Nagu edaspidi näeme, arendasid juudid ja kristlased piibliuurimise meetodi, mis liitis kokku sisemise seoseta tekstid. Pidevalt tekstiliste erinevuste vahelisi tõkkeid lammutades saavutati ekstaatiline coincidentia oppositorum, mis on tuntud ka teistest vaimsetest pärimustest. Näiteks on see Koraani kohaseks tõlgendamiseks vältimatu. Väga varasel ajal õppisid India aarialased tajuma braahmanit, müstilist võimu, mis hoidis maailma erinevaid elemente koos, kuulates Rigveeda hümnide paradokse ja mõistatusi, mis sulandasid kokku näiliselt seosetuid asju. Kui juudid ja kristlased püüdsid leida ühtsust oma paradoksaalsetes ja paljutahulistes pühakirjades, oli ka neil kaemusi jumalikust üksolemisest. Tõlgendamine oli alati pigem vaimne teadus kui akadeemiline harrastus.
Algselt saavutasid Iisraeli inimesed ekstasis’e Jeruusalemma templis, mis oli kavandatud Eedeni aia sümboolse koopiana.1 Seal kogesid nad šalom’i, sõna, mida tavaliselt tõlgitakse kui „rahu“, kuid mille tähenduseks sobib paremini „terviklikkus, täielikkus“. Kui tempel hävitati, pidid nad leidma uue mooduse šalom’i kogemiseks traagilises, vägivaldses maailmas. Iisraeli hõimude tempel põletati kaks korda maatasa; iga kord tekitas hävitamine pingelise vaimse aktiivsuse perioodi, kuna nad otsisid ravi ja kooskõla dokumentidest, millest hiljem sai Piibel.
1. peatükk
Toora
Aastal 597 eKr katkestas väike Juuda riik Kaanani kõrgustikul vasallilepingu Nebukadnetsari, võimsa Babüloonia riigi valitsejaga. See oli laastavate tagajärgedega viga. Kolm kuud hiljem piiras Babüloonia armee Jeruusalemma, Juuda pealinna sisse. Noor kuningas alistus viivitamatult ja küüditati Babülooniasse koos umbes kümne tuhande riigile hädavajaliku kodanikuga, kelleks olid: preestrid, väejuhid, käsitöölised ja metallitootjad. Jeruusalemmast lahkudes võisid pagendatud veel viimast korda heita pilgu kuningas Saalomoni (u 970–930 eKr) poolt Siioni mäele ehitatud templile, nende rahvusliku ja vaimse elu keskusele kurvas tõdemuses, et tõenäoliselt ei näe nad seda enam eales. Nende kartus osutus tõeks: aastal 586 eKr, peale teist Juuda mässu, hävitas Nebukadnetsar Jeruusalemma ja põletas Saalomoni templi maani maha.
Babüloonias ei koheldud pagendatuid halvasti. Kuningas kaaskonnaga majutati mugavalt lõunapoolsesse tsitadelli ja ülejäänud elasid koos uutes elupaikades kanalite ääres ja neil lubati pereasjadega tegelda. Kuid nad olid kaotanud oma riigi, poliitilise sõltumatuse ja oma religiooni. Nad kuulusid Iisraeli rahva hulka ja uskusid oma Jumala Jahve lubadust, et kui nad ainult teda kummardavad, elavad nad oma maal igavesti. Jeruusalemma tempel, kus Jahve oma rahva keskel oli elutsenud, oli kultusele hädavajalik. Nüüd olid nad Jahve kohalolekupaigast väljaaetuina võõral maal. See pidi ilmselt olema jumalik karistus. Ikka ja jälle polnud israeliidid suutnud pidada kinni pühalikust leppest Jahvega ja olid alistunud oma jumaluste peibutustele. Mõned pagendatuist oletasid, et Iisraeli liidritena peaksid nad tekkinud olukorda klaarima, kuid kuidas suutnuks nad teenida Jahvet templita, mis oli neile ainus vahend jumalaga ühenduse saamiseks?
Viis aastat peale Babülooniasse saabumist, Kebari jõe ääres seistes sai noor preester Hesekiel hirmuäratava nägemuse. Selles inimese tavamõistetega kirjeldamatus tulekeerises ja helikaoses polnud võimalik midagi selgelt näha, kuid Hesekiel teadis, et ta tajus kavod’i, Jahve „hiilguse” kohalolu, mis tavaliselt templi sisepühamus troonis.1 Jumal oli Jeruusalemmast lahkunud ja sõites millelgi, mis paistis olevat hiiglaslik sõjakaarik, oli tulnud elama pagendatute juurde Babülooniasse. Hesekieli poole sirutus käsi kirjarulliga, millele oli kirjutatud „nutulaule, halinaid ja hädahüüdeid“. „Söö ära see rullraamat,“ käskis jumalik hääl, „täida oma kõht ja toida oma sisemus selle rullraamatuga, mille ma sulle annan!“ Sundinud end rulli alla neelama, leppides valu ja pagenduse viletsusega leidis Hesekiel, et rull „oli suus magus nagu mesi“2.
