Aga hiljem olen saanud aru, et baltisakslased elasid Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal nagu härrasrahvas kolooniates. Nende 700 aasta pikkune kolonistide ajastu lugu on Saksamaa ajaloos ainulaadne. Nõnda kirjutab sotsioloog Wilfried Schlau raamatus „Sozialgeschichte der Baltischen Deutschen“ („Baltisakslaste sotsiaalajalugu“). Kui Läänemere-äärsed suurriigid Rootsi, Venemaa ja Poola sajandite vältel üksteise käest Baltikumi vallutasid, ei kahjustanud see baltisakslasi kunagi. Nemad olid toonud Baltikumi kirikud, linnad, mõisad ja kaubanduse, ning neil õnnestus säilitada nende ümber rajatud kõrgklassi seisuse elu 20. sajandini välja – ehkki mujal Euroopas oli selleks ajaks juba ebavõrdsusel põhinevast seisuste süsteemist loobutud.
Privilegeeritud seisundit nautisid ka Baltikumi sakslastest pastorid. Vormiliselt ei kuulunud pastoraadid ja neid ümbritsevad maad küll kirikuõpetajate omandusse, aga sisuliselt käsutasid nad keskmise suurusega mõisaid ja neile allus ka paar tosinat pärisorja, nendib ajaloolane Wilhelm Lenz juba mainitud raamatus „Sozialgeschichte der Baltischen Deutschen“.
Kõrgemas vanuses kirja pandud lapsepõlvemälestustes meenutab minu vanaisa Gerhardi õde Else enda ja oma vendade lapsepõlve Liivimaal Ruhjas 20. sajandi algul:
Mul on meeles üks hästi palav suvi enne Esimest maailmasõda. Sageli juhtus nii, et ma ärkasin väga vara ja kuulsin avatud aknast, kuidas kutsar jootis hobuseid. Kuulsin selgesti, kuidas hobused kapjade klobinal väärikalt mööda õuekive tulid, kuidas Jan [kutsar] ämbri üles tõmbas ning hetke pärast selle taas kaevu laskis. Siis otsustasin, et kuna ma olen juba ärganud, siis lähen ratsutama. Hiljem päeval on juba liiga palav.
Panin riided selga ja läksin allkorrusele, kus toatüdruk mind imestunult vastu võttis. Tellisin piima ja leiba ning läksin talli ja palusin, et Enziole sadul selga pandaks. Enzio oli noor täkk, keda mu isa oli treeninud ja kelle nimi muutus teenijate suus lihtsalt Anziseks. See on läti keeles laias laastus sama nagu Hans.
Seejärel läksin ratsutama ning olin sellel varajasel päikeselisel hommikul maailmas peaaegu üksi. Kui koju tagasi jõudsin, magasid teised ikka veel. Hiilisin ema juurde ja veensin teda, et ta minuga koos jõkke ujuma tuleks.
Ma lugesin neid mälestusi esimest korda alles mõned aastad tagasi ning need kinnitavad ajaloolase Lenzi käsitlust, et sakslastest pastorite pered elasid nagu mõisahärrad. Else kirjutis jutustab kaotatud paradiisist, kus suviti paistis päike ja õitsesid lilled ning talvel tuiskas lund rõõmsatel saanimatkadel, mille puhuks härrasrahvas ennast kasukatesse mähkis. Läti ja eesti nimesid esines Lõuna-Ruhja pastoraadis 19. ja 20. sajandi vahetusel ainult teenijatel ja koduloomadel.
Samal ajal käis mitmel pool Euroopas ägedalt pulbitsev elu – tööstuslik pööre oli täie hoo sisse saanud ning suurte monarhiate alla kuuluvate väikeste rahvaste nagu eestlaste, lätlaste ja soomlaste hulgas oli ärganud rahvuslik meelsus.
Kogu Euroopas ehitati raudteesid ning rööbaste jaoks vajalikku terast hakati valmistama masstoodanguna. Jõuliselt kasvasid elektri-, masina- ja keemiatööstus. Tehnika valdkonnas oli juhtpositsioon nihkunud Suurbritannialt USA ja Saksamaa kätte. Valitses elev meeleolu, ning arengus ja teaduslikus uurimistöös Euroopa tippu tõusnud Saksa ühiskond rikastus ja moderniseerus kiiresti.
Kaugel Liivimaal Ruhjas külvati vilja veel käsitsi. Külvaja kõndis üle põllu, heledast riidest kokku sõlmitud kott kõhu peal kiikumas. Sealt kühveldas ta seemneid ja laotas neid aeglaste liigutustega suures kaares mööda põldu laiali. Else meenutab, et ainsad uue maailma hääled olid kaugelt raudteelt kostvad rongiviled ja sügiseti külasse toodud rehepeksumasina undamine.
Nii et sellesse seisma jäänud paradiisi sündis mu vanaisa aastal 1902. Ta oli oma vanemate lastest esimene, kes tuli ilmale uuel sajandil.
