Kaksikõde. Луиза Дженсен. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Луиза Дженсен
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежные детективы
Год издания: 0
isbn: 9789949848089
Скачать книгу
mis viib Võluri juurde. Teist sellist kohta kui kodu ei ole.

      Laua taga istuti kahekesi. Ma ei pannud oma naabrit enne tähele, kui ta raamatu laua keskele lükkas, et mina ka näeksin. Vaenulikkusega võisin veel hakkama saada, aga lahkus pani nutma. Nutnud olin ma viimasel ajal palju.

      Püüdsin rahuneda, kujutades ette, et olen rannas, aga see pani mind mõtlema kodule ja ma oleks tahtnud pea lauale panna ja uluda kogu selle ebaõigluse pärast. Näis, nagu oleks mitu tundi mööda läinud, enne kui kell helises ja söögivaheaega kuulutas.

      Preili Stiles tegi endale teed klassiruumi tagumisse otsa, kui lapsed ukse poole rüselesid.

      „Charlotte,” ütles ta tüdrukule mu kõrval, kes ladus asju roosasse ranitsasse. „Kas sa näitaksid Grace’ile, kus me sööme?”

      „Hästi,” ütles Charlotte.

      „Kust sa pärit oled?” küsis Charlotte, kui kõndisime läbi koridoride labürindi. Ta oli pikka kasvu. Ma pidin pooleldi jooksma, et temaga sammu pidada. Mu pahkluu valutas, aga ma ei kaevelnud: mul oli hea meel, et ma polnud üksi. „Miks sa nii hilja kooli tulid?”

      Ma olin seda küsimust oodanud, aga valed, mida olin harjutanud oma toas peegli ees, jäid mul kurku kinni. Charlotte jäi seisma ja ma neelatasin mõeldes, kas ta ootab mu vastust, aga sain siis aru, et me oleme kohal, sööklas. Saal nägi välja nagu vanglas, ma olin seda telekast ühe korra näinud: hallide plastlaudade read ja oranžid toolid. Lõuna oli just alanud, aga prügi oli juba parkettpõrandal maas. Mind haaras terav igatsus vana kooli järele, kus olime söönud oma klassiruumis, vahetanud omavahel erinevaid küpsiseid ning jogurteid kookide vastu.

      „Noh, see ongi söökla. „Vaevalt küll kuramuse Ritz,” nagu ema ütleks, aga tead küll...”

      Ma noogutasin, ehkki mul polnud aimugi, millest ta räägib.

      Charlotte viipas kahe tüdruku suunas, kes nurgas kössitasid. „Need on Esmée ja Siobhan, ma tutvustan sind hiljem. Tavaliselt istun ma nende juures, aga täna mitte. Tule!”

      Ma ruttasin Charlotte’i järel, püüdes ettepoole jõuda, et kuulda, mis ta räägib.

      „Sa võid pärast kooli minu juurde tulla, kui soovid, eks? Ma võin sulle soengu ja meigi teha. Mu ema on laulja ja tal on lademete viisi igasugust lahedat värki. Teda pole kunagi kodus, niisiis ta ei saa teada.”

      Ma ei saanud minna. Vanaisa pidi mulle järele tulema, pealegi poleks vanaemale üldse meeldinud, et tulen koju meigiga.

      „Võib-olla,” ütlesin, tahtmata näida nagu tita.

      „Lähme istume sinna.” Charlotte viskas oma asjad poisi kõrvale, kes oli mind klassis narrinud. Ma kõhklesin, ütlesin endale, et parem ikka kui üksi istuda, aga tundsin, et mu põsed tulitavad.

      „Võta istet!” Charlotte silmitses mind. Ta säravad rohelised silmad tuletasid mulle meelde meie vana kassi Bessiet ja miski ütles mulle, et võin teda usaldada.

      Mul tuli alati klomp kurku, kui olin närvis, aga ikkagi istusin toolile ja võtsin oma lõunasöögi välja. Kui mul oleks lusikas alles olnud, oleksin suutnud ehk natuke jogurtit alla neelata. See oli veel aprikoosijogurt ka – minu lemmik. Ma põrnitsesin seda poissi, Danieli, seejärel tegin kõrrega augu apelsinimahla karbi sisse ja võtsin väikese lonksu. Charlotte loksutas oma banaanipiima pudelit.

      „Kas sa tooksid mulle kõrre?” Charlotte saatis Danielile särava naeratuse.

      „Jah.” Poiss punastas, tõmbas tooli kriiksuga tagasi ja sammus üle saali viisil, mis ütles: ma olen selle kooli jaoks liiga lahe.

      „Jälgi mängu!” Charlotte krahmas Danieli pooleldi söödud võileiva ja eemaldas ülemise poole. Ta haaras maitseainehoidjast ketšupipudeli ja lasi moosi peale kastet ning pani siis võileiva kokku tagasi.

