Autoriõigus: Kärt Vilt ja Petrone Print OÜ, 2019
Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: Kärt Vilt, Kadri Pilberg, Alessio Leoni, Anna Tarnašinskaja, Jonas Hein, Mihkel Siitam
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9949-651-56-6 (trükis)
ISBN 978-9949-651-57-3 (epub)
ISBN 978-9949-651-58-0 (epub)
www.petroneprint.ee
Avrai tu l’universo, resti l’Italia a me.
Sa võid saada universumi, kui minule jääb Itaalia.
– Giuseppe Verdi
SISSEJUHATUS
Kui Saapasäärele märkida kõigi seda külastanud reisijate selged, ähmased, salajased, lõhestunud ja läbitallatud rajad ning käigud, tekiks küll omaette huvitav mesilaskärg, kuid ei saaks siiski täit ettekujutust riigi tõelisest olemusest. Üks murdosake tervikust ei peegelda paremini ühe rahvuse loomust kui teine ega anna edasi sajanditepikkust ajalugu, kuid iga viimne kui element Saapamaa narratiivist on osake selle riigi keerukast identiteedist. Itaalia lugu on mitmekihiline ja laialivalguv ning nii palju, kui on inimesi, on viise, kuidas seda kogeda.
Itaalia on nagu Saapamaa üks kuulsamaid aperitiive – Negroni. Vahel liialt intensiivne, samas nüansirohke. See on pööraselt joovastav, samas mõnusalt mõru. Ometi – õppinud kord jooma Negronit, tead hinnata selle võlu. See on täpselt nii hea, kui see on halb. See on üks osa loovust, kaks osa traditsioone, külm sahmakas karmi reaalsust ja kamaluga suurepärast suveilma. See on rafineeritud, samas maalähedane, see on tugev annus põlvest põlve edasi antud teadmisi ja osake absoluutset reeglite eiramist! Tuleb õppida seda õigetes kogustes ja õigel ajal tarbima. Itaallased on selles meistrid. Neil on välja töötatud igavesti lai tavadekoodeks, mis juhib neid kompassina läbi elu. Itaalias ei liigelda tänapäevases Google Mapsi tempos, siin näitab sulle teed päike ja tükike improvisatsiooni. Võttes vaid lonksu Saapamaast, kosutab ja karastab see üheaegselt, kuid juua ennast purupurju Itaalia kontrastide harmooniast on õndsam kui miski muu! Mina otsustasin teha viimast ja uppusin Itaaliasse kogu täiega.
Ma pole täna enam seesama inimene, kes olin selle teekonna alguses. Noore ja uljana igale seiklusele ja situatsioonile vastu astudes põletasin oma energiat teisiti kui praegu. Kui aga mõistlikkusest ja muretusest kihiline kokteil oleks juba sünnist saati täiuslikus tasakaalus ja nooruses ohtlikult ei kihiseks, oleks võimalik küll turvaliselt triivida, aga mõnigi kord jääks elu elamata. Olgugi et nii mitmelegi seigale vaatan tagasi kerge muige ja rõõsakasroosade põskedega, pean tõdema, et olen tänulik igale hetkele, mis mind Itaaliaga ühendama jäävad. Olen õnnelik iga imelise, aga ka kibeda kogemuse ja kohtumise eest, sest miski siin aegruumis ei ole juhuslik. Üks lugu sünnitab teise ning igal asjal, inimesel ja situatsioonil on oma koht ja aeg ning lõpuks jõuab kõik ringiga tagasi sinna, kust alguse sai.
Tallinn–Firenze,
Talv 2019
I OSA
PRIMO INCONTRO Esimene kohtumine
Vaatleja saapatallal
Oleme pressitud kuuekesi kanakuuti meenutavasse kupeesse. Kell on 20, kuid väljas on endiselt ligi 40 kraadi, mistõttu lausa sulan kokku nigela rongiistmega. Kahetsen meeletult oma pikki musti pükse, mis hommikul oluliselt jahedamas Eestimaa kliimas jalga said tõmmatud, ning kõvasti vastu akent litsutuna tunnen, kuidas umbes 60aastane itaallasest vanaema ägedalt žestikuleerides ikka ja jälle minu isiklikku ruumi tungib.
