Üldiselt tuli ta välja sama olendiga, kes oli ka kilp, ainult ilma ühe jalata ja kolju asemel ilmus silma traadi-kaela-närvile silm, mis rippus igas suunas nagu madu ja oli väga tugev, nagu teras ja venitatud nagu kumm. Silm ise, mis koosneb klaasist või tsirkooniumist ja isegi harva teemandist, näiteks kõrgeimate valitsustasandite ringis ja muudest läbipaistvatest kividest, nägi radioaktiivset kuma ja näeb siis maa valgust. Silm kaeti nelja kummeeritud polüvinüülkloriidi silmalauguga – ülemine, alumine, parem ja vasak. Ja unises olekus võssusid nad pungana nagu õis ja sellises olekus kogunes ka pisar või radioaktiivne tatt, puhudes need välja ja visates selle shardi kolju, millel pealegi polnud tühje silmade pistikupesasid. Ja nad nimetasid seda õrna olendit heaks ja halastavaks – KAZULIA CHERNOBYL.
Casulia kohta oli kümme kildu või kildu.
SKULLS erines SKULLS-ist vanuse järgi, see tähendab: SKULL on salaga ja SKULL on sõdalane, kes on Galupiyale andnud truudusevande.
Casulia ise sõi lihtsalt: ta istus kiirgava radioaktiivse koha peal ja neelas, kuni ta ise säras. Mida rohkem radikat radias, seda kiiremini hakkas see pühaks ja sülitama… Voolav vedelik imendus kohe kuivadesse pooridesse ja andis eluks energiat, nagu atmosfääri hapnik – valk ja süsivesikud.
Ülevalt olid kõik sapikarbid nagu oranži suurused ämblikud, mis liikudes krõbisesid õlgadega nagu kõristid. Esmapilgul tundusid nad kõik ühekülgsed, nagu laagrid, aga kui lähemalt vaadata, siis ikkagi erinesid nad kuidagi. See polnud ei iseloomu ega ka üldine muhk, nagu sipelgad, ja neid oli viiel aastal tagasi toimunud viimasel rahvaloendusel ligi miljard…
VLADU Semisraka eristus teistest elanikest ainsana, nii et see oli tema kaks hargnenud protsessi hirvesarvede kujul, mõlemas kaheksa sõlme. Tal oli juhi ja peaaegu Jumala jõud. Kõik kartsid teda, kuid ei austanud teda. Nad lihtsalt ütlesid, et ta on vanim ja seetõttu oli tema sõna seadus.
Siis läks ta mööda Botva Tšervitšy hierarhilist skaalat, kes olid koloonia seadusandjad, nagu duuma, kongress või lihtsalt ilma Feni basaari ja muu taoliseta. Ja nad kandsid kahte kähara sarnast sarvest nagu argali. Ja mida rohkem pöördeid oli, seda olulisem ja autoriteetsem oli Botvas hääl. Ja Kozulia sarved olid kinni, kuna see eliit tutvustas end kahe või enama isendiga. Tšerevichi nimetas end: «Suure Galupia Botva osariigi puutumatud suguelundid.» Neil oli puutumatu puutumatus ja ainult see, kes suutis sarvi maha murda, on ise Tema, Tema ülendatud. Tornita suurenduseta, kõigi Galupide generalisüüfilis, tema eesistujariik, kõrgeim lord, Semisrak.
Edasi läksid tšerevitšid SKULLS – kaitsjad, turvamehed, kelmid, parasiidid ja lapsed. Neil oli sellel teemal ainult üks sarv, nagu karbonaad, mille peale nad pöördusid ja keerutasid nagu Yula, trummides sellega oma jalaluud vaenlase näole. Ja nad suundusid aedadesse, nagu leegionid või pataljonid …, lühidalt öeldes, ÜLDISED PÕNED.
Nad, Tšerepkovi vennaskonna kindralid, ei seedinud kogu oma inertse maksaga Suure Galupia Botva puutumatut suguelundit.
Reprodutseerimise tegi spetsiaalne kitse sarvedega tšerevitšide rühm nimega UCHICHALKI,
mis lihtsalt moodustas urgu maapinnast, määrides Kazulit, äsja pisaraga pimestatud. Nad skulptureerisid kõiki vastavalt teatud korrutusele: kümme Tšerepkovit ja üks Casulia; sada tosinat, lisaks üks kindral; sada kindralit, lisaks üks Tšerevitš ja issand üks… Õpetajad olid ka Uchiha. Ka Uchiha tüdrukutel oli oma Kazul, nagu ka eliidil, kuid ainult üks korraga.
