Kett. Adrian McKinty. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Adrian McKinty
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789949856565
Скачать книгу
su olemise nii mugavaks teha kui võimalik. Sul on kindlasti kabuhirm. Ma ei kujuta ettegi …” ütleb mees ja sõnad jäävad talle kurku kinni. „Me ei ole sellega harjunud, Kylie. Me ei ole sellised inimesed. Kõik see on meile peale sunnitud. Sa pead aru saama.”

      „Miks te mind röövisite?”

      „Su ema seletab sulle kõik, kui sa tema juurde tagasi lähed. Mu naine ei taha, et ma sulle sellest räägiks.”

      „Sa tundud toredam kui tema. Kas on mingigi võimalus, et sa laseks …”

      „Ei. Me … oeh … tapame su ära, kui sa põgeneda üritad. Ma mõtlen seda tõsiselt. Sa tead, milleks me v-võimelised oleme. Sa olid seal. Sa kuulsid. See vaene mees … jumal küll! Pane see oma vasaku randme ümber,” ütleb mees ja ulatab käerauad. „Piisavalt kõvasti, et sa põgeneda ei saaks, aga mitte nii kõvasti, et need hõõruksid … vot nii. Natuke kõvemini. Näita mulle.”

      Mees võtab Kylie randme, uurib seda ning pigistab käeraua kõvemini randme ümber. Siis kinnitab ta teise otsa raske metallketi külge ja selle omakorda tabalukuga malmahju külge.

      „Sul on umbes kolme meetri pikkune kett, nii et sa saad natuke ringi liikuda. Kas sa näed seda asjandust seal trepi juures? See on kaamera. Me hoiame sul silma peal, isegi kui meid siin all ei ole. See on alati sisse lülitatud, nii et me näeme, mida sa teed. Seega ära ürita midagi, selge?”

      „Selge.”

      „Sul on magamiskott ja padi. Selles karbis on hügieenitarbed ja veel vetsupaberit, küpsised ja raamatud. Kas sulle meeldivad „Harry Potteri” raamatud?”

      „Jah.”

      „Siin on terve sari. Ja natuke vana kraami. Head kraami sinuvanustele tüdrukutele. Ma tean, millest räägin. Ma olen kir… head kraami,” ütleb mees.

      „Ma olen kirjandusõpetaja”? Kas ta tahtis seda öelda? mõtleb Kylie. „Aitäh,” vastab ta. Ole viisakas, Kylie, ütleb ta iseendale. Ole hea, ehmunud, kartlik tüdruk, kes ei tekita mingeid probleeme.

      Mees kükitab ta kõrvale, relv endiselt Kylie poole suunatud.

      „Me oleme metsas. Teeraja lõpus. Kui sa karjuma hakkad, ei kuule sind mitte keegi. Meil on suur krunt ja ümberringi on mets. Aga ma näen ja kuulen sind läbi kaamera ja ma ei saa millegagi riskida. Siis ma pean alla tulema ja sulle suutropi panema. Ja et sa ei saaks troppi ära võtta, peame me su käed selja taha raudu panema. Kas sa saad aru?”

      Kylie noogutab.

      „Nii, pööra taskud pahupidi ja anna mulle oma jalanõud.”

      Kylie pöörab taskud pahupidi. Seal on nagunii ainult raha. Pole taskunuga ega telefoni. Ta telefon on kusagil Plum Islandi muldteel.

      Mees tõuseb püsti ja taarub pisut. „Armas jumal,” ütleb ta endamisi ja neelatab raskelt. Ta läheb pead raputades trepist üles, ilmselt hämmeldunud ja võimetu uskuma, millega ta hakkama on saanud.

      Kui keldriuks sulgub, laskub Kylie tagasi madratsile ja ohkab.

      Ta hakkab uuesti nutma. Ta nutab end tühjaks ning tõuseb siis istuli ja vaatab kahte veepudelit. Kas nad mürgitaksid ta ära? Veepudeli kinnitused on puutumata ja vesi on Poland Spring. Ta joob ahnelt ning peatab siis end.

      Mis siis, kui mees ei tule tagasi? Mis siis, kui ta peab selle veega paar päeva või nädalat hakkama saama?

      Ta vaatab suurde pappkarpi. Kaks karpi küpsiseid, Snickers ja tops Pringleseid. Hambahari, hambapasta, vetsupaber, niisked salvrätikud ja umbes viisteist raamatut. Seal on ka joonistusplokk, kaks pliiatsit ja mängukaardid. Seljaga kaamera poole, üritab ta pliiatsiga käeraudade lukku lahti muukida, aga annab kümne sekundi pärast alla. Selleks on vaja kirjaklambrit või midagi muud. Ta vaatab raamatud üle. „Harry Potter”, J. D. Salinger, Harper Lee, Herman Melville, Jane Austen. Jaa, ilmselt kirjandusõpetaja.