Gerhardi lapsepõlvekodu pole enam – Teise maailmasõja ajal Baltikumist taganedes põletasid sakslased selle maha –, aga pastoraadi peahoone foto on ilmunud raamatus „Die Deutschbalten“ („Baltisakslased“). Pildil on pikk ja vana puust hoone, nagu suur talumaja. Silma torkab kõrge mansardkatus.
Maja taga oli suur aed, mis algas akende alt lillepeenardena ja ulatus astmete kaupa alla jõe äärde välja. Pärast lilli tulid marjapõõsad ja maasikapeenrad, seejärel spargliistandik, meenutab vanatädi Else. Pärast sparglivagusid katsid nõlva viljapuud. Kõige madalamal asus köögiviljapeenar. Aeda ümbritses lippidest tara, milles oli üheksa väravat. Aias oli ka puhkemajakesi, sirelihekke, jasmiini- ja kibuvitsapõõsaid, kaks suurt muruplatsi, millel kuivatati pesu, kividest laotud kaev, millest teenijatüdrukud ämbritega joogivett tassisid, ja varakevadine köögiviljapeenar. Sealt võeti hooaja esimesed redised.
Pastoraadi suures saalis seisid tiibklaver, kolm diivanigruppi, Gerhardi ema kirjutuslaud ja raamatukapp ning rohkesti toataimi, näiteks tohutu suur monstera. Akende vahel olid kõrged peeglid. Pisikesi mahagonlaudu kaunistasid tol ajal moes olnud küünlajalad, mille küljes kettidega rippusid kristallid.
Söögitoas asus ema Agathe õmbluslaud. Seal oli ka laste mänguasjade kapp, ja kuni lapsed väikesed olid, võttis osa toast enda alla mänguaedik. Ahju ees seisis kiikhobu. Pärast õhtusööki võttis Agathe lapsed enda ümber kokku. Ta luges neile muinasjutte ja samal ajal kudus.
Pastoraadi kõrvalhoonetest jutustades mainib Else ühte väikest ruumi pesuköögis. See oli „hirmus ja sünge tuba, mille akna ees olid trellid“.
Ilmselt oli see varasemal ajal vanglaruumina käigus olnud. Nüüd seisis see tühjalt ja seda ei kasutatud kuidagi.
Venemaal kuni 1861. aastani kestnud pärisorjus oli olnud ilmselge ühiskondlik puudujääk, mida maaomanikud, baltisaksa aadel – ja samuti kirikuõpetajad – olid täiesti rahulikult ära kasutanud. Valgustusaja Saksa pedagoog ja kirjanik Johann Christoph Petri kirjutab, et pärisorjad närbusid baltisakslaste alluvuses samamoodi nagu mustanahalised orjuseaegses Põhja-Ameerikas.
Lõuna-Ruhja pastoraat.
Nii et omal ajal võis vastu hakanud pärisori Ruhja pastoraadis vabalt vangikongi sattuda. Mu vanaisa lapsepõlve ajal pärisorjust enam polnud. Pastor Baerile allus kolm popsi.
Sellel kitsal ühiskonnaklassil, kelle hulka Baerid kuulusid, olid tavaliselt ka lapsehoidjad, nii et minu vanatädi mainib nagu möödaminnes:
Noortel emadel oli tol ajal selles mõttes lihtsam, et beebide eest hoolitsesid kogu aeg lapsehoidjad.
Baeride ema ja isa magamistoa kõrval asus lastetuba, kus beebid magasid – ja ärkasid – hoidjate seltsis. Kui beebit oli vaja imetada, hiilis lapsehoidja pambukesega magamistuppa ema juurde.
Pastoraadis teenisid püsivalt kutsar, kokk, toatüdruk, lapsehoidja ja pesunaine.
Kui Baeride imikutest üksteise järel mudilased kasvasid, kolisid nad vanemate magamistuppa. Seal oli paar-kolm kokkukäivat lapsevoodit, kus lapsed magasid õlekottide peal. Kõige paremaks peeti kaeraõlgi. Aeg-ajalt õlgi vahetati. Uus sisu paisutas madratsi nii kohevaks, et lapsed pidid vaatama ette, et nad sealt maha ei veereks.
Baltisakslased jätsid endast meelsasti mulje, et nende elu koosnes vene kultuuri mõjul pidevast suhtlemisest, pikkadest külaskäikudest ja rikkalikust võõrustamisest. Räägiti, et mõnikord võisid külalised jääda aastateks – hobune ja kutsar surid, aga külaline elas ikka veel majas. Ka Baeridel käis suviti rohkesti külalisi ning mõnikord tulid eakad sugulased lühemaks või pikemaks ajaks nende juurde elama.
Suvel kandus kogu pastoraadi elu verandale ja aeda. Daamid istusid aiatoolidel ning tegelesid käsitööga. Lapsed mängisid küllap samu mänge, nagu lapsed alati on mänginud. Sama põlvkonna baltisaksa kirjanik Werner Bergengruen jutustab autobiograafilises teoses „Von Riga nach anderswo“ („Riiast mujale“), et tüütud rollid, näiteks mereröövlilaeval