiivne, nagu oleks ta ise kohal olnud. „Ta tunneb seda tehingut läbi ja lõhki. Helistan sulle nädala pärast ja räägin uudiseid.”
Ta soovis head aega ja jättis juhtmeta telefoni köögilauale. Ema hakkab selle pärast nagunii juba minuti pärast õiendama.
Oli imelik selles majas tagasi olla ja magada oma vanas magamistoas, mitte aga oma isiklikus majas, mis oli linna teises servas. Siin polnud vahepeal midagi muutunud. Siiski, köögikapid olid uued ja oli uus kolmeosaline pehmemööblikomplekt, ent atmosfäär ja selle paiga miljöö oli sama. Ühest küljest kodune ja mõnus, samas lämmatav.
Mõistagi oli emal ülimalt hea meel, et ta jälle kodus oli. Naine hoidis tal peaaegu kogu aeg silma peal. Ent võib-olla pidanuks ta sellega arvestama nagunii. Viimasel ajal jõudis ta koju ainult suurte tähtpäevade paiku, nagu isa kuuekümnes sünnipäev – oli sellest tõesti juba kuus kuud möödas? – ja õhtusöök jõulude ajal. Noh, enamiku jõulude ajal. Möödunud aasta detsembris oli ta ripakil Nepalis pärast matka mööda Himaalaja mäestiku jalamit, kui ta lend tühistati.
Oli hea jälle vanemaid näha, ent tal oleks olnud selle üle veel suurem rõõm siis, kui asjad oleks olnud teistmoodi. Kuus nädalat tagasi oli helistanud talle paanikas ema ja andnud teada, et isa läks ootamatult südameoperatsioonile. Ta oli otsekohe koju lennanud. Paar päeva oli isa elu juuksekarva otsas rippunud, ent ta oli siiski vastu pidanud.
Ta ei tahtnud sugugi mõelda tagasi sellele kümnetunnisele kojulennule. See oli olnud esimest korda üle mitme aasta, kui lennuki hoovõtt kiirendusrajal polnud talle meeldinud. Ta suutis mõelda ainult sellest, kui vähe oli ta oma vanemaid viimaste kuude jooksul näinud ja kui hirmus oleks, kui…
Mees raputas pead, astus läbi avatud tagaukse ja sammus ema juurde, jättes selle mõtte maha heledasse ja rõõmsasse kööki. Ta jalatallad sügelesid. Ta tahtis küll olla siin oma isale toeks, ent nüüd, kui isa oli juba paranemas, hakkas ta end tundma viienda rattana.
Ema tõusis murult püsti, pani käed puusa ja imetles oma kätetööd.
„Need on väga kenad, ema.”
Naine pööras end ringi ja vaatas tema poole, silmad heledas päikesevalguses kissis. „Need pole teab mis eksootilised, aga mulle nad meeldivad. Need annavad koduse tunde.”
Josh naeratas talle ja libistas silmadega üle aia. Sellises mõõdus paarismaja kohta oli see päris tublit mõõtu plats, ulatudes enam kui kolmkümmend meetrit maja taha. Londoni äärelinna mastaape arvestades oli see suur aed. Kuidagimoodi näis see nüüd õhulisem kui varem. Aia tagaosa oli talle lapsepõlvemälestustes ikka varjuline tundunud.
Ja siis ta märkas, et miski oli puudu.
„Ema, mis juhtus selle vana õunapuuga?”
Naine pühkis käed vanadesse aiatööde teksadesse puhtaks ja astus tema kõrvale. „Meil olid tänavu kevadel siinkandis päris kõvad tuuled. Paiguti olid puhangud lausa sada kolmkümmend kilomeetrit tunnis.” Naine kehitas õlgu. „Ühel hommikul ärkasime üles ja avastasime, et suur osa õunapuust oli naabri aias.”
Mees astus otsekohe sinna kohta, kus õunapuu oli kunagi olnud. Sellest oli järel vaid känd. Ühtäkki tundis ta viha. Sel puul oli ta lapsepõlves olnud oluline roll. Tema ning naabripoiss ja ta parim sõber Ryan olid veetnud koos selle puu otsas suviti rohkem aega kui kahel jalal maa peal. Oleks ta möödunud kord siin olles teadnud, et ta seda puud rohkem enam kunagi ei näe, siis oleks ta… ei teagi… öelnud palve või midagi sellist.
Talle ei meeldinud kalmistud. Need olid kuidagi liiga jäädavad. Ta polnud isegi käinud St. Marki surnuaial seda väikest marmorist hauaplaati vaatamas, isegi mitte Ryani matusepäeval. Selle asemel oli ta tulnud siia õunapuu juurde. Ta oli roninud kõige kõrgema oksa peale ja istunud seal vaikselt, jalad rippu. Kui ta vaid oleks…
Kui ta vaid oleks teadnud, et too