Agaralt lapselapsi manitsedes jagab too itaalia vanaema kolmele lapselapsele kätte nende õhtusöögi panino’de[1.] näol ja reis Milanost Saapaninasse võib alata. Mõtlen hirmuga, kuidas järgmised 11 tundi jäika rongisõitu intiimses läheduses italiano’dega üle elada. Seejärel aga teadvustan endale, et see on alles algus ning et piinarikkale rongisõidule järgnevad peaaegu kolm kuud kuskil Lõuna-Itaalia külakeses, mõistmata sõnagi sellest müstilisest keelest, mida too mammi siin minu kõrval kätega vehkides kuuldavale toob. Minu vastas istub täditütar Meelimari, mu reisi- ja elukaaslane järgmisteks kuudeks, ühtlasi isiklik suuvooder.
Olen vaid 18, liiga noor adumaks täielikult mind ootava katsumuse raskusastet. Sukeldun pea ees Itaalia kõige tumedamasse reaalsusse – umbkeelsesse Kalaabriasse, regiooni, kus vaevu teatakse kõnelda korrektset itaalia keelt, rääkimata siis veel inglise keelest. Kõik on ehe ja üdini itaallaslik, kui nii vaid saaks öelda! Tegelikult pole olemas ühte Itaaliat, on vähemalt 20 erinevat pusletükki, täpselt nii palju, kui on Saapamaal maakondi. Igal regioonil on oma kombed, traditsiooniline kokakunst ja keel. Kalaabria dialekt on ehk üks kõige susisevamaid ja puisemaid, mis teeb selle peaaegu et mõistmatuks isegi põhjaitaallastele. Kolm kuud sõbralikele itaallastele jäätist ja kohvi ette kandes ei tee ma aga mingit vahet, kas nad susisevad minuga dialektis või pursivad ametlikku italiano’t. Minu jaoks on kõik üks ja seesama! Laulev ja romantiline, kuid mõistetamatu.
Kell seitse hommikul, kanged nagu karged Eestimaa jääpurikad, jõuame viimaks pärale Crotonesse. Seal tervitab meid lahkelt Adriano, kellel kätt surudes tean end isegi uhkelt itaalia keeles tutvustada. Sellega minu oskused ka piirduvad ning autosõidul Crotonest Le Castellasse lasen itaalia keelel kõrvu paitada, mõistmata aga täielikult, mida nood kaks omavahel seletavad. Aeg-ajalt tõlgib Meelimari mulle midagi ja vahendab Adriano küsimusi minu elu- ja käekäigu kohta. Enamjaolt istun aga tummalt, ahmides endasse kõrbenud maastikku ja sinist mereriba, mis aeg-ajalt siit-sealt vilksatab. Lõpuks pöörame sisse tillukesse külasse ja pargime auto. Longime kohvikuni, millel ilutseb suurelt kiri Il Pescatore, kuuldavasti linna legendaarseim jäätisekohvik, imeilusa vaatega poolsaarel asuvale kindlusele, mille järgi külakene ka endale nime on saanud. Astume uksest sisse, kus palavate tervitustega tormab meile vastu Giorgio, Adriano vend. Peagi tuleb nurga tagant välja ka Giancarlo, kõige vanem vend. Need kolm on selle gelateria ihu ja hing, olles pärinud kohviku oma isalt, töötades siin nüüd uhkusega, soovides hoida ja kaitsta seda kui perekonna suurimat reliikviat.
Meie Meelimariga oleme aga odav tööjõud Ida-Euroopast, kindlustamaks vendadele veel kopsakamat kasumit suvehooajal. Koduks on meile kohviku kohal asuv korter. Ilmselt linna parima vaatega majutus, mis oleks ideaalne pelgupaik, kui see poleks pisut liiga tihedalt asustatud.
Järgnevad kolm kuud töötame palehigis iga jumala päev. Odavale tööjõule kohaselt oleme multifunktsionaalsed talendid, kes kannavad nii kohvi lauda kui ka küürivad vetsupotte. Meie vahetus algab alles kell kuus õhtul, kui terve külakene valgub kokku just sellesse lokaali. Sagin ja sumin, mis aperitivo paiku lahti läheb, on peaaegu et katastroofiline ning nõuab meile lisaks veel kahte idaeurooplasest kätepaari. Nendeks on meie oma vene neiud, otse Kohtla-Järvelt. Köögis teevad agaralt võileibu aga hoopis poolakad. Leti taga sebivad jooke ette valmistada Antonio ja Adriano abikaasa. Antonio kulmukaar teeb silmad ette minu omale. Lõbus ja naljatlev, ometi pisut naiselik Antonio on tõeline vastand poolatarist väga konkreetsele Ewelinale, kes tuli ilmselt kunagi ammu nagu meiegi Le Castellasse suveks tööle, kuid ei lahkunud enam kunagi. Jäätiseleti taga asjatab tavaliselt mõni omanikest või Alfredo, kelle kanda