See hetk oli prohvetlik. Pagendatud jätkasid oma kaotatud templi järele igatsemist, sest tollases Lähis-Idas ei olnud templita religiooni võimalik ette kujutada.3 Kuid tuleb aeg, mil israeliidid saavad ühenduse Jumalaga pigem pühades kirjutistes kui templis. Nende püha raamatu mõistmine ei saa lihtne olema. Sarnaselt Hesekieli kirjarullile näib ka selle sõnum tihtilugu häiriva ja seosetuna. Kui aga tehti pingutusi segadusseajava teksti omandamiseks, muutes selle oma sügavaima olemuse osaks, tunti justkui Jumala kohalolu saabumist – otsekui oleksid pagendatud külastanud tema templit Jeruusalemmas.
Kuid see sündis palju aastaid enne jahvismi muutumist raamatureligiooniks. Pagendatud olid Jeruusalemma kuninglikust arhiivist Babülooniasse kaasa toonud hulgaliselt rullkirju, mida nad kohapeal uurisid ja toimetasid. Kui neil oleks lubatud koju pöörduda, võinuks need ülestähendused oma rahva ajaloost ja kultusest mängida rahvusliku elu taastamisel tähtsat rolli. Kuid kirjutajad ei pidanud kirjutisi pühamaist pühamaiks ja võtsid voli lisada uusi lõike, kohandades tekste vastavalt muutuvatele oludele. Neil ei olnud veel aimugi pühast tekstist. Loomulikult oli Lähis-Idas palju lugusid taevastest tahvlitest, mis olid imekombel maale laskunud ja edastanud salajasi, jumalikke teadmisi. Iisraelis oli lugusid graveeritud kividest, mida Jahve olla andnud oma prohvetile Moosesele, kui too oli Jumalaga silmast silma vestelnud.4 Kirjarullid Juudamaa arhiivis polnud aga sellest sordist ja ei mänginud Iisraeli kultuses mingit rolli.
Israeliidid olid, nagu enamus muinasmaailma rahvaid, alati pärandanud oma traditsioone suuliselt. Oma rahvuse nooruspäevil, umbes aastal 1200 eKr, olid nad elanud kaheteistkümne hõimugrupina Kaanani kõrgustikul, kuid uskusid, et neil on ühised esivanemad ja ühine ajalugu, mida nad tähistasid templites, mida seostati ühega nende patriarhidest või tähtsa sündmusega. Laulikud lugesid ette eepilisi lugusid pühast minevikust ja inimesed uuendasid vormiliselt pühalikku lepingut, mis sidus neid kokku kui Am Jahve, „Jahve perekonna“. Juba siis, väga varakult, oli Iisraelil eristuv religioosne nägemus. Enamus piirkonna elanikest arendasid ürgaja jumalate maailmale keskendatud mütoloogiat ja liturgiat, kuid israeliidid keskendusid oma elule Jahvega selles ilmas. Algusest peale mõtlesid nad ajalooliselt, põhjuse ja tagajärje mõistetes.
Varastest, hilisematesse piibellikesse lugudesse kaasatud fragmentidest saame järeldada, et israeliidid pidasid oma esivanemaid nomaadideks. Jahve oli nad juhtinud Kaananisse ja lubanud, et ühel päeval saavad nende järeltulijad maa omanikeks. Palju aastaid olid nad elanud orjadena Egiptuse valitsuse all, kuid Jahve oli nad vabastanud suurte tunnistähtede ja imedega, viinud Moosese juhtimisel tagasi Tõotatud Maale ja aidanud neil kõrgustiku põliselanike käest vallutada.5 Senimaani polnud neil aga ühtset lugu: igal hõimul oli loost oma versioon, igal piirkonnal omad kangelased. Kõige põhjapoolsemad Dani preestrid uskusid näiteks, et nemad on Moosese järeltulijad; Aabraham, kogu rahva esiisa, oli elanud Hebronis ja oli eriti populaarne maa lõunaosas. Gilgalis tähistasid kohalikud hõimud Iisraeli imelist sisenemist Tõotatud Maale, kui Jordani jõe veed imetabaselt lahknesid, lubades inimestel läbi minna. Sekemi rahvas uuendas igal aastal püha lepingut, mida Joosua oli Jahvega peale Kaanani vallutamist sõlminud.6
Aastaks 1000 eKr hõimusüsteemist enam ei piisanud ja israeliidid moodustasid Kaanani kõrgustikul kaks kuningriiki: lõunas asus Juuda kuningriik ja põhjas suurem, õitsvam Iisraeli kuningriik. Vanad, oma aja ära elanud püha lepingu pidustused asendati rahvuslikes templites peetavate, kuninga isikule keskenduvate kuninglike rituaalidega. Kroonimispäeval lapsendas Jahve kuninga, temast sai „Jumala poeg“ ja Jahve taevaste olendite jumaliku kogu liige. Põhjapoolsest kultusest pole meil peaaegu midagi teada, kuna piibliajaloolased on Juuda poole kallutatud, kuid paljusid hiljem Piiblisse kaasatud psalme kasutati Jeruusalemma templiteenistusel7 ja need näitavad, et juudi hõimud olid mõjutatud naabruses oleva Süüria Baali kultusest, mis põhines samasugusel kuninglikul mütoloogial.8 Jahve oli sõlminud tingimusteta lepingu kuningas Taaveti, Juuda dünastia rajajaga