„See ei ole sina.“ Ellen suutis naeratuse näole manada, kuid ta teadis tõde. „See olen mina ja me kõik teame seda. Marcelo meelest kirjutatakse olustikulugudes üksnes kassipoegadest puu otsas, niisiis on minul minek. Vähemalt annab mulle kinga tõeliselt kuum kutt.“
„See on asja positiivne külg.“ Courtney naeratas. „Ma kuulsin, et ta pandi ajakirja Philadelphia kõige ihaldusväärsemate poissmeeste nimekirja.“
Ellen pööritas silmi. „Uskumatu, et nad selliseid tobedaid nimekirju koostavad.“
„Ma ei suuda uskuda, et nad kasutasid sõna „poissmees“.“
Courtney ja Ellen hakkasid naerma, kuid Sarah näis olevat sügavalt mõttes ja vaatas korraga üles.
„See pead olema sina, Courtney.“
„Sarah!“ Ellen kortsutas kulmu. „Väike viisakus oleks omal kohal.“
„Ta ise ütles seda,“ andis Sarah vastu.
„Asi ei ole selles.“ Ellen pöördus kõrvale, tundes oma järgmise mõtte pärast piinlikkust. Courtney abikaasale kuulusid Maine’is kolm suvelaagrit ja Sarah’ mees oli rindkerekirurg. Tema oli ainus, kel polnud abikaasat, kelle töötasu mingitki turvalisust pakuks.
„El, sa näed vilets välja.“ Courtney silmitses naist. „Ega sa ometi oksendama hakka.“
„Ei, Boston. Ma ei hakka hoooksendama.“ Ellen raputas pead. Ta teadis, et kaotab täna töökoha, ja see paganama valge kaart painas teda endiselt. „Kuulge, rahuneme õige maha, eks? Iga hetk saame teada, kes meist kolmest mineja on. Ei ole mõtet selle pärast hulluks minna.“
Sarah pöördus tema poole. „Kuule, ole normaalne. Sa tead, et Marcelo ei lase sind elu seeski lahti. Ta on sinust sisse võetud.“
„Ei ole.“ Ellen tundis, kuidas ta nägu õhetama lööb.
„Ta vahib sind oma kabinetist, justkui oleksid sa seal klaasi taga kala akvaariumis.“ Sarah silmad pilkusid. „Nagu blond kalake.“
„See on naeruväärne,“ tähendas Ellen, kuid Courtney asetas käe ta õlale.
„El, need on mu kuulsad viimased sõnad. Sina oled vaba, tema on vaba ja elu on lühike. Mina ütlen sulle, kasuta juhust.“
Järsku koputati tualettruumi uksele.
Ja kõik kolm naist pöördusid vaatama.
Kuues peatükk
Uudistetoimetuse ruumi sisustasid enam kui viiskümmend L-kujulist kirjutuslauda, millele olid paigutatud arvutid, mitmel liinil suhtlemist võimaldavad telefonid ja igapäevased tarbeesemed, kuid vaid mõne laua taga istusid inimesed. Ellen oli ajalehes töötanud piisavalt kaua, mäletamaks, kuidas kõik lauad olid asustatud ja toimetuses käis teleris ja filmides kujutatud sigin-sagin. Toona oli õhk täis olnud elektrit, mis kaasnes tegutsemisega uudiste epitsentris. Nüüd oli see epitsenter üle läinud internetti ja jätnud tühjaks paljud kirjutuslauad, millele lisandus nüüd veel üks. Courtney oma.
Ellenile tundus ruum nüüd kuidagi palju tühjemana, kuigi naine teadis, et see polnud võimalik. Suurem osa töötajatest oli läinud kuritööpaigast põgenedes mingeid ülesandeid täitma. Sharon Potts äriuudistest ja Joey Stampone spordisektorist istusid midagi kirjutades ja ellujääja süütundest painatuna üksteise pilku vältides laua taga. Üksnes Sarah lobises muretult oma mobiiltelefoniga; jutuvada mõjus niisama kohatult nagu naer matustel.
Ellen pani külmaks läinud kohvi käest ja istus arvuti taha, kontrollis e-kirju ja avas aadressraamatu. Ta pidi jätkuloo kirjutamiseks Susan Sulamani telefoninumbrit otsima hakkama, kuid tundis end läbi raputatuna. Courtney ei olnud kirjutuslauda tühjendades valanud ühtki pisarat, mis muutis olukorra üksnes raskemaks, aga nad olid kallistanud ja lubanud ühendust hoida, kuigi mõlemad teadsid, et neil on selleks liiga palju tegemist.
Sina oled vaba, tema on vaba ja elu on lühike. Mina ütlen sulle, kasuta juhust.