Nii nad elasid. Aga kui Kazul suri, siis surid kildad nälga. Julm, kuid kaasaegne.
Neil oli ka teismelise auke, kus nad õpetasid noortele Galupiya ja nende teiste teaduste etiketti. Nii põgenes noor Shard koos noore Casuliaga tundidest ja kõndis läbi pimeda tunneli. Nad on sündinud korraga ja kümnetest kildudest ainult ellu jäänud. Ühest küljest on ta juba Uchiha, sest tal on muidugi pärast ellujäämise ja elamise kooli (SHVP) ka oma Kazul, kuid ta ei saanud sellest isegi aru, sest ta oli alles väike ja rumal ega näinud suuri ja paksu probleeme. Salajane häire koloonias lõi passiivse õhkkonna, mis polnud lastele kättesaadav. Ja põhjus oli selles, et koloonias polnud piisavalt radioaktiivset toitu ja seetõttu jäi ta ellu üksi. Muidugi on seda seni juhtunud harva, kuid aja jooksul on lagunemine suurenenud. Ja kõik nägid seda ja said hirmust aru, et mitte noorema põlvkonna meeli ärgitama.
– - Galupias elada on igav … – noor kirst nimega Pukik alustas vestluse melanhooliat.
– - Jah, unustate, Pukik, aga kõik šokolaadi kohta! – eitas närviliselt Kazul nimega Zulka. Täiskasvanud Kazulit on tavaks mainida sõnaga «ia» – Kazulia ja noorega – ilma «ja» – Kazul. Kas see on selge?? – ärge hapu, hüppeliselt, kõik on õlitatud!! Kõrge. Me sündisime ja jäime ellu.
– - Ja mu vennad surid kõik. – Pukik pistis lülisamba seina sisse ja keeras selle enda ette. Kiludel polnud silmi ja seetõttu vaatasid nad kogu oma koljuga ja nägid kohe ringi, vaid kakskümmend protsenti oli koondunud tähelepanu ja ülejäänud osa peeti külgsuunas.
– - Mis te vatit kerite? – lõi naine pea tagumist osa Zulk Pukiku luust, kes naeratas armsalt ja taas ohkas, päevitades.
– - Eh, heh, heh – kolju ilmus kolju vasakule küljele liivatilga kujul ja veeres põskedest alla, jättes jälje.
– - Ära bzdi sind, nagu kõõm kaenlaalustel! – hüüdis Zulka ja pani jalaluuga Pukikule klõpsu. Klõps kõlas ja kajastus tunneli sügavustesse.
– - Klõpsake uuesti! – küsis Pukik.
– - Che, kas sulle meeldib see?.. Hoia.. – ja Kazulya pani tagaplaadi alla fänni nii palju temasse, et tema kolju pooridest puhkes prügi.
– - Oooooh!!!! – kolju külmus väriseva värinaga, sest see on selline pesemisviis, nagu vann või dušš.
– - Ärge mõelge, zema, ärge mädake lainet. Kõik on nii super!!!
– - Ma ei paindu … – relva jaoks on ta melanhoolne.
– - painutamine!.
– - Ärge painutage..
– - painutamine!!
– - Ärge painutage!
– - painutamine!!!
– - Ärge painutage!!
– - painutamine!!!!
– - ära painuta!!!
– - painutamine, painutamine, painutamine, painutamine, painutamine, painutamine, painutamine!!!!! – Zulka võttis sügavalt sisse ja karjus – Aaaaaooo!!!!!!!
– - Ära karju nagu siga. – Pukik läks minema.
– - Ja mis on «siga»?
– - Ma ei tea, see juhtus minuga.
– - kust?
– - kaameli juurest.
– - kaamel? Mis see sõna on?
– - Ah?.. Jah, nagu ka «siga». Jäta mind rahule!
– - Ah! Jah, lõdvestu.
– - Mida, «aaaaa»? – katkestas Pukik.
– - Jah, sain aru?! – Zulka raputas teda.
– - Mida, «sai aru»?
– - See «siga» on «kaamel» ja «kaamel» on..
– - «siga»! – lisas aida ja valis seinalt välja veel ühe juure. – Ei paista… Kas soovite süüa? – ja torkas selle talle silma.
– - Ugh.. – sülitas ta. – Jah, mida sa sööd, aga sööd. Vaata ringi. Kui ilus kõik on, darkoo..
– - Toto ja see, mis on tume ja mädarõigas pole nähtav, välja