„Kas olete valmis?“ küsis ta.
Kenzie ja Kennedy vaatasid enne talle noogutamist teineteisele otsa.
„Nad olid väga tublid,“ kiitis Cecelia.
„Me olime väga head,“ lisas Kenzie.
„Selles ma ei kahtlegi.“
Kaksikud olid vanuses, kus nad käitusid kõigiga peale tema nagu inglilapsukesed. Gabby oli lugenud kümneid lastekasvatamise kohta kirjutatud raamatuid ja ekspertide sõnul võitles vajadus suurema iseseisvuse järele vajadusega emme järele. Nii et kui kõik teised said naeratuste ja hea käitumise osaliseks, jäid tema osaks pisarad ja jonn.
Ta ootas, kuni tüdrukud olid Ceceliat kallistanud. Nad kasvavad nii kiiresti, mõtles ta rahulolevalt. Nad on andekad, uudishimulikud ja armastavad. Võttes arvesse, kui hästi kõik tema elus on, tuleb ta hootiste jonnihoogudega toime.
Nad lahkusid lastenurgast ja läksid ukse poole. Täna olid tüdrukud valinud ühesugused riided. Sinised lühikesed püksid ja sinise-valgekirjud kiisudega T-särgid. Enam polnud nad väikelapselikult pontsakad ja nägid nüüd välja nagu väikesed tüdrukud.
Nad olid erimunakaksikud, aga nii ühtemoodi, et neid peeti identseteks. Mõlemal olid suured pähklipruunid silmad ja punakasblondid juuksed. Nad rääkisid ühtemoodi ja olid mõlemad energilised.
Aga neis oli ka erinevusi. Näiteks lõuajoon, ja Kennedy juuksed olid paksemad ja pisut rohkem lokkis. Kenzie oli pisut pikem. Koolis saab olema huvitav, mõtles Gabby. Kennedy oli avatum, aga Kenziel oli kannatlikkust, mis jäi õel vajaka. Gabby ei osanudki öelda, millised iseloomujooned võiks tähendada edu saavutamist.
Nad jõudsid auto juurde ja ta avas juhipoolse tagumise ukse.
„Ronige sisse.“
Tüdrukud ei teinud teist nägugi.
„Meie tahame istmekõrgendusi,“ teatas Kennedy kindlalt. „Turvatoolid on titadele. Emme, me lähme ju eelkooli.“
„See tähendab, et me pole enam titad,“ lisas Kenzie.
Gabby ei teadnud, kes suvelaagris olnud lastest oli öelnud midagi turvatoolide kohta, aga ta soovis väga, et seda poleks tehtud.
Ta mõtles restoranis ootavate veinipudelite peale. Võiks ju viia tüdrukud tagasi Cecelia hoolde, võtta paar klaasi veini ja helistada Andrew’le, et ta nad koju viiks. Võiks taguda pead vastu autot, kuni valu on suurem kui vaidlus. Või siis neelata see alla ja tuletada endale meelde, et teda on õnnistatud ja tal on vedanud, ja lihtsalt taluda.
Vaatamata sellele, et mõte veinist oli väga ahvatlev, läks ta viimast teed.
„Te kasvate suuremaks,“ ütles ta leebet tooni säilitades. „Ja ma armastan teid väga. Sellepärast ma tahangi, et te oleksite kaitstud. Palun istuge toolidele, et me saaksime minna koju ja panna isale söögi hakkama.“
Kaksikud ei liikunud jonnakalt paigast.
Gabby surus ohke maha. Sellest võitlusest polnud võimalik võitjana väljuda. Ta ei kavatsenud lasta end viieaastastel ümber sõrme keerata. „Boomer ja Jasmine tahavad samuti süüa. Mina tahan koju minna. Palun istuge nüüd oma kohale.“
„Ei istu.“ Kennedy pani käed rinnal risti. Kenzie tegi sama, sest Kenzie tegi alati seda, mida Kennedy ees.
„Te kaotate iga siin raisatud minutiga viisteist minutit teleka vaatamise aega,“ ütles ta tüdrukutele. See oli üsna tõsine karistus, sest Shaeferite majapidamises oli teleka vaatamise aeg limiteeritud.
Tüdrukud vaatasid teineteisele otsa, siis uuesti tema poole. Kenzie sosistas õele kõrva: „Viisteist minutit on pikk aeg.“
Kennedy ohkas raskelt ja istus autosse. Kenzie tegi sama. Gabby tõotas endamisi, et katsub pärast mehega rääkida ja mingi lahenduse välja mõelda. Või siis võtta vähemalt klaasi veini ja rahustada ennast, et kümne aasta pärast, kui kaksikud tahavad poistega käima hakata, meenutavad nad autoistmetüli kui vana head aega.
