Reacher jooksis tagasi, ukerdas jälle läbi kraavi ja tagus uksele, kuni bussijuht katkestas oma samariitlasetöö ja selle avas. Reacher ronis tagasi sisse, tuues endaga kaasa lumepahvaka. Ta oli juba jõudnud kõvasti külma saada. Nägu oli tuim. Jalad külmetasid. Ja ka bussis oli juba jahedam. Kõik ühe külje aknad olid kaetud kleepuva valge kihiga. Reacher tähendas: „Peaksime mootori käima panema. Et küte töötaks.”
Juht vastas: „Ei saa. Kütusejuhe on nähtavasti katki. Sealt, kus põhi vastu maad käis.”
Reacher arvas: „Ma ei tundnud mingit lõhna, kui väljas olin.”
„Ma ei tohi riskida. Praegu on kõik elus. Ma ei taha, et nad elusalt ära põlevad.”
„Tahad neil lasta selle asemel surnuks külmuda?”
„Võtke esmaabi enda hooleks. Ma katsun mõnda kohta helistada.”
Reacher liikuski tahapoole ja asus vanureid üle vaatama. Bussijuht oli jõudnud kaks esimest rida üle käia, see oli selge. Kõigil neljal aknapoolsel reisijal olid klaasi ümbritseva metalläärise tekitatud haavadel plaastrid. Oma soovidega peab ettevaatlik olema. Parem väljavaade, aga suurem risk. Ühel naisel oli näo vahekäigupoolsel küljel teine plaaster, arvatavasti oli seda kohta tabanud tema abikaasa pea, kui neid nagu kaltsunukke pillutati.
Esimene luumurd oli kolmandas reas. Habras, lindu meenutav vanaproua. Ta oli kukkunud paremale, kui buss muutis suunda ja järsult vasakule pöördus. Naine oli lennanud õlaga tugevasti vastu akent. Löögi tagajärjel murdus rangluu. Reacher taipas seda juba sellest, kuidas naine üht kätt teisega hoidis. Ta pöördus naise poole: „Proua, kas ma tohin seda vaadata?”
Naine vastas: „Te ei ole arst.”
„Ma olen sõjaväes mõningase väljaõppe saanud.”
„Kas te olete meedik?”
„Olin sõjaväepolitseinik. Me saame ka meditsiinikoolitust.”
„Mul on külm.”
„See on šokist,” selgitas Reacher. „Ja väljas sajab lund.”
Naine pöördus ülakehaga Reacheri poole. See oli nõusolek. Reacher kompis sõrmeotstega läbi pluusi naise rangluud. Luu oli peenike nagu pliiats. See oli murdunud pooleks täpselt keskelt. Puhas murd. Mitte liitmurd.
Naine küsis: „Kas asi on halb?”
„Päris hea,” arvas Reacher. „Luu tegi oma töö ära. See on nagu automaatlüliti. See murdub nii, et teie õlg ja kael jäävad paika. See paraneb kiiresti ja kergesti.”
„Eks ma pean haiglasse minema.”
Reacher noogutas. „Me viime teid sinna.”
Ta läks edasi. Neljandas reas oli randmenihestus ja viiendas randmeluumurd. Lisaks kokku kolmteist haava, palju väiksemaid marrastusi ja hulk šokireaktsioone.
Temperatuur langes kiiresti.
Reacher nägi läbi tagumise külgakna signaaltõrvikuid. Need põlesid veel – kolm lumekeeristes selgesti nähtavat punast tulekera. Ei ühtki lähenevat tuld. Mitte ühtki. Liiklus seisab. Reacher läks pead kummargil hoides mööda vahekäiku ettepoole bussijuhi juurde. Mees oli oma istmel, sisselülitatud mobiiltelefon paremas käes, pilk suunatud kuhugi läbi tuuleklaasi, vasaku käe sõrmed roolirattale trummeldamas.
Mees sõnas: „Meil on probleem.”
„Mis probleem?”
