Miikael mäletas nii selgesti päeva, mil kõik oli alguse saanud. Mil ta oli Vikale tunnistanud, et näeb juba mitu kuud iga paari päeva tagant üht ja sama und. Algul ei olnud Vika teda vist kuigi tõsiselt võtnud, kuid viimaks oli ta laiali laotanud Eesti kaardi ja pendlil selle kohal edasi-tagasi liikuda lasknud. Koht, millel pendel lõpuks keerlema hakkas, oli Suuremõisa loss Hiiumaal. Miikael oli olnud tookord üsna nõutu. Tal ei olnud aimugi, mis teda lossiga siduda võis.
Kuigi Hiiumaaga oli tal sidemeid küll. Tema isa emapoolne suguvõsa oli siit pärit. Aga otse loomulikult ei olnud isa osanud midagi nende suguvõsa ja mõisa vaheliste seoste kohta öelda. Vanaema kõik teadaolevad esiisad ja -emad ei olnud elanud üldsegi mitte Suuremõisa, vaid Kõrgessaare mõisa territooriumil. Kuid sellegipoolest olid Miikael ja Vika otsustanud viimaks Hiiumaale sõita. See otsus oli sündinud küll üsna uue kooliaasta algul, kuid Miikael ei suutnud praegu õppimisele mõelda. Ainus, millele ta mõelda suutis, oli see, miks see kõik just temaga juhtus. Mida talle sellega öelda tahetakse? Ja mida ta peaks tegema, et ta neid tüütuid unenägusid enam ei näeks?
Umbes napid kakskümmend minutit hiljem kõndis Miikael Vika juurde tagasi. Esiteks oli ta juba kärsitu ja teiseks kartis ta, et kui nad siin liiga kaua jokutavad, võivad nad mõne lossitöötajaga kokku sattuda. Ja siis ilmneb ka see, et nad on külastajate tavapärasest trajektoorist üsnagi palju kõrvale kaldunud. Mis küllap tõstatab küsimuse nende tegelikest kavatsustest.
Miikaeli üllatuseks nõjatus Vika hooletult vastu seina ja näppis veidi tüdinud ilmel oma telefoni. Tundus, et tüdruk juba ootas teda.
„Mida sa teada said?”
„Midagi.” Vika ei tõstnud telefonilt isegi pilku.
Miikael kortsutas kulmu. „Mis mõttes midagi?”
„Sõna otseses mõttes – mitte midagi.”
Vika hääletoon ei jätnud muudele variantidele just palju ruumi. Tüdruk tõesti mõtles seda, mida ütles.
„Aga sa ju ise arvasid, et see on õige koht? Mida me siis nüüd teeme?”
Vika kehitas õlgu.
Miikael oli pettunud. Ta kahtlustas, et tüdruk polnud südamega piisavalt asja juures olnud. Kuid siis tundus kogu olukord talle endalegi täiesti tobe. Selle asemel, et Tallinnas koolis olla, seisis Miikael nüüd Suuremõisa lossi valgeks võõbatud koridoris ning püüdis ennast ja Vikat veenda, et just siin peitub lahendus tema korduvatele unenägudele ja kogu sellele verevõla asjandusele. Ja et lahenduse peaks Vika saama hingedelt, kes siin väidetavalt ringi hulguvad. Miikael heitis pilgu läbi ukseklaasi selle taga jätkuvale koridorile, mille otsaaknast paistis tükike taevast, mis andis justkui mõista, et päris maailm oli siiski veel olemas. See oli siinsamas, ainult käega katsuda.
Ja kõik tundus korraga nii lihtne ja loogiline. Ta pidi lossist lahkuma, Kärdlast oma asjad võtma ja praamile minema. Võib-olla isegi perearstile või mõnele psühhiaatrile oma luupainajatest rääkima. Või siis püüdma seda kõike lihtsalt unustada.
„Kas sa tahad öelda, et sa ei saanud kohe mitte midagi teada? Sa ei tunnetanud siin mitte kedagi?” küsis Miikael veel korra üle.
Sest just praegu oli ta silme ette kerkinud pilt paari nädala tagusest sündmusest: Vika pahupidi silmadega maas ta jalge eest lebamas ning lausumas, et ta on seotud verevõlaga. Sellele hetkele tagasi mõeldes tundis ta ikka veel judinaid seljal.
„Muidugi ma tunnetasin,” sõnas Vika tüdinult. „Aga see ei tähenda, et ma oleks midagi teada saanud.”
