Kust mul küll selline mõte? Me ju tegelikult hoiame distantsi, me ei ole teab mis sõbralikes suhetes ja kohtume vaid siis, kui ta krõbinate eest mulle pai tahab teha.
Luu väljas, hakkasin paremat tagajalga järel vedades liikuma. Pelgalt lohistadeski käis valu luust ja lihast läbi. Vajusin teel mitu korda kokku.
No ei! Rohkem ei suuda. Ei enam sammugi edasi.
Kuigi ma ei olnud kortermajast väga kaugele läinud, hakkas taevas, kui ma viimaks hõbedase universaalini jõudsin, juba valgenema.
Ei! Enam ei suuda! Rohkem mitte üks samm. Päriselt!
Kräunusin viimast välja pannes.
Vaaaluuuus!!!
Näugusin ja näugusin, kuni lõpuks andis mu hääl otsad. Isegi kräunuda ei suutnud. Tegelikult ka!
Samal hetkel tuli keegi kortermaja trepist alla. Kui ma pea tõstsin, nägin sedasama meest.
„Nii et see olid ikkagi sina!” Näost valge, jooksis ta minu juurde. „Mis juhtus? Said autolt löögi?”
Häbi küll, aga jah, komistasin veidi.
„Valus? No muidugi valus.”
Mida sa pärid nii ilmselget asja? See ärritab. Halasta ometi vigasele kassile.
„Tegin valju karje peale silmad lahti. Sa kutsusid mind, kas pole?”
Kutsusin, kutsusin. Muidugi kutsusin! Aga sina ilmud alles nüüd!
„Ilmselt arvasid, et mina sind aitan.”
Mitte omast vabast tahtest, tahtsin nähvata, kuid märkasin siis, et mees luristas nina.
Mida sul nutta on?
„Olen liigutatud! Et mina sulle meenusin.”
Kass ei nuta nii nagu inimene. Aga… miskipärast sain aru, et ta nutab.
Just. Hetkel, mil ma ise enam ei suutnud, meenusid mulle sina. Olin kindel, et kui end siiani välja vean, siis asi laabub. Mul on valus ja hirmus. Mis minust saab?
„Ära muretse. Kõik saab korda.”
Mees pani mu pehme rätikuga vooderdatud kasti ja tõstis mu hõbedasse universaali.
Sõitsime otsejoones loomakliinikusse. Seda, miks on loomakliinik minu jaoks kõige tontlikum paik siin ilmas, ma seletama ei hakka. Iga looma jaoks on see koht, kuhu pärast esimest külastust teist korda enam oma jalga tõsta ei taha, seega pole ka minu juhtumil mõtet pikemalt peatuda.
Otsustati, et mees võtab mu paranemise ajaks enda juurde. Korter, kus ta üksi elas, oli kena ja puhas. Minu jaoks pandi vannitoa eesruumi liivakast ning kööki sööginõu ja joogianum.
Olen nutikas ja viisakas kass, nii et vaatamata oma viletsale füüsilisele olukorrale, õppisin ma kohe liivakastis käima, põrandale loiku ei teinud ega teritanud küüsi seal, kus seda teha ei lubatud. Kuna sein ja ukseraamid olid keelatud, teritasin küüsi mööblitükkide ja vaiba vastu. Ta ju ei öelnud, et mööbel ja vaip kuidagi keelatud oleks. (Algul vaatas ta minu kraapimisi küll kurva näoga, aga mina oskan õhust aimata, mis on täielikult keelatud, mis mitte, ning mööbel ja vaip ei olnud täielikult keelatud.)
Võttis vist oma kaks kuud, kuni mu luu lõpuks kokku kasvas ja õmblusniidid eemaldati. Selle aja jooksul sain ma teada tema nime.
Miyawaki Satoru.
Minule ütles Satoru kas „sina”, „kass” või „kõuts” – kuidas parajasti juhtus. Mõistetav, sest nime mul ju polnud.
Isegi kui mul oleks olnud nimi, ei oleks ma saanud seda Satorule öelda, sest ta ei mõistnud minu keelt. Inimestel on ikka keeruline – nad mõistavad ainult omasuguste keelt. Nendega võrreldes on loomad lausa mitmekeelsed.
Iga kord, kui ma tahtsin välja minna, kortsutas Satoru kulmu ja üritas mind ümber veenda.