Naise mõtted jõudsid otsaga taas Timothy Bravermani juurde, ta pistis käe käekotti, tõmbas valge kaardi välja ja vaatas keskmist fotot. Willi ja Timothy sarnasus rabas teda taas, isegi vaatamata sellele, et pildil oleva poisi oli kujundanud arvuti. Kaardi alumises servas oli kiri AKRLK ja naine guugeldas seda ning klõpsas seejärel lingile, kust avanes Ameerika Kadunud ja Röövitud Laste Keskuse koduleht. Ellen avas selle ning libistas pilgu üle alajaotuse „Meist“. AKRLK oli üleriigiline röövitud ja kodust põgenenud laste otsimisega tegelev organisatsioon. Leheküljel oli terve rida teateid kadunud lastest.
Naine leidis otsingunupu, sisestas Timothy Bravermani ning ja vajutas klahvi Enter. Ekraani sisu muutus.
Ja Ellen oleks peaaegu valjusti õhku ahminud.
Seitsmes peatükk
Ekraanile ilmus värvifoto Timothy Bravermanist beebina ja lapse näojooned, eriti silmad, olid Willi omadega identsed. Timothyl olid sinised silmad ja sellist tooni silmi oli naine näinud üksnes Willi näos.
Mu jumal.
Naine luges leheküljel olevat infot. Ülemises servas oli kiri „Timothy Braverman“ ja selle all kõrvuti kaks fotot. Paremal oli mustvalge pisipilt, valgel kaardil nähtud arvutiga töödeldud foto lapsest sellisena, nagu ta pidanuks praegu välja nägema, ja vasakul värvifoto Timothyst beebina, mis oligi Elleni õhku ahmima pannud.
Timothy ühe aasta vanusena, teatas pildiallkiri. Foto oli väiksemaks lõigatud, lapse nägu teravalt välja joonistunud. See oli tehtud õues, taustaks lopsakas roheline hekk. Timothy blondid juuksed sädelesid valguse käes ja päike andis neile leegitseva helgi; poiss naeratas laialt, parempoolne suunurk pisut lahti vajunud, kaks esimest hammast paistmas. Ellen oli samasugust naeratust näinud Willi näol pärast seda, kui laps viimaks terveks sai.
Naine uuris ekraani, küsides endalt, milline oli Will väiksena välja näinud. Tema oli lapsega kohtunud alles siis, kui Will oli pooleteist aastat vana, haiguse tõttu oli ta nägu pikem kui Timothy oma. Laps oli olnud kahvatu, ta nahk õhuke ja kummaliselt vana. Timothyl oli täpselt samasugune nägu, ainult tervem; ta põsed kumasid beebi pontsakas ja rõõmsas näos roosakalt.
Ellen luges ligihiilivat kõhedustunnet peletada üritades edasi. Lehel oli kiri „Lisainformatsiooni leiate aadressilt www.AidakeMeilLeidaTimothyBraverman.com“. Naine klõpsas lingile. Ekraanile ilmus uus info. Lehekülje ülemises servas oli pealkiri: „Aidake meil leida meie armastatud poeg, Timothy Braverman“. Tegemist oli põlve otsas valmistatud kodulehega, mille serva mööda popsutas väike vedur Toomas. Naise süda tegi jõnksu, kuid ta eiras seda. See ei tähendanud veel midagi. Will armastas samuti väikest vedur Toomast. Ilmselt armastasid teda kõik väikesed poisid.
Naine libistas pilgu üle kodulehe. Sellel oli sama beebipilt, mida oli kasutatud AKRLK-i kodulehel, aga seekord ei olnud fotot väiksemaks lõigatud ja see oli tervikuna nähtav. Timothy kandis sinist Lacoste’i pluusi ja teksapükse ning poisi jalad olid sirgelt ette sirutatud; jalgade otsas olid uued valged Nike’i tossud, mille tallad olid puhtad. Lapse pontsakad sõrmed klammerdusid ümber Fisher-Price’i võtmekimbu ja ta istus tikksirgelt oma tumesinises kärus. Will istus samamoodi, tähelepanuväärselt sirgena, nagu soovides kõike näha ja märgata.
Ellen sirutas käe kohvitassi järele ja pani selle siis lonksugi võtmata jälle käest. Willi teisiku nägemine oli nii paganama kõhedusttekitav. Kas oli mingi võimalus, et poisil on kuskil kaksikvend? Kaksikvend, keda talle polnud mainitud? Sellised asju tuli ette, vähemalt Oprah’ sõnul.
Ta klõpsas järgmisele lehele viivale lingile. Sealt leidis ta veel fotosid Timothyst beebina; kokku üheksa, kronoloogilises järjekorras kuni esimese sünnipäevani. Ta silmitses fotosid pisikesest Timothyst valgesse tekki mässitud imikuna, siis kõhuli lamamas, seejärel end pontsakate käsivarte najale toetamas ja viimaks autos, lasteistmele kinnitatuna. Ellen