„Mis juhtus siis?” Miikael unustas praami selsamal sekundil. Lootus temas tõstis jälle pead.
„Kas sa arvad, et see on niisama lihtne? Muudkui tule ja küsi? Nad on umbusklikud. Isegi kui nad on surnud.”
„Äkki me peaksime siis millalgi uuesti tagasi tulema?” pakkus Miikael, kuid poisi üllatuseks ei ilmutanud Vika mingit entusiasmi.
„Ma ei usu, et järgmine kord paremini läheks. See pole nii kerge, nagu sa arvad.”
Miikael kehitas õlgu. Tal ei olnud vastuseid. Olid ainult lõputud küsimused. Ja vaid kaks juhtlõnga: teadmine, et ta on seotud verevõlaga, ning mälupilt oma unenäost. Paigast, mida ta ikka ja jälle nägi, kuid mille kirjeldamiseks puudusid tal ärkveloleku ajal isegi sõnad.
7.
Kool lehkas põrandavaha ja sööklast immitsevate toidulõhnade järele. Millegipärast tekitasid need lõhnad kerget iiveldust. Saara pani oma jaki garderoobi ja kõndis aegamisi mööda koridori edasi klassiruumi poole.
„Jõu, Saara!”
Konrad kõlgutas aknalaual istudes jalgu, ühe käega oma telefoni uurides ja teisega justkui muuseas tema vastu nõjatuva Jaanika juukseid näppude vahel keerutades. Saara taipas äkki, miks Ingel väljas ei käi. Just selle pärast. Ta poleks suutnud sellist vaatepilti sekundikski taluda.
„Te ikka teate, kui vastikult õnnelikud te tundute?”
„Kas sul juhtus midagi või?”
Konrad tõstis pilgu telefonilt. Ta tumedate ripsmetega silmad olid siirad ja usalduslikud, kui ta Saarat piidles.
„Täna mitte.”
„Millal siis?” Jaanika liibus veelgi rohkem Konradi vastu.
Konrad ja Jaanika olid olnud paar vist juba nii pikalt, et Saara ei mäletanudki, millal nende lugu algas. Ta poleks üldse imestanud, kui näiteks juba lasteaia viimases rühmas.
Saara ohkas. „Ma käisin hommikul Ingli pool. Täna on Johani sünnipäev. Oleks olnud…”
„Persse…”
„No just!”
„Kuidas tal on? Mis sa arvad, kas me peaksime midagi tegema?” küsis Jaanika.
Saara kehitas õlgu. „Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Ma olen lihtsalt energiast nii tühjaks imetud.”
„Keegi peaks ta hullumajja panema,” pomises Konrad.
„Hullumajja? Nalja teed või?” hüüdis Jaanika ja hüppas aknalaualt maha.
Kuid paistis, et Konrad ei teinud nalja. Ta oli Saara meelest tõsisem kui kunagi varem, kui ta kinnitas, et seal saaks Ingel vajalikku ravi, sest praegu… Noh, praegu ei toimunud tegelikult mitte midagi.
Kui kell helises, oli Jaanika ainus, kes tundi kiirustas.
„Mida sa ootad?” küsis Saara nähes, et Konrad ei kavatsegi ennast liigutada.
„Mida sa ise ootad?”
„Ma ei lähe matasse. Ma ei suuda lihtsalt,” pomises Saara.
Alles kooli jõudes oli ta tundnud, kui läbi ta omadega oli. „Ma läheks koju magama, kui ema täna kodus ei oleks. Praegu ma pean vist mõnda aega mingis kohvikus jõlkuma.”
„Sul on kaassõltuvus,” lausus Konrad äkki.
„Mis asi?”
„See on see, kui…”
„Ma põhimõtteliselt tean, mis asi see on, aga… Kuidas sa tead kõiki neid asju?”
Saara silmitses poissi uurivalt. Konrad ei olnud üldse selline tüüp, kes pikka aega oleks viitsinud mingit mõistlikku juttu ajada. Just seepärast oli ta üllatunud, et poiss äkki millegi sellisega lagedale tuli.
„Ma käin ju ka koolis,” irvitas poiss. „Kuule, aga päriselt,” tõsines ta kohe, „sa ei saa ennast sellesse matta. Midagi tuleb ette võtta.”
„Ma tean,” pomises Saara.
„Kui ta ema ei kavatsegi mitte midagi teha, siis pead sina selle lõpuks jutuks võtma.”
Saara ohkas. Ta ei kujutanud ette, kuidas ta