      Ma jäigastusin, kui Daniel tuli, oma võileiva võttis ja suure suutäie hammustas. Ta mälus ühe korra, teise, ja sülitas siis kõik välja ning pühkis suud varrukasse.

      „Oi, vaata!” Charlotte osutas poisile. „Ta nägu on sama punane nagu ta võileib.”

      „Kes seda tegi?” Daniel tõusis, käed rusikasse surutud.

      „Mina tegin. See on sulle paras selle eest, et sa Grace’iga ta esimesel päeval nii vastikult käitusid.”

      „Sa oled üks kuradi mõrd, Charlotte Fisher.” Daniel toppis oma lõunasöögi ranitsasse, põrnitsedes mind vihaselt, ja ma nihelesin. „Küll sa veel saad selle eest!” Ta tormas väljapääsu poole.

      „Hea, et sust lahti saime!” hüüdis Charlotte.

      „Uskumatu, et sa seda tegid, Charlotte,” ütlesin ma.

      „Charlie, mitte Charlotte, kui hakkame hästi läbi saama,” ütles ta. „Tahad?”

      Mu suu oli liiga kuiv, et süüa, aga ma võtsin juustu- ja sibulakrõpse ning panin suhu.

      „Nii, miks sa siis siia kolisid, Grace?”

      Ja sibulakrõps tundus mu suus kõva ja raske. Ma püüdsin neelata, aga kurgust ei läinud midagi alla.

      NELJAS PEATÜKK

      Praegu

      Eelmisel õhtul läks magama jäämisega tohutult aega. Fotoalbumi vaatamine tõi nii palju mälestusi, et mul hakkas kahetsusest kõhus keerama ja meel tõrkus rahunemast. Unerohutabletid pole enam nii tõhusad kui varem. Otsustan minna esmaspäeval arsti juurde ja teeselda, et kaotasin oma viimase retsepti ära. Nii saan rohkem tablette ja võin annuseid suurendada.

      Kui ma viimast korda kella vaatasin – murest hullumas, sest Dani polnud kodus –, oli kell kaks ja ma arvasin, et ei jäägi magama, aga nüüd vaatan kella ja see on kuus läbi, niisiis ilmselt siiski magasin. Ma kargan voodist välja nii kiiresti, et pea hakkab ringi käima, panen sussid jalga ja võtan ukse tagant nagist hommikumantli. On võimalus, ütlen endale, et Dan on majja hiilinud ja diivanile magama jäänud, et mind mitte äratada. Aga kui jooksen elutuppa ja tule põlema panen, on seal vaid Mittens, kes pilgutab äkilise ereda valguse peale silmi.

      Ma tõmban kardinad eest ära. Meelekohtades taob, kui püüan Danile sajandat korda helistada, ning mu peas jooksevad õudsed pildid: Dan on kraavi sõitnud, auto on kummuli, rattad ikka veel pöörlemas; Dan on uimaseks löödud ja jäetud tänavale surema; Dan lamab teeservas, ta on saanud viga, veri voolab haavadest.

      Eesaiast kaugemale pole suurt midagi näha. On ikka veel talviselt pime ja õhus on tume udu, selle sõrmed haaravad mind, teed pole näha. Alles siis, kui siia kolisime, sain aru, kui võimas on ilm: nüüd näed, nüüd mitte. Ma värisen, ehkki pole külm, ja tõmban hommikumantli tihedamini enda ümber. Taskus on Polo krõpsupakk ja ma pistan ühe suhu. Ravimid jätavad suhu vastiku maitse, mis püsib kogu päeva, ükskõik kui palju ma ka hambaid ei peseks või piparmündipastille sööks.

      Ma vaatan jälle kella, justkui paneks see aja kiiremini liikuma. Kell pole veel seitsegi, liiga vara on paanitsema hakata, aga ikkagi ei takista see mind mõtlemast kõige halvemat – ma teen seda alati. Paula ütles ikka, et see tuleneb kaotusehirmust, Dan ütleb, et pingesolekust. Sammun akna all edasi-tagasi nagu tiiger puuris, vaip nõtkub mu sussides jalge all, pinge koguneb.

      Mis ajast peale me hakkasime Daniga teineteisest eemalduma? Mu elu näib lahknevat kaheks: enne Charlie surma ja pärast. Tundub, et olime enne õnnelikud, aga seda on raske meenutada. Vahel näib, et olen ta endast nii kaugele eemale lükanud, et võimatu on teda tagasi tõmmata, ent ehkki kardan kohutavalt teda kaotada, ei suuda ma vabaneda peaaegu pidevast ärritusest, mida tunnen. Püüan end veenda, et pole oluline, kui ta ajab toa segamini, ei tee seda, mida on lubanud, aga ma naagun ta kallal ikkagi – peaaegu julgustan teda vahel vastu hakkama.

      Ma värisen, kui tuul ulub ja väravat lõgistab. Riiv ei pea ja värav paiskub pärani ning prantsatab siis jälle kinni. Olen Dani mitu korda palunud see korda teha. Kuulen, et auto