TEINE PEATÜKK
„KUULSIN juba,“ ütles Crayon lastelaualt värvipliiatseid kokku korjates.
Nicole Lord surus raske ohke maha ja manas näkku laia naeratuse. „Selge see. Kas pole tore? Me oleme kõik nii kohutavalt elevil.“
Cecelia langetas talle lähenedes häält. „Ära muretse. Tyler on eemal.“
Nicole vaatas saali teises otsas Hayleyga mängiva poja poole ja siis uuesti lapsehoidjale otsa. „Kas pole uskumatu? No on vast vedamine. Tyler on nii põnevil. Ta loeb päevi. Kui ta oskaks, siis loeks lausa minuteid.“
„Ja sina?“ küsis Cecelia.
Nicole pööritas silmi. „Mina loen ka minuteid, ainult et hoopis teisel põhjusel.“
„Ega sa kavatse teda läbi peksta? Mulle ei meeldiks sugugi lugeda uudistest, et politsei on su vahi alla võtnud.“
Küsimus, mis pidi olema naljakas, tõi Nicole’i silme ette vägagi ahvatleva pildi. Ta ei pidanud silmas vahi alla võtmist. Kuigi ta vaatas naistevanglast rääkivat telekomöödiat „Oranž on uus must“ suurima mõnuga, poleks vanglaelu temale sugugi istunud. Aga Jairus Sterenbergi läbipeksmine oli hoopis midagi muud. Ta annaks mehele suurima rõõmuga ühe korraliku tou. Või vähemalt ütleks, mis ta temast arvab.
„Ma ei peksa teda läbi, ausõna. Tylerile meeldivad draakoniraamatud ja ma ei teeks oma pojale iial liiga.“
„Aga mis siis, kui ta ei saaks sellest teada?“ aasis Cecelia. Ta tõstis käe. „Hea küll, jätan su rahule. Aga sa ei salli seda meest tõesti silmaotsaski.“
„Asi pole selles,“ vaidles Nicole vastu, soovides, et see oleks nii. „Kuidas ma saan mitte sallida inimest, keda ma pole kohanudki? Asi on lihtsalt selles, et...“ Ta raputas pead. „Kogu tema impeeriumis. Artiklis, mida ma mõne aja eest lugesin, kirjutati, et ta on kohutav inimene, teenib laste pealt raha. Mis tähendab, et ta on üks igavene siga, kes teeniks ka õhu pealt raha, kui oskaks välja mõelda, kuidas seda teha.“
Draakon Brad oli saanud alguse pildiraamatutena ja oli jõudnud nüüd ka juturaamatutesse. Ja kõik temateemalised asjad! Kaisuloomad ja riided ja voodilinad ja mängud. See mees lausa ujub rahas, mõtles Nicole kibestunult. Ja see kõik laste ja nende vanemate arvelt.
Ja veelgi hullem oli see, et ta oli hiljuti teada saanud, et see mees elab siinkandis. Ja oli teinud pakkumise, mida mõned pidasid suuremeelseks, viia suveprogrammi raames läbi võistlus. Selle sama suveprogrammi raames, kus Tyler oma päevi veetis.
Lastele tehti ettepanek kirjutada, miks neile meeldib Draakon Brad. Ning Jairus isiklikult tuleb külla võitjale ja tema grupile ning kingib autogrammiga raamatu.
Tyler oli võistlusest kuuldes suures elevuses ja kirjutas kaks nädalat oma lugu. See oli Nicole’ile teada, sest tema aitas poega igal sammul. Nad mõtlesid välja loo, kus Draakon Brad kohtub Tyleriga. Nad joonistasid isegi pildid.
„Saan aru, et sinu arust pole ta halb inimene,“ ütles Nicole. „Aga mõtle nüüd ise: lapsed peavad kirjutama loo, enne kui saavad selle mehega kohtuda. Kas ta poleks siis võinud tulla laagrisse kohale nagu tavaline inimene? Aga eiiii.“
Cecelia puhkes naerma. „Sul on selle vaese mehe jaoks nii palju energiat.“
„Usu mind, ta pole kaugeltki vaene.“
„Aga ikkagi – mis siis, kui ta pole paha?“
„Siis on mul tema laimamise pärast väga häbi.“
„On see võimalik?“ küsis Cecelia.
„Mitte mingil juhul,“ kinnitas Nicole.
Ta arutas Ceceliaga läbi järgmise nädala plaani ja läks Tylerile järele. Ta pidi vähemalt endale tunnistama,