Admiral Vorpatril surus hambad kokku. „Kahjuks kaotasin ma olukorras initsiatiivi pärast seda, kui jaamas olevad Komarri laevad ei allunud minu tungivale korraldusele otsad lahti teha ja lasksid end hoopis arestida. Selleks ajaks oli kvadrikute valduses juba liiga palju pantvange, komarri sõltumatud kapten-omanikud venitasid minu korralduste täitmisega ja kvadrikute enda sõjalised jõud, niipalju kui neid on, said meie ümber positsioonidele asuda. Me olime peaaegu kaks päeva vastasseisus paigale tardunud. Siis saime käsu tagasi tõmmata ja teie saabumist oodata.”
Selle eest olgu tänatud kõik jumalad. Sõjaväelised saavutused pole sõjaväeliste lolluste kõrval midagi. Kuid libiseda poolele teele lolluse poole ja siis peatuda on ülimalt haruldane. Vähemalt selle eest oli Vorpatril kiituse ära teeninud.
Brun märkis süngelt: „Sel hetkel polnud ju enam erilist valikut. Me ei saanud neid ju ähvardada, et laseme jaama tükkideks, kui meie enda laevad on jaamas.”
„Te poleks tohtinud niikuinii jaama tükkideks lasta,” tähendas Miles leebelt. „See oleks massimõrv. Rääkimata sellest, et selleks antud korraldus oleks kuritegelik. Keiser oleks andnud käsu teid maha lasta.”
Brun võpatas ja jättis selle teema.
Vorpatrili huuled tõmbusid kriipsuks. „Kas keiser või teie?”
„Gregor ja mina oleksime visanud kulli ja kirja selle peale, kumb võib teid esimesena ette võtta.”
Korraks laskus ruumi vaikus.
„Õnneks,” jätkas Miles, „paistab, et kõigi tulised pead on jahtunud. Selle eest tänan ma teid siiralt, admiral Vorpatril. Ma lisaksin, et teie edasise karjääri saatus on teie ja teie ülemuste vaheline asi.” Välja arvatud juhul, kui teil õnnestub korraldada nii, et ma ei jõua oma esimeste laste sünni juurde – sellisel juhul oleks teil parem hakata otsima väga-väga sügavat urgu, kuhu peitu pugeda. „Minu töö on päästa läbirääkimistega kvadrikute käest nii palju keisri alamaid kui võimalik ja nii madala hinnaga kui võimalik. Kui mul väga veab, võivad meie kaubalaevastikud pärast seda kunagi jälle siin peatuda. Selles osas pole te kahjuks andnud mulle kuigi tugevaid kaarte. Sellest hoolimata vaatan ma, mida teha annab. Ma tahan muutmata koopiaid kõigist hiljutisi sündmusi puudutavatest teadetest, et need üle vaadata, palun.”
„Just nii, milord,” uratas Vorpatril. „Aga,” tema hääl muutus peaaegu ahastavaks, „see ei ütle mulle ikkagi, mis leitnant Solianiga juhtus!”
„Ma võtan ka selle küsimuse kõige põhjalikuma uurimise alla.” Miles vaatas admiralile silma. „Ma luban seda.”
Vorpatril noogutas lühidalt.
„Aga lord-audiitor Vorkosigan!” pistis lastiülem Molino tungivalt vahele. „Grafi Jaama võimud tahavad trahvida meie, Komarri laevu kahjude eest, mille tekitasid Barrayari sõdurid. Neile tuleb selgeks teha, et selle… kriminaalse tegevuse osas on sõjavägi üksi ja omaette.”
Miles ebales pika viivu. „Teie suureks õnneks, lastiülem,” lausus ta viimaks, „ei saaks tõelise rünnaku puhul teie kohta sedasama öelda.” Ta laksas käega vastu lauda ja tõusis.
Kolmas peatükk
Miles seisis kikivarvul, et piiluda välja väikesest illuminaatorist „Pistriku” põkkumisluugi kõrval, samal ajal kui laev manööverdas talle määratud põkkumisklambrite poole. Grafi Jaam oli tohutu suur kokku kuhjatud segadik, mis paistis olevat ehitatud täiesti kaootiliselt – see polnud üllatav, kuna sellel rajatisel oli käimas juba laienemise kolmas aastasada. Kusagil selle laiutava ja turritava ehitise all oli peidus väike metallasteroid, mis oli uuristatud üleni auklikuks, et saada nii ruumi kui materjali, mida kasutati kõige vanema ehitamiseks kvadrikute paljudest asundustest. Lisaks, kui uskuda ekskursioonividisid, võis kusagil jaama kõige sügavamates sektsioonides seniajani näha lahtivõetud ja ümber seatud elemente hüppelaevast, millega esimene salk karastunud kosmoseavastajaid oli sooritanud oma ajaloolise retke siia pelgupaika.