„Kui ma su välja lasen, siis ei pruugi sa enam tagasi tulla. Kannata seni, kuni terveks saad. Sa ei taha ju, et niidid sulle kogu eluks jalga jäävad, ega?”
Suutsin juba täitsa normaalselt liikuda, kuigi vahel käis valu siiski veel läbi, seepärast ei arvanud ma, et niitidega ringi käimises midagi halba oleks, kuid nähes Satoru murelikku nägu, elasin kaks kuud nelja seina vahel, väljas käimata. Nojah. Kui päris aus olla, siis ega ma jalga liibates rivaalitsevate kassidega kakelda ei tahtnudki.
Viimaks haavad paranesid ning ühel päeval võtsin kätte ja näugusin nõudlikult esikus, kus Satoru seni ikka nukral ilmel mul ees oli seisnud.
Olen sulle su vaeva ja pühendumise eest ääretult tänulik. Ja isegi kui sa mulle edaspidi enam toitu ei pane, lasen ainult sinul end silitada. Seal hõbedase universaali peal.
Seekord ei vaadanud Satoru mind mitte murelikult, vaid kurvalt. Nagu ta vaatas mööblit ja vaipa. No-päris-keelatud-ju-ei-ole-aga… ilmel.
„Nii et väljas on ikka parem?”
Kuule, ära nüüd hakka töinama! See teeb lahkumise raskeks.
„Mõtlesin, et äkki hakkad minu kassiks…”
Sellise võimalusega, kui aus olla, ei olnud ma arvestanud. Ma olen ju ikkagi puhastverd hulkuv kass, seepärast ei olnud mul kordagi tulnud pähe mõte hakata kodukassiks.
Lasin tal kuni tervenemiseni enda eest hoolitseda, kuid terveks saades olin mõelnud taas tänavale kolida. ― Ei, mitte nii. Ma pidin lahkuma. On ju ikkagi arukam ise minema minna, kui lasta end kellelgi minema ajada, eks? Kass on ometigi stiilne olend!
Kui oleksid tahtnud, et minust sinu kass saab, võinuks seda varem öelda.
Satoru avas vastumeelselt ukse ja ma lipsasin välja. Ent vaatasin siis korra tagasi ja näugatasin.
Tule nüüd!
Satoru adus inimese kohta üsna hästi kasside keelt ja taipas kohe, mida ma öelda tahtsin. Ta oli küll hetkelises segaduses, kuid tuli siiski minuga kaasa.
Oli kuuvalge öö. Linn oli täiesti vaikseks jäänud. Vaimustatuna oma paranemisjärgsest hüppevõimest, hopsasin ma hõbedase universaali kapotile ja maha ning rullisin end nii palju, kui süda lustis.
Lähedalt mööduv auto ajas mul saba turri. Ilmselt oli minusse sööbinud hirm, et äkki sõidetakse mulle jälle otsa ja ma murran luud, seepärast olin veel enne, kui arugi sain, Satoru selja taga peidus. Satoru vaatas mind armastust täis pilguga ja naeratas.
Kui me olime lähipiirkonnas väikse ringi ära teinud, jõudsime Satoru kortermaja juurde tagasi. Teise korruse kõige kaugema ukse taga tegin näu.
Tee lahti!
Kui ma üles Satoru poole vaatasin, naeratas ta, omal nutt kurgus.
„Tuled ikkagi tagasi?”
Nojah! Tee aga kärmelt lahti.
„Tahad olla minu kass?”
Mhmh. Kui sa mu edaspidi vahel ikka jalutama lased.
Nii saigi minust Satoru kass.
„Mul oli lapsena kass, kes oli täpselt sinu moodi.” Satoru võttis riiulist albumi. „Näed?”
Album täis kassi pilte. Teame, teame! Selliseid inimesi kutsutakse kassifriikideks.
Kass pildil sarnanes tõesti minuga. Ta oli üle keha valge, vaid näol ja sabal oli veidi värvi. Otsaesisel oli paar triipu ning saba oli must ja konksus. See kõverdus küll teisele poole, kuid triibud näol olid täpipealt nagu minul.
„Panin talle vöödimustri järgi nimeks Hachi, Kaheksa.”
Hah! Milline odav nimi! Oot! Ega sa juhtumisi mulle ka mingit sellist nime panna ei taha? Muutusin veidi rahutuks. Pärast kaheksat tuleb üheksa. Kyū. Ega ometi…
„Kuidas oleks Nana? Seitse.”