„Helistasin 911. Kiirtee patrullid on kõik kas kuuekümne miili kaugusel põhja pool või kuuekümne miili kaugusel ida pool. Tõusmas on kaks suurt tormi. Üks Kanadast, teine Suure järvistu poolt. Need teevad igasugust pahandust. Kõik puksiirveokid on saadetud sinna. Neil on seal sadakonna autoga ahelkokkupõrked. See maantee siin on meist tagapool suletud. Ja eespool ka suletud.”
Liiklust ei ole.
„Kus me oleme?”
„Lõuna-Dakotas.”
„Seda ma tean.”
„Siis teate ka, mida ma silmas pean. Kui me ei ole Sioux Fallsis või Rapid Citys, siis oleme keset tühjust. Ja me ei ole Sioux Fallsis või Rapid Citys.”
„Kusagil me peame ju olema.”
„GPS näitab üht linna läheduses. Selle nimi on Bolton. Võibolla kahekümne miili kaugusel. Aga linn on väike. Kõigest üks punkt kaardil.”
„Äkki saad kutsuda asendusbussi?”
„Ma olen Seattle’ist. Saaks võib-olla neli päeva pärast lumesaju lõppu.”
„Kas Boltonis on politseijaoskond?”
„Olen just praegu kõneootel.”
„Vahest on neil mõni puksiirveok.”
„Kindla peale on. Vähemalt üks. Näiteks bensiinijamas, aga see kõlbab vedama rikkis pooletonnist veokit. Niisuguse jaoks nagu meil see ei kõlba.”
„Ehk on neil mõni traktor?”
„Neidki oleks vaja umbes kaheksa. Ja mõned toekad trossid.”
„Võib-olla on neil koolibuss. Võiks sinna ümber istuda.”
„Kiirtee politsei ei jäta meid hätta. Nad tulevad ka siia.”
Reacher küsis: „Mis su nimi on?”
„Jay Knox.”
„On vaja kaugemale mõelda, härra Knox. Kiirtee politsei tuleks parimal juhul tunni aja pärast. Praeguse ilmaga kahe tunni pärast. Kolme tunni pärast, kui arvestada kõike seda, millega neil tuleb tegemist teha. Seega peame ise hakkama liigutama, sest umbes tunni aja pärast on siin bussis sama külm kui jääkapis. On karta, et kahe tunni pärast viskab mõni kõbi juba vedru välja. Võib-olla isegi varem.”
„Mida te siis pakute?”
Reacher pidi just vastama, kui Knoxi telefon helises. Mees vastas ja tema näoilme selgines veidi. Siis aga süngestus uuesti. Ta ütles: „Tänan!” ja lõpetas kõne. Knox vaatas Reacheri otsa ja lausus: „Boltonis on politseijaoskond. Nad saadavad kellegi siia. Aga neil on oma probleeme ja see võtab veidi aega.”
„Kui palju aega?”
„Vähemalt tunni.”
„Mis probleem see on?”
„Nad ei öelnud.”
„Sa pead mootori käima panema.”
„Neil on ka joped.”
„Sellest jääb väheks.”
„Kardan, et lähme põlema.”
„Diislikütus pole nii kergesti lenduv kui bensiin.”
„Kas te olete mingi asjatundja?”
„Olin sõjaväes. Veoautod ja kõik Humweed töötavad diisliga. Ja põhjusega.” Reacher heitis pilgu vahekäiku. „Kas meil taskulamp on? Ja tulekustuti?”
„Milleks?”
„Lähen kontrollin põhjaalust. Kui kõik tundub korras olevat, koputan kaks korda vastu põrandat. Paned mootori käima ja kui midagi läheb põlema, kustutan selle ära ja koputan uuesti ning võid selle välja lülitada.”
„Ma ei tea …”
„See on parim, mida me saame teha. Ja midagi teha tuleb.”
Knox vaikis silmapilgu, aga kehitas siis õlgu, avas veel paar panipaika ning võttis neist välja hõbedase Mag-lite taskulambi ja tulekustuti. Reacher võttis need enda kätte, ootas, kuni uks avaneb, ning ronis siis välja signaaltõrvikute viirastusliku valgusega maailma. Tuli jälle alla kraavi laskuda.