Miles tõmbus eest ja andis Jekaterinile märku, et ta illuminaatori juurde tuleks. Ta mõtiskles kvadrikute kosmoseruumi, õigemini küll Vabade Asunduste Liidu – nagu seda ametlikult nimetati – poliitilise astrograafia üle. Seda esimest asundust hüppelauana kasutades olid kvadrikute rühmad suundunud kosmosse, et rajada tütarkolooniaid mõlemas suunas sisemisel kahest asteroidivööst, mis olid selle päikesesüsteemi nende esivanemate jaoks nii atraktiivseks teinud. Mitu põlvkonda hiljem ja nüüd juba miljonirahvana ei olnud kvadrikutel vähimatki ohtu, et neil saaks otsa ruum, energia või materjalid. Nende rahvastik võis laieneda nii kiiresti, kui arvas heaks ehitada.
Üksnes käputäis nende paljudest laialipillutatud asundustest pidas üleval kunstliku gravitatsiooniga varustatud sektsioone jalgadega inimeste jaoks, ükskõik kas külaliste või alaliste elanike jaoks, või suhtles üldse mujalttulnutega. Grafi Jaam kuulus nende asunduste hulka, kus galaktikuid vastu võeti ja nendega äri aeti, sama tegid asundused, mille nimedeks olid Metropol, Pelgupaik, Minchenko ja Liidu Jaam. Viimane oli kvadrikute valitsuse asupaik, niivõrd kui seda sai valitsuseks nimetada – nagu Milesile oli mõista antud, kujutas kvadrikute ühiskonnakorraldus endast omaette versiooni alt-ülespoole toimivast esindusdemokraatiast, kus algrakukeseks oli töösalk. Miles lootis jumala nimel, et ta ei pea hakkama mingi nõukoguga läbi rääkima.
Jekaterin vaatas ringi ja, elevil naeratus näol, viipas Roicile, et ka see vaatama tuleks. Roic kummardus, oleks peaaegu nina vastu illuminaatorit surunud ja vahtis varjamatu uudishimuga. Jekaterinile oli see esimene reis väljapoole Barrayari Impeeriumi, Roic aga pääses üldse esimest korda Barrayari planeedilt minema. Miles võttis hetke ja tänas oma kergelt paranoilisi harjumusi, mille tõttu ta oli enne seda, kui Jekaterini ja Roici planeedilt minema tiris, võtnud vaevaks saata nad mõlemad lühikesele intensiivkursusele käitumis- ja turvareeglitest kosmoses ja kaaluta olekus. Ta oli kasutanud oma positsiooni ja tutvusi, et pääseda ligi sõjaväeakadeemia võimalustele, kuigi vabal nädalal korralise õppetöö vahel, ja võtta kohendatud versioon pikemast kursusest, mille Roici vanemad ihukaitsjatest kolleegid olid saanud keiserliku sõjaväe väljaõppe käigus, nagu see kõigile ette oli nähtud.
Jekaterin oli olnud ülimalt jahmunud, kui Miles oli teda palunud… veennud… hea küll, tagant torkinud, et ta koos ihukaitsjaga orbiidikooli läheks – algul oli ta heitunud, poole kursuse peal kurnatud ja mässu tõstmise äärel, lõpetamisel aga uhke ja õnnest joobunud. Reisilaevadel, millel tekkis leke, oli kombeks pista piletiga reisijad lihtsatesse mullidesse, mida kutsuti kehakapsliteks, et nad jääksid passiivselt päästmist ootama. Miles oli ka ise korra või paar kehakapslis konutama pidanud. Ta oli vandunud, et ühtki tema meest, eriti aga mitte tema naist ei muudeta hädaolukorras kunstlikult nii abituks. Kogu tema seltskond hoidis reisides käepärast oma skafandrid, mida sai kiiresti selga panna. Milesi vana, ekstra temale kohandatud soomustatud lahingskafander oli kahjuks koju jäänud…
Roic ajas end illuminaatori tagant püsti, eriti stoiline ilme näol, kulmude vahel vaevunähtavad murekortsud.
Miles küsis: „Kas kõik on iiveldusevastased tabletid sisse võtnud?”
Roic noogutas ausalt.
Jekaterin küsis: „Kas sa ise võtsid?”
„Igatahes.” Miles vaatas oma lihtsat halli tsivilistipintsakut ja pükse. „Kunagi oli mul kõhunärvi küljes peen biokiip, mis ei lasknud mul kaaluta olekus lõunat välja oksendada, aga tolle ebameeldiva kokkusaamise käigus kildgranaadiga lasti see koos minu ülejäänud soolestikuga puruks. Ma pean laskma lähemal ajal uue panna…” Miles astus illuminaatori juurde ja heitis veel ühe kiire pilgu välja. Jaam oli varjutanud suurema osa vaatest. „Niisiis, Roic. Kui paar Hassadaris külas olevat kvadrikut käituksid nii vastikult, et teeniksid ära linnavalve türmi külastuse, ja siis ilmuks kohale veel üks punt kvadrikuid, kes üritaksid neid sõjarelvadega välja päästa, laseksid maja tükkideks, paneksid sellele