Teisalt, juba aastaid on loodud kodanikuühendusi, millega on liitunud ka mõned arstid, kes erineva astme veendumusega ja erinevate argumentidega võitlevad vaktsiinide kasutamise vastu, väites, et need ravimid – vaktsiinid on täiel määral ravimid – tekitavad palju tõsisemaid kõrvaltoimeid kui haigused, mille vastu vaktsiin peaks kaitsma.
Nende kahe järjest nähtavama ja häälekama leeri vahel on segaduses kodanikud, kes on võib-olla lasknud endale igal aastal teha gripivastase vaktsiini. Veel keerulisemas olukorras on väikelaste ja sageli ka vastsündinute heitunud vanemad, kes peavad tegema keerulise valiku: „Kui ma oma last ei vaktsineeri, võib ta surra; kui ma teda vaktsineerin, riskin näiteks autismi tekkega.“ Autism, mis oli varem haruldane ja tundmatu haigus, on võtnud tänapäeval objektiivselt hinnates kohutavad mõõtmed.
Meie, kes me kirjutasime järgnevad leheküljed, pole ei ühel ega teisel poolel.
Meie jaoks on see teaduslik uurimus, ja teadlastel – juhul kui nad teevad oma tööd ausalt – ei ole õigust isiklikule arvamusele. Oleme seadnud endale piirangu toetuda oma väljaütlemistes ainult kinnitatud faktidele. Suhtudes igasse väitesse kriitiliselt, võtmata neid puhta kullana, hoiame oma usaldusväärsust – tugineme ainult oma uurimistöö tulemustele, kontrollitud tõikadele, mille osas võime isiklikult kindlad olla.
Loomulikult pole see alati võimalik, kuid kriitiline meel kui erapooletuse liitlane peab saatma iga teadlast, kes töötab heauskselt ja otsib kompromissideta tõde. Tõe otsimine ei tähenda automaatselt selle leidmist, aga ka nähtava eduta võib kord läbitud teekond olla teistele teadlastele kasulik vähemalt selleks, et nad ei raiskaks aega ja energiat valel rajal. Alati see kahjuks nii ei ole: internetiajastul külvatakse meid üle informatsiooniga, millest suur osa pole kontrollitud ning suur osa pole autentne, ja raske on aru saada, mis õige, mis vale. Juhtub, et teaduskeskused, ignoreerides eelnevalt tehtud uuringuid, satuvad juba teiste poolt läbi käidud radadele ega jõua uute järeldusteni. Juhtub, et teadusuuringuid rahastatakse suundadel, mis on juba ammu tupikuks osutunud.
Probleemi süvendab uute kommunikatsioonivahenditega kaasnev piiramatu vabadus. Suur hulk kasutajaid võib kergemeelselt jagada materjale, mille korjavad üles väga erineva taustaga tegelased, kes muudavad nende abil postulaatideks kuulujuttudena ringlevad kontrollimata argumendid – eesmärgiga saada isiklikku tunnustust ja/või teenida majanduslikke huve. Järjest raskem on leida inimesi, kellel on isikliku uurimistöö tulemusi kajastavaid dokumente, ja nad on haruldased.
Kirjeldatud olukorras pole midagi uut, nii on see olnud juba ammustest aegadest, ent tänapäeval toimib selline fenomen varasemast enam just vaktsiinide puhul: televisioon, raadio ja trükimeedia kubisevad nn ekspertidest, kes esitavad tõe pähe neile endile ilmselgelt arusaamatuid argumente. Nende väited tuginevad harva reaalsetel ja tõestatud faktidel, ent muutuvad ajapikku aktsepteeritud ja vaieldamatuks tõeks, järgides natside propagandaministri Joseph Goebbelsi juhtnööre – mis põhinesid inimeste mõtteviisi heal tundmisel –, et sada ja tuhat korda korrutatud valet hakatakse ühel hetkel tõena tajuma.
Teadlane ei saa endale lubada eelarvamustele tuginevaid seisukohti ning peab olema valmis objektiivsusega leppima. Teaduslik teooria saab kinnitust vaid juhul, kui see vastab loogiliselt ja rahuldavalt püstitatud küsimustele. Inimene, kes määratleb ennast kui „teadlast“, ent võtab omaks vaid ühe kindla seisukoha ja väldib küsimusi, pöördub paratamatult diskvalifitseerumise suunas. Kellel on enesekindlust kõike teada, muudab ennast pikapeale naerualuseks. Kellel ei ole tagasihoidlikkust vastata lihtsalt „Ma ei tea“, kui ta tõepoolest ei tea, solvab teisi ja iseennast. Ebaaus võtab vastu oma „töötasu“, aga tema hing ei maksa enam midagi. Meie, kes me oleme oma töö käigus pidanud eemalduma tänapäevastest hoiakutest ja tavadest, pistes rinda paljude raskuste ja väga kesise rahastusega, soovime anda oma panuse, et tuua veidi selgust vaktsineerimise teemasse. Tundub, et selgus ja läbipaistvus antud teemal pole ei ravimitootjate ega tervishoiuinstantside huvides. Niiviisi oleme sattunud halba valgusesse mõlema leeri silmis, sest kohe kui hakkame esitama piinlikke küsimusi, sildistatakse meid vaktsineerimise vastasteks. See on arulage reaktsioon, aga just nii see tegelikkuses toimub.
