Korsika muinasjutud ja muistendid. Triinu Guerrin

tuttavat kellukese helinat kuulis, läks ta välja. Ta avas laudaukse, lasi oma ute sisse ja tema järel ka kõik preestri lambad. Siis jooksis Ghjuvanni tuppa ja ütles naisele:

      „Meie preestril oli õigus. Me andsime ühe lamba ja Jumal saatis meile sada vastu!“

      Õhtul läks preestri karjane ilma lammasteta koju ning kurtis:

      „Valge lammas jooksis tormiga koju Ghjuvanni juurde ja teised läksid talle järele. Mina nõudsin, et kari mulle tagasi antaks, aga Ghjuvanni ei tahtnud sellest kuuldagi. Korrutas aiva, et nüüd on kõik lambad tema omad ja et see olla veel pealegi taeva tahtmine.“

      Preester sai pahaseks ja läks ise oma lambaid tagasi nõutama. Ta ütles Ghjuvannile:

      „Need on minu lambad, kes valge lamba järel sinu lauta jooksid, ja nad tegid seda ainult sellepärast, et tal kelluke kaelas on. Nüüd on torm möödas, anna mu lambad tagasi!“

      Ghjuvanni tuletas aga preestrile meelde:

      „Ise te ju lubasite, et see, kes annab ühe lamba, saab sada vastutasuks. Lubasite seda mu naise ja terve koguduse ees.“

      „Lubasin, lubasin... aga kõike, mis ma jutluse ajal ütlen, ei pea tõe pähe võtma! Aja aga lambad välja!“ käsutas preester.

      „Jumal ise saatis selle lambakarja minu lauta. Ei ole minul õigust neid kellelegi teisele anda,“ teatas Ghjuvanni.

      Nii ei suutnudki preester ei hea ega kurjaga sundida Ghjuvannit lammastest loobuma. Oma sõnu kibedasti kahetsedes pidi ta tühjade kätega tagasi minema. Jah, preester oleks pidanud mõtlema ka selle vanasõna peale, mis ütleb, et kes palju lubab, see palju kahetseb.