      Ta võtab veel lonksu vett, kerib siis rullist natuke tualettpaberit ja kuivatab pisarad.

      Ta viskab madratsile pikali. On külm. Ta poeb magamiskotti ja kössitab selle all, nii et kaamerast teda ei näe.

      Siin tunneb ta end turvalisemalt.

      See on juba midagi, kui nad teda ei näe. See on jaanalinnutrikk. Kui ma sind ei näe, pole sind olemas.

      Kas nad rääkisid tõtt, et ei taha talle liiga teha? Me usume inimesi, kuni nad näitavad, kui hullud nad tegelikult on.

      Aga nad juba tegid seda, kas pole?

      See politseinik. Ta on ilmselt surnud või suremas. Oh jumal.

      Nüüd kui talle see lask meelde tuleb, tahab ta karjuda. Karjuda, et keegi tuleks ja aitaks.

      Aidake mind, aidake mind, aidake mind! Ta maigutab suud, aga ei ütle sõnu välja.

      Jumal küll, Kylie, kuidas see sai juhtuda? See, mille kohta sind hoiatati: ära istu võõrasse autosse. Ära iialgi istu võõrasse autosse. Tüdrukud lähevad pidevalt kaduma ja kui nad kaovad, ei tule nad peaaegu mitte kunagi tagasi.

      Aga mõnikord nad tulid tagasi. Oli palju neid, kes kadusid igaveseks, aga mitte kõik kadunud tüdrukud ei jäänud kadunuks. Mõnikord tulid nad koju tagasi.

      Elizabeth Smart – see oli tolle mormoonitüdruku nimi. Intervjuus oli ta väärikas ja rahulik. Ta ütles, et sellises olukorras on alati lootust. Tema usk oli talle alati lootust andnud.

      Aga Kylie ei ole usklik, mis on ilmselgelt ta nõmedate vanemate süü.

      Siin on nii klaustrofoobiline.

      Ta lükkab magamiskoti maha, tõmbab paar korda paaniliselt hinge ning vaatab uuesti toas ringi.

      Kas nad tõesti jälgivad teda?

      Alguses kindlasti. Aga kell kolm öösel? Äkki saab seda ahju liigutada? Äkki on seal mõni vana nael, millega saaks luku lahti muukida? Ta ootab. Ta hoiab pea selge ja ootab. Ta vaatab karpi ning võtab välja ploki ja paberi.

      Aidake mind, ma olen siin keldris vangis, kirjutab ta, aga seda kirja ei ole kellelegi anda.

      Ta rebib paberi plokist ja kortsutab selle kokku.

      Ta hakkab hoopis joonistama. Ta joonistab oma Egiptuse raamatust Senenmuti hauakambri lage. See rahustab. Ta joonistab kuu ja tähed. Egiptlased arvasid, et teispoolsus asub tähtede vahel. Aga teispoolsust pole olemas, ega ju? Vanaema usub teispoolsusesse, keegi teine ei usu. See ei ole üldse loogiline, ega ju? Kui nad su ära tapavad, siis sa oled lihtsalt surnud, ongi kõik. Võib-olla saja aasta pärast leitakse metsast su surnukeha ja keegi isegi ei mäleta, kes sa olid või et sa olid kaduma läinud.

      Sa oled ajaloost kustutatud nagu kriit tahvlilt.

      „Emme,” sosistab ta. „Aita mind. Palun aita mind, emme!”

      Aga ta teab, et abi ei ole tulemas.

      6

       Neljapäev, 9.16

      Kui Rachel tagasi koju Plum Islandile jõuab, kõnnib ta kööki ja vajub põrandale. Ta ei minesta. Ei kaota teadvust. Ta ei suuda lihtsalt enam kauem püsti püsida. Ta lamab seal linoleumpõrandal nagu räsitud küsimärk. Pulss on laes, kurgus pitsitab. Talle tundub, nagu saaks ta infarkti.

      Aga infarkti ei tohi saada. Ta peab oma tütre päästma.

      Ta tõuseb istuma ning üritab hingata ja mõelda.

      Nad keelasid politseisse helistada. Nad ilmselt kardavad politseid.

      Politsei teaks, mida teha. Teaks ju?

      Ta küünitab telefoni poole, aga peatub siis. Ei. Ta ei julge riskida.

      Ära helista politseisse. Ära helista kunagi politseisse. Kui nad teada