Meie uurimus on kergesti arusaadav, kuigi tehnilised raskused, millega kokku puutusime, polnud just tühised: vaatleme vaktsiine elektronmikroskoobi ja meie töörühma liikme Antonietta Gatti poolt välja töötatud spetsiaalse meetodi abil, uurimistöö toimub kahe Euroopa teadusuuringute projekti raames (EÜ rahastatud projektid Nanopatoloogia ja DIPNA). Vaktsiinide proovides määrame võimalike tahkete ja anorgaaniliste mikro- ja nanoosakeste olemasolu. Edasi analüüsime nende keemilist koostist, st nende sisu element elemendi haaval.
Eelnimetatu saab olema järgnevate lehekülgede keskne teema. Oleme püüdnud kirjeldada oma uurimistööd maksimaalselt lihtsalt – erialaspetsialistid ei avasta siit kindlasti midagi sellist, mida nad juba ei tea. Vastupidi, võib-olla leiavad nad, et siinsed lihtsustused ei väärigi nende tähelepanu. Jätame siis neile kohustuse vastata siiani vastuseta küsimustele, kuigi oma seisukohta kaitsvate argumentide puudumisele järgneb tavapärase reaktsioonina vaid süstemaatiline halvustamine. Teisalt on just vastuseta küsimused need, mis tekitavad inimestes rahutust ja toovad kaasa olukorra, kus vaktsineerimise praktikat hakatakse kahtluse alla seadma. Vaid arukad ja dokumenteeritud vastused keerulistele küsimustele moodustavad seisukoha kaitsmise tuuma. Vastupidiselt praegusele olukorrale peaksid meie ründajad olema meile tänulikud, et anname nende käsutusse faktid, mille abil avaneb neil võimalus oma seisukohtade õigsust tõendada.
Oleme kirjutanud mitmeid raamatuid ja osalenud erinevate meie uurimisvaldkonnaga seotud teadusteoste koostamisel. Kes soovib, võib neid lugeda.
Sel korral on meie sooviks pakkuda laiemale lugejaskonnale midagi väga lihtsat ja arusaadavat, loobudes teadlaste elevandiluust tornis kasutatavast erialasest žargoonist. Kokkuvõtteks: ärge oodake vaktsiinidealast traktaati. Loodetavasti annavad teaduskorüfeed meile andeks, sest see pole käesoleva raamatu eesmärk. Vastupidiselt paljudele eelnevalt kirjutatud teostele sisaldab käesolev meie teadustöö tulemusi, sest lugejad ootavad juba aastaid ausaid vastuseid.
1. PEATÜKK
Mis on vaktsiin? Algus
Vaktsiin on bioloogilist päritolu farmaatsiatoode, mis on loodud, et matkida haigusttekitava patogeense teguri toimet, mille vastu soovime võidelda. Sageli sisaldab vaktsiin erinevatel viisidel saadud surnud või nõrgestatud mikroorganisme, st pookimise käigus saadud haigus tekitab kergeid sümptomeid. Tegemist võib olla ka vastava haigustekitaja toksiine1 või pinnavalke2 sisaldava tootega.
Haigusohu vähendamiseks kasvatatakse antud bakter või viirus üldjuhul loomsetel kudedel. Näiteks poliomüeliidi viirust kasvatatakse Aafrika rohepärdikult võetud neerukoel. Kolmevalentse leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiini valmistamiseks kasutatakse kanaembrüoid. Punetiste vaktsiini haigustekitaja kasvatatakse aborteerunud inimloodete kudedel.
Vaktsiini sisestamine organismi käivitab immuunsüsteemi ehk keha keemiliste ainete ja bakterite rünnaku vastu kaitsva kompleksse keemiliste ainete ja rakkude võrgustiku, mis tunneb ära kliinilist haigestumist mitte esile kutsuvas vormis oleva ohuallika. Keha salvestab nüüd kaitseks vajaliku info, mis säilib nn reservis, kuni tuleb patogeenide rünnak. Kokkuvõtlikult, haiguse vastu vaktsineerimise tulemusel toodab keha vajalikud antikehad, st spetsialiseerunud valgud (glükoproteiinid), mis tegelevad spetsiifiliselt bakterite, viiruste, toksiinide või suurte kehale võõraste molekulidega ja aktiveeruvad konkreetse haiguse ilmnemisel.
Vastab tõele, et enamik vaktsiine koosneb nõrgestatud või inaktiveeritud patogeenidest, aga on olemas ka teistsuguseid vaktsiine, mis sisaldavad puhastatud antigeene, rekombineeritud